Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 9

Järgmisel hommikul ärkasin üsna hilja. Alison magas alles, paljas pruun selg minu poole. Tõusin üles, keetsin kohvi ja tõin kannu magamistuppa. Selleks ajaks oli ta juba ärkvel, vaatas mind tekiserva alt. See oli pikk ilmetu pilk, mis minu naeratusele ei vastanud ja kustus äkki, kui ta teki üle pea tõmbas ja mulle selja pööras. Istusin voodiservale ja püüdsin võrdlemisi asjaarmastajalikult välja uurida, mis viga on, aga tema ei reageerinud, lina kõvasti ümber pea tõmmatud; nägin, et minu patsutustest ja mõminatest pole kasu, ja hakkasin kohvi jooma. Veidi aja pärast tõusis Alison istuli ja küsis sigaretti. Seejärel palus särki laenata. Silma ta mulle vaadata ei tahtnud. Ta tõmbas särgi selga, käis vannitoas ja puges siis uuesti voodisse, tõrjudes minu lähenemiskatsed hoogsa pearaputusega tagasi. Istusin voodijalutsisse ja vaatasin, kuidas ta kohvi joob.

„Mis viga?”

„Kas tead, kui mitme mehega ma viimase kahe kuu jooksul olen maganud?”

„Viiekümnega?”

See ei pannud teda naeratama.

„Kui oleksin maganud viiekümnega, siis oleksin lihtsalt aus professionaal.”

„Võta veel kohvi.”

„Pool tundi pärast seda, kui ma sind eile õhtul esimest korda nägin, ütlesin endale, et kui ma olen tõeliselt paheline, siis lähen sinuga voodisse.”

„Tänan väga.”

„Sellest, kuidas sa rääkisid, võis kohe järeldada, mis mees sa oled.”

„Ja mida sa siis järeldasid?”

„Sa oled affaire de peau^[1.] tüüpi.”

„Naeruväärt.”

Vaikus.

„Ma olin parajalt vintis,” ütles ta siis. „Hirmus väsinud.”Ta silmitses mind uurivalt, raputas pead ja sulges silmad. „Anna andeks. Sa oled armas. Sa oled voodis lihtsalt võrratu. Aga mis nüüd edasi saab?”

„Mulle on see natuke harjumatu.”

„Mulle mitte.”

„See ei ole ju mingi kuritegu. Sa püüad lihtsalt endale tõestada, et tegelikult sa ei saa selle vennikesega abielluda.”

„Ma olen kahekümne kolme aastane. Ja sina?”

„Kakskümmend viis.”

„Kas sa pole enda juures viimasel ajal hakanud avastama asju, millest sa tead, et need ongi sinu juures põhilised? Millest sa enam iial ei vabane? Minul on just niisugune tunne. Ma olen üks tobe austraalia lits, ja selleks ma jäängi.”

„No kuule.”

„Tahad, ma ütlen sulle, mis Pete praegu parajasti teeb? Ta kirjutab ja räägib mulle alati kõik ära. „Reedel käisin ühega linna peal ja pärast tegime tsika-tsika.””

„Mis see peab tähendama?”

„See tähendab, et „ja sina võid ka magada, kellega iganes meeldib”.”Ta vaatas aknast välja. „Terve selle kevade elasime koos. Me saame hästi läbi. Nagu õde ja vend, kui me parajasti voodis ei ole.”Ta vaatas mind vidukil silmil läbi sigaretisuitsu. „Sa ei tea, mis tunne see on, kui ärkad mehe kõrval, keda sa eelmisel hommikul sel ajal veel üldse ei tundnud. Sellega sa nagu kaotad midagi. Midagi enamat kui see, mis kõigil tüdrukutel kaotsi läheb.”

„Võib-olla hoopis võidad midagi.”

„Jumaluke, mis siin võita on? Kas sina tead?”

„Elamus, nauding.”

„Kas ma ütlesin sulle, et mulle hirmsasti meeldib sinu suu?”

„Mitu korda.”

Ta kustutas sigareti ja sirutas selga. „Kas tead, miks ma oleks praegu nutta tahtnud? Sellepärast, et ma kavatsen temaga abielluda. Abiellun temaga niipea, kui ta tagasi tuleb. Midagi rohkemat ma ei ole ära teeninud.” Ta nõjatus vastu seina, väike naiselik keha liiga suure särgi all, õnnetu nägu peas; ta silmitses vooditekki, me vaikisime.

„See läheb mööda. Sa oled praegu õnnetu.”

„Ma olen õnnetu, kui peatun hetkeks ja hakkan elu üle järele mõtlema. Kui ärkan ja näen, missugune ma olen.”

„Tuhanded tüdrukud teevad sedasama.”

„Mina ei ole tuhanded tüdrukud. Mina olen mina.”Ta heitis särgi üle pea ja puges uuesti teki alla. „Ütle, mis su nimi on. Perekonnanimi?”

„Urfe. U-R-F-E.”

„Minu nimi on Kelly. Kas sinu paps oli tõesti brigaadikindral?”

„Jah. Kõigest.”

Ta tõstis koketeerivalt käe kõrva äärde, siis sirutas mulle vastu pruuni käsivarre. Heitsin tema kõrvale.

„Ütle, kas ma olen hoor?”

Võib-olla sel hetkel, kui ma teda nii lähedalt vaatasin, oli mul veel vaba valik. Oleksin võinud öelda, mida ma mõtlesin: Jah, sa oled hoor, ja mis veel hullem, sa hoopled oma hooramisega, ja ma kahetsen, et ma sinu tulevase meheõe nõuannet kuulda ei võtnud. Kui ma oleksin sel hetkel temast pisut kaugemal olnud, toa teises servas, kuskil niisuguses kohas, kus ma oleksin võinud ta pilku vältida, siis võib-olla oleksin suutnud olla jõhkralt resoluutne, aga need hallid, küsivad, alati siirad silmad, mis palusid, et ma ei valetaks, sundisid mind valetama.

„Sa meeldid mulle. Meeldid tõesti, meeldid väga.”

„Tule teki alla ja hoia mind. Mitte midagi muud. Lihtsalt hoia mind.” Pugesin voodisse ja kallistasin teda. Ja esimest korda elus andus üks naine mulle pisaraid valades.

Tol esimesel laupäeval sai ta veel mitu korda nutta. Kella viie paiku läks ta alla Maggie juurde, ja tagasi tulles olid tal silmad punased. Maggie oli ta välja visanud. Pool tundi hiljem tuli Ann, alumise korruse korteri kolmas kaasüüriline, sedasorti õnnetu naisterahvas, kelle nägu on ninast lõuatipuni absoluutselt lame. Maggie olevat välja läinud ja käskinud Alisonil kõik oma asjad minema koristada. Läksime alla ja tõime Alisoni kraami üles. Mul avanes võimalus Anniga vestelda. See vaikne, natuke pepsivõitu olevus suhtus Alisonisse mõistvamalt, kui oleksin osanud oodata; Maggie nähtavasti eitas agressiivselt kõiki oma venna puudusi.

Alison ei julgenud päeva ajal korterist jalga välja tõsta, peljates Maggie’t, kes tema meelest mingil seletamatul põhjusel troonis keset inglise dekadentsi soostunud kõdu nagu austraalia vooruse vihatud, aga sellegipoolest aukartust äratav monument. Mina käisin väljas toitu toomas, me vestlesime ja magasime ja armatsesime ja tantsisime ja tegime lõunat ükskõik mis kellaajal sous les toits^[2.], normaalsest argipäevasest ajast niisama kaugel nagu hallist Londoni maailmast akende taga.

Alison jäi alati naiselikuks; erinevalt nii paljudest inglise neidudest ei reetnud ta iial oma sugu. Ta ei olnud ilus, väga sageli polnud ta isegi mitte nägus. Aga tal oli moodsalt kleenuke poisilik keha, tal oli tänapäevane moetunnetus, iseteadlikult rühikas kõnnak ja tema summa oli märkimisväärselt suurem kui koostisosad eraldi võetuna. Vahel istusin autos ja vaatasin, kuidas ta mööda tänavat lähenes, seisatas, tuli üle sõidutee: ta oli imeliselt veetlev. Aga teinekord, kui ta oli päris lähedal minu kõrval, tundus ta kuidagi pinnapealne nagu ärahellitatud laps. Nii lähedane, kui ma talle olingi, jäin temaga ühtelugu kimpu. Viivuks tundus ta inetu, ent järgmisel hetkel tegi üksainus liigutus, muutuv ilme, kerge peapööre täiesti mõeldamatuks rääkida inetusest.

Valmistudes välja minema, kasutas ta rohkesti lauvärvi, mis sobis kokku pahelise mossis suuga ja andis talle iseloomuliku haigetsaanu ilme; väga rafineeritud viisil äratas see soovi talle veelgi haiget teha. Päeval restoranis või pubis panid mehed teda alati tähele, ja ta ise teadis seda. Tihti jälgisin, kuidas nad talle möödudes silma heitsid. Ta oli seda haruldast tüüpi naine, keda harva kohtab isegi kaunitaride hulgas, naine, keda ümbritseb kaasasündinud seksuaalne aura: selliste naiste jaoks on suhted meestega alati kõige tähtsamad, alati on peaasi, kuidas mehed nende seltskonnas käituvad. Ja isegi kõige taltsamad mehed tajuvad seda.

Kui maskara maha pühiti, tuli nähtavale pisut lihtsam Alison. Need esimesed kaksteistkümmend tundi ei olnud ta küll esinenud kõige tüüpilisemal kujul, aga mõnevõrra ettearvamatu ja mitmemõtteline oli ta alati. Ei võinud iial ette teada, millal see rafineeritum, torudest läbi käinud persoon äkki jälle välja ilmub. Ta võis anduda taltsutamatu kirega, ja siis äkki kõige ebasobivamal hetkel haigutada. Ta võis päev otsa korterit kraamida, süüa teha, triikida, ja siis kolm järgmist päeva boheemlikult põrandal kamina ees pikutada, lugedes „Leari”, naisteajakirju, Hemingwayd – mitte küll päris üheaegselt, aga ühel ja samal õhtupoolikul igaühest natuke. Talle meeldis asju algatada ja oma algatustele alles tagantjärele põhjendusi otsida.

Ühel päeval kinkis ta mulle koju tulles kalli täitesulepea.

„Palun, monsieur.”

„Miks sa endale niisugust kulu tegid?”

„Ära muretse. Ma varastasin selle.”

„Varastasid!”

„Ma varastan igalt poolt. Kas sa pole aru saanud?”

„Igalt poolt!”

„Väikestest poodidest muidugi mitte. Ainult suurtest kaubamajadest. Nad ise teevad kõik, et neilt varastataks. Ära nii šokeeritud ole.”

„Ma ei ole.” Aga ma olin. Seisin ja hoidsin sulepead ettevaatlikult näpu vahel. Alison itsitas.

„See on mul lihtsalt üks väike hobi.”

„Pool aastat Holloway vanglas polegi eriti naljakas.”

Alison oli endale vahepeal viskit kallanud. „Santé?^[3.] Ma vihkan suuri kaubamaju. Ja mitte lihtsalt kapitaliste. Inglise kapitaliste. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ära löö põnnama. Naerata.”Ta pistis mulle sulepea taskusse. „Nüüd oled kuriteo kaasteadja.”

„Selle peale kulub ära üks viski.”

Võtsin pudeli, ja samas meenus mulle, et seegi oli Alisoni „ostetud”. Vaatasin talle silma. Ta noogutas.

Ta seisis ja vaatas, kuidas ma viskit kallan. „Kas sa ise ka tead, Nicholas, miks sa kõike liiga tõsiselt võtad? Sest sa võtad iseennast liiga tõsiselt.”Ta vaatas mind imeliku vaikse naeratusega, hellalt ja samas pilkavalt, ning läks kööki kartuleid koorima. Ja ma sain aru, et ma olen teda mingil seletamatul kombel haavanud; ja ka iseennast.

Ühel ööl nimetas ta läbi une kedagi nimepidi.

„Kes on Michel?” küsisin järgmisel hommikul.

„Mees, keda ma tahan unustada.”

Aga kõigest muust oli ta valmis rääkima: oma Inglismaal sündinud emast, heast, kuid võimukast inimesest; oma isast, jaamaülemast, kes oli nelja aasta eest vähki surnud.

„Sellepärast mul ongi niisugune jampslik vahepealne aktsent. Iga kord kui ma suu lahti teen, kõlab see nagu papa ja mamma omaaegne lõputu nääklemine. Sellepärast ma vist vihkangi Austraaliat ja armastan Austraaliat ja ei suudaks seal ilmaski õnnelik olla, ehkki mind kogu aeg närib koduigatsus. No ütle, kas see on normaalne?”

Ta küsis alalõpmata, kas ma ikka pean teda normaalseks.

„Ma käisin Walesis sugulasi vaatamas. Ema venna juures. Jeesus! See oleks känguru nutma pannud.”

Aga mina olin tema meelest tüüpiline inglane, minuga oli väga põnev. Osalt seepärast, et mina olin „kultuurne” – seda sõna kasutas ta sageli. Pete olevat tema kallal alati „jõmisenud”, kui ta kunstigaleriis või kontserdil käis. Ta ahvis Pete’i järele: „Kas siis kõrts enam ei kõlba?”

Ükskord ta ütles: „Sa ei tunne Pete’i, sa ei tea, kui armas inimene ta on. Kuigi ta on muidugi lojus. Ma saan alati aru, mida ta tahab, ma tean alati, mida ta mõtleb ja kuhu ta sihib, kui ta midagi ütleb. Aga sinust ma aru ei saa, ma solvan sind, teadmata, miks. Ma meeldin sulle, aga ma ei tea, miks. See tuleb sellest, et sa oled inglane. Sina ei saa sellest elu lõpuni aru.”

Ta oli Austraalias keskkooli lõpetanud ja selle peale koguni aasta otsa Sydney ülikoolis keeli õppinud. Aga siis kohtus ta Pete’iga ja asjad olevat „keeruliseks” läinud. Ta tegi aborti ja tuli Inglismaale.

„Kas ta nõudis, et sa aborti teeksid?”

Sel hetkel istus ta minu süles.

„Ta ei saanud iial teada.”

„Ei saanud iial teada!”

„See oleks võinud olla ka mõne teise mehe laps. Ma ei olnud kindel.”

„Vaene väike.”

„Ma teadsin, et kui see pole tema oma, siis ta seda ei taha. Ja kui see on, siis ta ka ei taha. Teeb ühe välja.”

„Aga sa ise...”

„Mina last ei tahtnud. See oleks mulle tüliks olnud.” Aga ta lisas leebemalt: „Jah, aga tegelikult...”

„Ja praegu?”

Vaikus, kerge õlakehitus.

„Mõnikord.”

Ma ei näinud ta nägu. Me istusime vaikides, lähedased ja soojad, tajusime mõlemad, et oleme lähedased. Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.

Ühel õhtul käisime vaatamas Carné vana filmi „Udude kai”. Alison nuttis, kui me kinost välja tulime, ja kodus voodis hakkas jälle nutma. Ta tajus minu hukkamõistu.

„Sina pole mina. Sa ei suuda tunda seda, mida mina tunnen.”

„Suudan küll.”

„Ei, sa ei suuda. Sa lihtsalt otsustad, et tundeid pole vaja, või umbes niimoodi, ja kõik ongi parimas korras.”

„Mitte just parimas korras. Aga asi pole nii hull, kui sa arvad.”

„See film pani mind mõtlema sellele, millele ma kogu aeg mõtlen. Millelgi pole sügavamat tähendust. Sa püüad kõigest väest õnnelik olla, aga siis juhtub midagi, ja sulle ei jää enam midagi. Kõik ainult sellepärast, et me ei usu hauatagust elu.”

„Asi pole uskumises. Me lihtsalt ei suuda uskuda.”

„Alati, kui sa üksinda välja lähed, tuleb mul hirm, et võib-olla sa saad surma. Päevast päeva ma mõtlen surma peale. Iga kord, kui ma olen sinuga, mõtlen, et seks korraks oleme surmale jälle ära teinud. Või siis on tunne, et sul on palju raha, aga poed pannakse tunni aja pärast kinni. Nii tobe kui see ka ei ole, sa pead raha kähku ära kulutama. Kas see on normaalne?”

„Täitsa normaalne. Pomm, teadagi.”

Ta suitsetas vaikides.

„Asi pole pommis. Põhjus on meis endas.”

Oma üksildase südamega ei õnnestunud mul teda õnge võtta; emotsionaalse väljapressimise suhtes oli tal hea nina. Tema meelest oli päris tore olla maailmas ihuüksinda, ilma mingite perekondlike sidemeteta. Kui ma ükskord hakkasin autos jälle kurtma, et mul pole ühtki lähedast sõpra – kasutades oma lemmikmetafoori: elan siin ilmas nagu klaaskastis –, siis puhkes ta selle peale lihtsalt naerma. „See meeldib sulle,” ütles ta. „Sa räägid, et oled teistest inimestest eraldatud, poja, aga tegelikult sa arvad, et oled neist väga erinev.”Ta viivitas liiga kaua, enne kui katkestas minu solvunud vaikimise: „Tegelikult sa oledki erinev.”

„Ja üksildane.”

Ta kehitas õlgu. „Eks siis abiellu. Näiteks minuga.”

Ta ütles seda nii, nagu oleks soovitanud mul peavalu vastu aspiriini võtta. Jälgisin üksisilmi teed.

„Sa abiellud Pete’iga.”

„Ja sina ei taha minuga abielluda, sest ma olen lirva ja asumaalt pärit.”

„Ma ei taha, et sa seda sõna tarvitad.”

„Ja ka sellepärast, et sa ei taha, et ma seda sõna tarvitan.”

Tuleviku servalt tõmbusime alati kohkunult tagasi. Me küll rääkisime mingist tulevikust, elust maamajas, kus mina kirjutaksin luuletusi, kujutlesime, kuidas me ostame džiibi ja sõidame läbi Austraalia. „Kui me ükskord Alice Springsi jõuame...” Sellest sai meie omavaheline nali, olematu hetk olematul maal.

Päevad veeresid, sulasid kokku. Ma teadsin, et see lugu erineb kõigist varasematest. Lisaks kõigele oli see ka puht füüsiliselt palju kütkestavam. Kui me parajasti voodis polnud, olin mina tema õpetaja, ma angliseerisin tema hääldamist, lihvisin teda siledamaks, rookisin välja tema provintsialisme; aga voodis oli õpetajaks tema. Me mõistsime oma suhete kahepoolsust, aga võib-olla just seepärast, et olime mõlemad pere ainukesed lapsed, ei osanud me seda analüüsida. Meil mõlemal oli midagi anda, midagi võita või midagi vastu saada... ja samas oli olemas mingi täiesti füüsiline ühisosa, ühesugused isud, ühesugused maitsed, ühtemoodi ohjeldamatu vabadus. Peale armastuskunsti õpetas Alison mulle ka muid asju, aga tol ajal piirdusin eeltoodud tõlgendusega.

Mäletan päeva, kui seisime ühes Tate’i galerii saalis. Alison toetus kergelt minu vastu, hoidis mu kätt, uuris kompvekki lutsiva lapse ilmel üht Renoiri maali. Ja äkki tekkis mul tunne, et isegi selles ümbruses oleme üks keha, üks hing; mulle näis, et kui Alison sel hetkel mu kõrvalt kaoks, kaotaksin poole iseendast. See oli õudne surmaaimuslik tunne: kui ma poleks olnud nii ülivaimne ja enesekeskne inimene, nagu ma tollal olin, siis oleksin muidugi jalamaid taibanud, et see ei saa olla midagi muud kui armastus. Mina arvasin, et see on iha. Sõidutasin ta otsemat teed koju ja kiskusin tal riided seljast.

Üks teine kord kohtasime Jermyn Streetil juhuslikult Billy White’i, Etoni poissi, kellega me Magdalenis päris head tuttavad olime. Temagi oli omal ajal olnud Homme RévoIté. Ta oli väga sõbralik, temas polnud midagi snooblikku, kuid ometi kiirgas temast tahes-tahtmata kõrgklassi vältimatut üleolekut, mis kõneles tihedast läbikäimisest kõige kenamate, kõige paremate inimestega, laitmatut ülimuslikku head tooni nii miimikas, riietuses kui ka sõnavalikus. Astusime viivuks sisse austribaari, et paar sõna juttu puhuda; ta oli äsja kuulda saanud, et hooaja esimesed colchester’id on juba saadaval. Alison oli väga sõnaaher, kuid mul oli tema pärast piinlik, ma häbenesin tema aktsenti, häbenesin, et ta nii oluliselt erines debütantidest, kes kõrvallauas istusid. Kui Billy muskaatveinipudeli klaasidesse tühjaks kallas, jättis Alison meid viivuks omavahele.

„Täitsa tore tüdruk, vanapoiss.”

„Nojaa...” Kehitasin õlgu. „Tead isegi.”

„Ligitõmbav.”

„Tuleb odavam kui keskküte.”

„Selge see.”

Aga ma lugesin ta mõtteid.

Kui olime Billyga jumalaga jätnud, jäi Alison väga vaikseks. Sõitsime Hampsteadi poole, tahtsime üht filmi vaatama minna. Piilusin kõrvalt ta mossis nägu.

„Teiesugused kõrgklassi inglismannid jätavad vahel väga madala mulje.”

„Mina ei kuulu kõrgklassi. Ma olen keskklassist.”

„Kõrg-, kesk.... Issand! Kellele see korda läheb?”

Sõitsime tükk maad vaikides, siis võttis ta sama teema jälle üles. „Sa kohtlesid mind nii, nagu poleks sul tegelikult minuga midagi ühist.”

„Ära aja rumalat juttu.”

„Nagu ma oleksin mingi neetud aborigeen.”

„Jama.”

„Et äkki läheb mul püksikumm katki ja püksid kukuvad maha.”

„Niisugust asja on väga raske seletada.”

„Aga mitte minule, poisu. Minule mitte.”

Ühel päeval ütles ta: „Homme on mul tutvumisvestlus.”

„Kas sa kavatsed minna?”

„Kas sina tahad, et ma lähen?”

„Vestlus iseenesest ei tähenda veel midagi. Sul pole praegu vaja midagi otsustada.”

„Kui nad mind vastu võtavad, mõjub see mulle hästi. Lihtsalt teadmine, et mind on vastu võetud.”

Ta tegi teist juttu; ma oleksin võinud teemavahetust vältida. Aga ma lõin käega.

Kuid juba järgmisel päeval sain minagi kirjaliku kutse tutvumisvestlusele. Alison tegi oma vestluse läbi – ja arvas ise, et tal läks hästi. Kolme päeva pärast sai ta kirja, kus teatati, et ta on kursustele vastu võetud ja töö algab kümne päeva pärast.

Mind ennast eksamineeris haritud ametnike kõrge komisjon. Alison ootas mind väljas ja me läksime Itaalia restorani lõunatama, kohmetud nagu kaks võhivõõrast inimest. Alisonil oli hallikas jume, nägu väsinud ja põsed tursunud. Küsisin, mis ta minu äraolekul tegi.

„Kirjutasin kirja.”

„Neile või?”

„Jah.”

„Ja mis sa siis kirjutasid?”

„Mis sa arvad?”

„Teatasid oma nõusolekust.”

Tekkis ebamugav vaikus. Ma teadsin, mida ta minult ootas, aga ma ei suutnud seda ütelda. Mul oli tunne nagu kuutõbisel, kes ärkab katusekarniisi serval. Ma ei olnud valmis abielluma, kodu rajama, mul ei olnud temaga piisavalt psühholoogilist lähedust; meie vahel oli mingi määratlematu, arusaamatu, võigas tõke, ja see ebamäärane koletu asi tulenes temast, mitte minust.

„Mõned nende lennud suunduvad läbi Ateena. Kui sa oled Kreekas, võiksime kokku saada. Või sa jääd hoopis Londoni. Kuidagi ikka.”

Hakkasime arutama, kuidas oma elu korraldada, juhul kui ma Kreekas tööd ei saa.

Aga ma sain. Sain kirja, kus teatati, et olen välja valitud esitamiseks kooli nõukogule Ateenas. Sealne nõusolek olevat „sama hästi kui kindel”. Kreekas oodatakse mind ilmselt oktoobrikuu algul.

Näitasin kirja Alisonile kohe, kui olin tuppa tagasi tulnud, ja jälgisin, kuidas ta seda luges. Otsisin ta näolt kahetsusevarju, aga seda polnud märgata. Ta suudles mind.

„Ma ju ütlesin sulle.”

„Jah, ma mäletan.”

„Seda peab pühitsema. Sõidame kuhugi maale.”

Lasin ennast juhtida. Paistis, et ta ei võta kogu seda asja tõsiselt, ja mina oma suures argpükslikkuses ei söandanud rahulikult kaaludagi, miks ma olin südamepõhjas puudutatud, et ta ei võta seda tõsiselt. Sõitsime maale, nagu kavatsetud, ja kui tagasi jõudsime, läksime kinno, ja pärast käisime Sohos tantsimas; Alison ei tahtnud ikka veel asja tõsiselt võtta. Aga hilja öösel voodis, armuasjad aetud, ei saanud me kumbki und ja meil tuli tõsiasjadele siiski näkku vaadata.

„Alison, mis ma siis homme lõpuks ikka teen?”

„Võtad pakkumise vastu.”

„Kas tahad, et võtan?”

„Ära hakka jälle otsast peale.”

Nii me seal lebasime, külg külje kõrval, ja ma nägin, et tal olid silmad lahti. All tänaval laternaposti ees värisesid puulehed ja heitsid magamistoa lakke närvilisi varje.

„Kui ma sulle ütlen, mis tundmused mul sinu vastu on, kas sa siis...”

„Ma tean, mis tundmused sul on.”

Ja olimegi niikaugel: süüdistav vaikus.

Silitasin ta paljast kõhtu.Ta lükkas mu käe ära, aga ei lasknud lahti. „Sina tunned, mina tunnen – sellest me targemaks ei saa. Oluline on, mida meie tunneme. Mina tunnen seda, mida sina tunned. Mina olen naine.”

Ta ajas mulle hirmu peale; mõtlesin järele, enne kui vastasin:

„Kas sa abielluksid minuga, kui ma sinult küsiksin?”

„Niimoodi seda küsida ei tohi.”

„Ma abielluksin sinuga hommepäev, kui teaksin, et sa tõepoolest vajad mind. Või tahad mind.”

„Oh Nicko, Nicko!” Aknaklaasidele rabistas vihma. Ta lõi mu kätt voodis meie vahel. Järgnes pikk vaikus.

„Ma lihtsalt pean siit maalt välja saama.”

Alison ei vastanud; pikk vaikus. Lõpuks ütles ta:

„Pete tuleb järgmisel nädalal Londoni.”

„Mida ta kavatseb ette võtta?”

„Ära muretse, ta teab.”

„Kust sa tead, et ta teab?”

„Ma kirjutasin talle.”

„Kas ta vastas?”

Alison tõmbas sügavalt hinge. „Andis vabad käed.”

„Kas sa tahad tema juurde tagasi minna?”

Ta kergitas end küünarnukile ja sundis mind pead pöörama, nii et me näod olid väga lähestikku.

„Küsi, kas ma tahan sulle naiseks tulla.”

„Kas sa tahad mulle naiseks tulla?”

„Ei taha.”Ta eemaldus minust.

„Miks sa seda ütlesid?”

„Et see asi ükskord ühele poole saaks. Mina hakkan stjuardessiks, sina sõidad Kreekasse. Sa oled vaba.”

„Ja sinagi oled vaba.”

„Kui see sind õnnelikumaks teeb – jah, ma olen vaba.”

Äkki pühkis vihmaiiling üle puulatvade, peksis vastu aknaid ja katust; see oli nagu kevadine vihmavaling, sügisesel ajal täiesti ootamatu. Magamistoa õhk oli lausumata sõnadest, omaksvõtmata süüst ja õelast vaikusest raske, see oli hetk, mis ennustab silla varingut. Lebasime kõrvuti, teineteist puudutamata, hauakujud mälestusmärgiks kivinenud voodis; tülgastav hirm ei lasknud meil oma tõelisi mõtteid sõnastada. Kui Alison lõpuks rääkima hakkas, oli tunda, et ta püüab oma häält talitseda, aga see kõlas kurjalt.

„Ma ei taha sulle haiget teha, aga mida rohkem... ma sind ihaldan, seda valusam see sulle on. Ja ma ei taha, et sina mulle haiget teeksid, aga mida vähem sa mind ihaldad, seda valusam see mulle on.”

Ta lahkus viivuks toast, tuli tagasi ja küsis:

„Nii et oleme siis otsustanud?”

„Nähtavasti.”

Kumbki ei öelnud enam sõnagi. Ta uinus varsti, minu meelest liiga kähku.

Hommikul oli ta meelekindlalt lõbus. Helistasin Briti Nõukokku. Käisin isiklikult kohal, kuulasin ära preili Spencer-Haigh’ õnnitlused ja näpunäited ning viisin ta teist korda lõunale, endamisi palvetades, et see jääks viimaseks.

1 pealiskaudne lihatseja, nahaga nautija [ ↵ ]

2 kodusel viisil [ ↵ ]

3 Proosit. [ ↵ ]