Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 14

Aastaid hiljem nägin Piaeenzas tõelist gabbia’t: kõrgel, vägeva kampaniili küljes rippus rohmakas must linnupuur, kus kunagi vange surnuks näljutati, nii et linnarahvas võis nende koolemist ja kõdunemist takistamatult jälgida. Kui ma seal seisin ja seda vaatasin, meenus mulle too ammune talv Kreekas ja gabbia, mida ma iseendale tookord valgusest, üksindusest ja enesepettusest ehitasin. Luuletamine ja enesetapp, pealtnäha nii vastandlikud, olid tegelikult üks ja seesama – lihtsalt põgenemiskatsed, ja selle jubeda semestri lõpul tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.

Mina aga läksin Ateenasse, sinna, kuhu külatohter mind suunas. Mulle tehti Kahni analüüs ja doktor Patarescu diagnoos leidis kinnitust. Kümnepäevane ravikuur oli väga kallis, enamik rohtusid oli salakaubana Kreekasse sisse toodud või varastatud, ja mina olin vahendajateketi teises otsas. Noor sile Ameerikas õppinud arst rahustas mind; prognoos on suurepärane. Kui ma lihavõttevaheaja lõpul saarele tagasi jõudsin, ootas mind seal postkaart Alisonilt. Räigelt värviline pilt kujutas kängurut, kelle suust väljus sõnumimull „Arvasid, et olen unustanud?”. Minu kahekümne kuues sünnipäev oli parajasti sattunud Ateenas veedetud ajavahemikku. Kaart oli posti pandud Amsterdamis ja mingeid muid teateid see mulle ei toonud. Oli vaid allkiri: Alison. Viskasin saadetise paberikorvi. Aga juba samal õhtul otsisin selle sealt uuesti välja.

Et kuidagi täita murelikku ooteaega, kuni selgub, kas haigus jõuab järgmisse staadiumi või mitte, püüdsin oma saarest vaikselt võtta, mis võtta andis. Ujusin ja ujusin, kõndisin ja kõndisin, käisin iga päev väljas. Peagi läks väga palavaks ja pärastlõunase kuumuse ajal peeti koolis lõunauinakut. Mina aga suundusin männimetsa. Kui vähegi võimalik, ronisin alati üle saart poolitava seljandiku lõunaküljele, külast ja koolist kaugemale. Siin valitses täielik üksindus: kolm väikese lahe äärde peitu pugenud majakest, lõuna suunas laskuva metsavaiba all paar tillukest kabelit, mida külastati ainult vastavate pühakute päevadel, ja üks peaaegu nähtamatu villa, mis seisis niikuinii tühi. Kõik ülejäänu oli taevalikult rahulik, võimalusterohke nagu pintslist puutumata puhas lõuend, tulevaste müütide areen. Tundus, nagu oleks saar jagunenud pimedaks ja valgeks pooleks; tunniplaan, mis ei lasknud kaugemaid retki ette võtta, välja arvatud nädalalõppudel või väga varajase tõusmise korral (õppetöö algas kell pool kaheksa), hakkas närvidele käima nagu liiga lühike lõõg.

Tuleviku peale ma ei mõelnud. Hoolimata julgustavatest sõnadest, millega arst mind haiglas lohutas, olin veendunud, et ravikuur ei anna tulemusi. Saatusel paistis minuga selge plaan olevat: ikka allamäge, allamäge, allamäge.

Müsteeriumid aga algasid sellegipoolest.