Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 8

Usun, et vastavalt tolle seksuaalrevolutsioonieelse ajastu kriteeriumidele oli mul oma vanuse kohta üsna palju vahekordi olnud. Ma meeldisin tüdrukutele, vähemalt teatavat sorti tüdrukutele; mul oli auto, mida nende kaugete aegade tudengil enamasti polnud, ja mul oli ka mõnevõrra raha. Ma polnud inetu; aga mis veel tähtsam, ma olin silmatorkavalt üksildane, ja üksindus, nagu iga lojus teab, avaldab naistele saatuslikku mõju. Mul oli oma „tehnika” – esinesin ettearvamatuna, küünilisena, ükskõiksena. Ja siis tõmbasin äkki kübarast välja oma üksildase südame nagu mustkunstnik valge küüliku.

Ma ei kollektsioneerinud naisi, aga Oxfordist lahkudes oli mul pärast neitsilikkuse kaotamist juba tosin tüdrukut olnud. Olin oma seksuaalse edukusega rahul ja armastuse pealtnäha nii efemeerne olemus meeldis mulle. See oli peaaegu nagu golf: oled tehniliselt täitsa osav, aga südamepõhjas põlgad seda mängu. Tuled omadega alati puhtalt välja, siis kui mängid, ja ka siis, kui ei mängi. Oma armuafääre arendasin peamiselt õppetöö vaheaegadel, Oxfordist kaugel, sest semestri algul võisin kuriteopaigalt alati mugavalt jalga lasta. Mõnikord kiusati mind paar nädalat kirjadega, aga ma peitsin oma üksildase südame kähku kindlasse kohta, „hakkasin taas kandma vastutust tervikliku olemuse eest” ja tõmbasin ette chesterfieldliku maski. Saavutasin vahekordade katkestamise alal peaaegu samasuguse meisterlikkuse kui nende sõlmimisel.

See kõik kõlab väga läbimõeldult, ja läbimõeldud see oligi, kuid põhjuseks polnud mitte minu hingeline külmus, vaid pigem eneseimetluslik usk, et elustiil on maailmas kõige tähtsam asi. Kergendustunnet, mis mind järjekordset tüdrukut hüljates alati valdas, pidasin eksikombel vabadusearmastuseks. Võib-olla räägib minu kasuks asjaolu, et ma valetasin väga harva. Enne kui mu järjekordne ohver ennast paljaks kooris, tegin talle alati selgeks, et paaritumine ja abielu on kaks erinevat asja.

Kuid hiljem, East Anglias, läks lugu keeruliseks. Hakkasin käima ühe vanema kolleegi tütrega. Temas oli traditsioonilist inglise ilu, ta vihkas provintslikkust nagu minagi ja tundus üsna kirglik olevat, aga ma taipasin liiga hilja, et tema kirglikkusel oli üks kindel eesmärk: ma pidin temaga abielluma. Mind tegi haigeks mõte, et tühipaljas ihulik vajadus ähvardab rikkuda mu elu. Järgnes paar õhtut, kus ma juba peaaegu alla andsin, ehkki Janet oli põhiliselt üsna rumal tüdruk, ja ma teadsin, et ma ei armasta teda ega hakka kunagi armastama. Mind kummitas veel kaua tagantjärele meie lahkuminekustseen, ööpikkune jagelemine ja pisaratevalamine minu autos juulikuise mere ääres. Õnneks teadsin, ja tema teadis, et mina tean, et ta ei ole rase. Tulin Londonisse kindla otsusega naistest mõnda aega eemale hoida.

Korter Russell Square’il minu ajutise korteri all seisis peaaegu kuni augustikuu lõpuni tühi, kuid ühel pühapäeval kuulsin seal äkki liikumist, uksed paukusid, kostis muusikat. Esmaspäeval kohtasin trepikojas paari ebahuvitava välimusega tüdrukut, alla minnes kuulsin nende omavahelist juttu, kus kõik lühikesed a-d olid redutseerunud lühikesteks e-deks. Nad olid austraallased. Jõudis kätte reedene päev, kus ma preili Spencer-Haigh’ga lõunal käisin.

Õhtul kella kuue ajal koputati uksele; tulija oli kogukam neist kahest neiust, keda olin trepikojas näinud.

„Hei! Mina olen Margaret. Alt korterist.”

Surusime kätt. „Meeldiv teiege tutvude. Teate, meil tuleb väike klunker. Kas tahaksite ka tulle?”

„Oh ei tea, tegelikult...”

„Te ei saa siin niikuinii rahu.”

Tuntud lugu: küllakutse, et juba eos vältida hilisemaid kaebusi.

Kõhklesin viivu, siis kehitasin õlgu.

„Olgu pealegi. Tänan.”

„Tore, oleme kokku leppinud. Kaheksa paiku.” Ta hakkas juba alla minema, aga pööras veel korraks ümber. „Kas teil on tüdruk, keda te tahate kaasa võtte?”

„Praegu parajasti ei ole.”

„Me siis leiame teile kellegi. Hei!”

Ja läinud ta oligi. Sel hetkel kahetsesin, et küllakutse vastu võtsin.

Läksin alla alles siis, kui kuulsin, et hulk rahvast on juba kohal. Lootsin, et inetud tüdrukud – kes tulevad alati varakult – on selleks ajaks juba kavaleri leidnud. Uks oli lahti. Läksin läbi väikese esiku ja seisatasin elutoa uksel, käes pudel punast alžeeria veini, valmis seda piduperenaisele üle andma.Vaatasin rahvarohkes ruumis ringi, otsides tuttavaid tüdrukuid, keda ma olin varem näinud. Valjud austraalia hääled, üks mees šoti seelikuga, mitu lääneindia mustanahalist. Tundus, et see seltskond mulle ei istu, ja palju ei puudunud, et oleksin juba mõne hetke pärast minema lipsanud. Siis aga saabus järjekordne külaline ja seisatas esikus minu selja taga.

See oli umbes minuvanune neiu, raske kohver käes, väike seljakott seljas. Ta kandis reisil kortsunud valkjat vihmamantlit ja oli sügavalt päevitanud: niisuguse jume võib anda ainult nädalatepikkune viibimine kuuma päikese käes. Tal olid pikad juuksed, mitte päris blondid, vaid pigem blondiks pleekinud. See tundus veider, sest parajasti oli moes poisilik lõige: tüdrukud nagu poisid, mitte tüdrukud nagu tüdrukud; ja temas oli midagi saksalikku, taanilikku ja pealekauba midagi orvulikku, kuid sellele üldmuljele lisandus veel mingi ebaloomulik riivatu varjund. Ta ei tahtnud end toauksel näidata, viipas mind lähemale. Ta naeratus oli väga jahe, väga ebasiiras, väga põgus.

„Olge hea, otsige Maggie üles ja kutsuge ta välja.”

„Margaret?”

Ta noogutas. Trügisin läbi külalistesumma ja leidsin Margareti lõpuks köögist.

„No hei! Jõudsitegi kohale.”

„Üks inimene palub, et tuleksite esikusse. Üks tüdruk, kohver kaasas.”

„Oh issand!”Ta pöördus naise poole, kes seisis ta selja taga. Aimasin halba. Ta kõhkles, pani siis käest õllepudeli, mida oli parajasti kavatsenud avada. Tema lihava selja taga trügisin jälle läbi külaliste summa.

„Alison! Sa ju ütlesid, et tuled alles järgmisel nädalal.”

„Raha sai viimseni otsa.” Vaeslaps heitis vanemale neiule imelikult kahemõttelise, pooleldi süüdlasliku, pooleldi sondeeriva pilgu. „Kas Pete on tagasi jõudnud?”

„Ei ole.” Margaret tasandas häält, selles oli tunda hoiatust. „Aga Charlie ja Bill on siin.”

„Merde!” Tulija näis šokeeritud olevat. „Ma lihtsalt pean vanni minema.”

„Charlie jahutab vannis õlut. Ta lasi selle ääreni vett täis.”

See oli päevitanud neiule viimaseks hoobiks. Haarasin ohjad oma kätte: „Kasutage minu vannituba. Ülemisel korrusel.”

„Kas tohib? Alison, saa tuttavaks, see on...”

„Nicholas.”

„Ega see teile tüli ei tee? Ma tulen otse Pariisist.” Panin tähele, et tal oli korraga kaks erinevat hääldust – üks peaaegu austraallaslik, teine peaaegu inglaslik.

„Selge. Ma juhatan teid üles.”

„Ma pean enne vaatama, mis ma kaasa võtan.” Niipea kui ta üle läve astus, tõusis vali lärm. „Hei, Allie! Kust sina äkki välja ilmusid?”

Tema ümber kogunes paar-kolm austraalia meest. Ta andis neile kõigile põgusa tervitussuudluse. Margaret, tüüpiline paks tüdruk, kes armastab kantseldada kõhnu tüdrukuid, peletas nad eemale. Varsti ilmus Alison jälle nähtavale, vajalikud riideesemed kaasas, ja me läksime trepist üles.

„Oh Jeesus,” õhkas Alison. „Niisugused need austraallased on.”

„Kus te käisite?”

„Mitmel pool. Prantsusmaal, Hispaanias.”

Läksime minu korterisse.

„Üks hetk, ma pühin enne ämblikud vannist välja. Kallake endale midagi joodavat. Sealt leiate, mis vaja.”

Kui ma vannitoast välja tulin, oli tal viskiklaas käes. Ta naeratas nüüdki, kuid tegi seda pingutusega. Naeratus kustus peaaegu silmapilkselt. Aitasin tal vihmamantli seljast. Ta kasutas nii vänget Prantsuse parfüümi, et sellel oli peaaegu karbolhappe lõhn, ja ta kahvatukollane seelik oli võidunud. „Te elate seal all korteris?”

„Mhmh. Teiste tüdrukutega koos.”

Ta kergitas sõnatult klaasi. Tal olid avalad hallid silmad: see oli korrumpeerunud näos ainus süütu detail, just nagu oleks ta kalestunud väliste asjaolude sunnil, mitte loomu poolest. Inimene, kes oskab enda eest seista, aga vajab nähtavasti siiski kaitset. Ja ta vaevu märgatava austraalia aktsendiga hääles, mis samas polnud ka inglispärane, oli labasevõitu nasaalset jõhkrust, aga ometi ka kummaliselt vürtsikat otsekohesust. Ta oli iseäralik olevus, mingi inimeseks kehastunud oksüümoron.

„Kas te olete üksinda? Seal pidus?”

„Jah.”

„Kas tahaksite tänast õhtut minu seltsis veeta?”

„Muidugi.”

„Tulge siis umbes paarikümne minuti pärast uuesti üles.”

„Ma ootan siinsamas.”

„Ärge parem oodake.”

Vahetasime ettevaatliku naeratuse. Mina läksin seltskonda tagasi.

Margaret otsis mind üles. Küllap ta vist juba ootas minu tulekut. „Nicholas, meil on siin üks kena inglise tüdruk, kes kangesti tahab teiega tuttavaks saada.”

„Paistab, et teie sõbranna pani mulle juba käpa peale.”

Ta tegi suured silmad, vaatas ringi ja kutsus mind siis vaikselt esikusse. „Teate, vähe imelik on küll niisugust asja seletada, aga... Alison on kihlatud minu vennaga. Mõned venna sõbrad on praegu siin.”

„Ja mis siis sellest?”

„Alisoniga on viimasel ajal olnud igasugust jama.”

„Ma ei saa ikka veel hästi aru.”

„Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha skandaali. Hiljuti meil üks juba oli.”Tegin, nagu ei taipaks midagi. „Vahel läheb mõni mees armukadedaks teise mehe eest.”

„Võite minu pärast täitsa mureta olla.”

Keegi hõikas teda teisest toast. Ta nähtavasti püüdis endale sisendada, et olen ohutu, aga ei jäänud uskuma ja jõudis lõpuks otsusele, et siin pole midagi parata. „Aumeeste mäng. Loodan, et minu hoiatus jõudis kohale?”

„Absoluutselt.”

Ta vaatas mind relvavendlikult, noogutas mitte eriti veendunult ja läks minema. Ootasin ukse läheduses umbes kakskümmend minutit, hiilisin siis välja ja läksin oma korterisse tagasi. Helistasin kella. Pärast pikka ootamist küsiti ukse tagant:

„Kes seal on?”

„Kakskümmend minutit.”

Uks avanes. Ta oli juuksed üles pannud ja vannilina ümber võtnud; väga päevitunud õlad, väga päevitunud sääred. Ta tõmbus kähku vannituppa tagasi. Väljavoolav vesi mulksus. Hüüdsin läbi ukse:

„Mul kästi teist eemale hoida.”

„Maggie?”

„Ta ütles, et ei taha skandaali.”

„Kuradi lehm. Võimalik, et temast saab mu meheõde.”

„Ma tean.”

„Õpib sotsioloogiat. Londoni Ülikoolis.” Järgnes pikem paus. „Kas pole ogar mõte? Sõidad minema ja kujutled, et kui tagasi tuled, on inimesed hoopis muutunud, aga tegelikult on nad täpselt samasugused kui enne.”

„Kuidas seda mõista?”

„Oodake üks minut.”

Ootasin päris mitu minutit. Siis aga avanes uks ja ta tuli elutuppa, väga lihtne valge kleit seljas, juuksed jälle alla lastud. Ta oli minkimata ja kümme korda nägusam kui enne. Huulde hammustades saatis ta mulle kavala naeratuse. „Kas kõlbab?”

„Ballikuninganna.”

Ta vaatas mulle otse silma, nii et tundsin end ebamugavalt. „Kas lähme alla?”

„Kallake ainult natuke põhja peale.”

Täitsin uuesti ta klaasi ja tegin seda üsna heldelt. Minu toimetamist jälgides ütles ta äkki: „Ei tea, mida ma kardan? Mida ma kardan?”

„Kardate?”

„Ei tea isegi. Maggie’t. Poisse. Vanu armsaid aussisid.”

„Skandaali?”

„Oh issand. Ääretult tobe lugu. Oli siin üks kena Iisraeli poiss, me lihtsalt suudlesime. Peo ajal. Muud midagi. Aga Charlie kaebas Pete’ile, nad norisid meelega tüli ja... issand! Teate isegi. Meeste mängud.”

All pidin ta mõneks ajaks teistele ohverdama. Tema ümber kogunes inimesi. Läksin tõin talle klaasi ja ulatasin selle üle kellegi õla; mainiti Cannes’i, Collioure’i ja Valenciat. Tagumisest toast hakkas kostma džässmuusikat, mina võtsin ukse kõrval uuesti vaatlusposti sisse. Akna tagant, tantsijate tumedate kogude tagant paistsid hämarad puud, kahvatukollane taevas. Tundsin äkki teravalt, kui võõrad on kõik need inimesed. Vastasseina äärest naeratas mulle häbelikult vastu prillidega tüdruk, lühinägelikud silmad läägelt pehmes näos. Hingelise vaimuinimese mustereksemplar, kelletaolisi alati jahivad ja ekspluateerivad igasugu hullud. Ta oli üksinda, ja ma aimasin, et see ongi „kena inglise tüdruk”, kelle Margaret oli minu jaoks varunud. Ta huuled olid liiga punaseks võõbatud ja ta oli minu jaoks nii täpselt defineeritud nagu hästi tuntud linnuliik. Pöörasin temast kähku ära nagu kuristiku servalt, läksin raamaturiiuli juurde ja istusin põrandale. Tegin näo, nagu pakuks üks pehmekaaneline uudisteos mulle suurt huvi.

Alison põlvitas minu kõrvale. „Ma olen täitsa täis. Sellest sinu viskist. Säh, proovi seda.” See oli džinn. Ta istus küljega minu poole. Ma raputasin pead. Meenutasin punaseks plätserdatud suuga kahvatut inglise tüdrukut. See siin oli vähemalt elus inimene, robustne, aga elus.

„Mul on hea meel, et sa just täna õhtul koju jõudsid.”

Ta rüüpas džinni ja heitis mulle põgusa hindava pilgu. Tegin uue katse. „Kas sa oled seda lugenud?”

„Jätame sissejuhatuse ära. Käigu kirjandus kuradile. Sina oled tark ja mina olen ilus. Räägime nüüd parem sellest, kes me tegelikult oleme.” Hallide silmade pilk oli nöökav; või hulljulge.

„Pete?”

„Ta on lendur.” Alison mainis üht tuntud lennukompaniid. „Me elame koos. Või lahus. Kuidas kunagi.”

„Või nii.”

„Ta on praegu Ameerikas ümber õppimas.” Alison lõi silmad maha, hetkeks oli ta hoopis teine inimene, hoopis tõsisem. „Kihlus on Maggie väljamõeldis. Meie pole üldse sedasorti.” Korraks riivas mind ta põgus pilk. „Vabad inimesed.”

Jäi selgusetuks, kas ta räägib oma peigmehest tõemeeli või lihtsalt minu meeleheaks; kas vabadus on tema poos või tema tõde.

„Mis tööd sa teed?”

„Igasugu asju. Enamasti istun kuskil registratuuris.”

„Hotellis?”

„Ükskõik kus.”Ta kirtsutas nina. „Nüüd kandideerin uude ametisse.

Stjuardessiks. Sellepärast läksingi paariks nädalaks prantsuse ja hispaania keelt lihvima.”

„Kas tahaksid minuga homme kuhugi sööma tulla?”

Nähtavale ilmus kehakas kolmekümnendates aastates austraallane ja nõjatus otse meie vastas uksepiidale. „Tead, Charlie,” hõikas Alison üle toa. „Ta lihtsalt lubas mul oma vannituba kasutada. See ei tähenda midagi.”

Charlie noogutas aeglaselt, siis ajas jämeda sõrme manitsevalt püsti, tõukas end uksepiidast eemale ja läks kõikuval sammul minema.

„Kui armas inimene.”

Alison pööras peopesa ülespidi ja silmitses seda uurivalt. „Kas sina oled kaks ja pool aastat Jaapani sõjavangis istunud?”

„Ei ole. Kust sa selle peale tuled?”

„Aga Charlie istus.”

„Vaene Charlie.”

Vaikisime mõlemad.

„Austraallased on õudselt tüütud. Aga inglased on jälle ennast täis.”

„Kui sa...”

„Mina nöögin teda, sest ta on minusse armunud, ja see meeldib talle. Aga keegi teine ei tohi teda narrida. Minu kuuldes igatahes mitte.”

Taas tekkis vaikus.

„Anna andeks, aga...”

„Pole midagi.”

„...aga kuidas siis homsega jääb?”

„Jääb ära. Räägi nüüd endast.”

Kuigi olin solvunud, et ta mulle äraütlemise kunstis nii valusa õppetunni andis, meelitas ta minust vähehaaval üht-teist välja. Ta oskas mind rääkima panna, esitades otsekoheseid küsimusi ja leppimata põiklevate vastustega. Alustasin sellest, et olen kindrali poeg, rääkisin oma üksindusest, ja sedakorda mitte edevusest, vaid lihtsalt soovist asja seletada. Alisonist sain teada kaks olulist punkti: näilise otsekohesuse taha varjus tegelikult vilunud meelitaja, kes teadis, kuidas mehi kohelda, osav seksuaaldiplomaat; ja tema veetluse allikaks polnud mitte ainult tema siirus, vaid ka ta kaunis keha, huvitav nägu ja oma väärtuste täpne tundmine. Tal oli väga ebainglaslik võime üllatada ootamatute tõdedega, temas oli tõsidust, vilgast huvi paljude asjade vastu. Ma jäin vait. Teadsin, et ta jälgib mind teraselt. Ootasin veidi ja tõstsin pilgu. Ta näol oli häbelik mõtlik ilme; ta oli korrapealt hoopis teine.

„Alison, sa meeldid mulle.”

„Sina vist meeldid mulle ka. Sul on päris ilus suu. Kergatsi kohta päris ilus.”

„Ma pole kunagi kohanud ühtki Austraalia tüdrukut.”

„Vaene väike Tommy.”

Peale ühe ähmase lambi olid kõik tuled juba ammu kustutatud ja kõigil sobivatel mööbliesemetel ja vabal põrandapinnal vähkres saatusele alistunud paare. Paarideks jagunenud seltskond hakkas ära vajuma. Maggie oli kuhugi kadunud ja Charlie puhkas magamistoa põrandal sügavas unes. Tantsisime. Alustasime üsna lähedalt ja saime veelgi lähedasemaks. Suudlesin ta juukseid ja siis kaela, ta pigistas mu kätt ja surus end veel natuke lähemale.

„Kas lähme üles?”

„Mine sina ees. Ma tulen kohe järele.”Ta lipsas minema ja mina läksin üles oma korterisse. Möödus kümme minutit, ja siis seisis ta minu uksel, pisut ootusärev naeratus näol. Ta seisis seal oma valges kleidis, süüturikutu, labane-peen, asjatundlik algaja.

Ta astus sisse, ma sulgesin ukse, ja me hakkasime kohe suudlema. Suudlesime minuti, kaks minutit, toetusime pimeduses vastu ust. Trepikojast kostis samme, seejärel kaks kõva koputust. Alison pani mulle käe suule. Veel koputati kaks korda, ja veel. Ootasime põksuval südamel. Sammud eemaldusid.

„Lähme,” ütles Alison. „Lähme, lähme.”