Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 17

Järgmisel päeval pärast hommikusööki läksin istusin Demetriadese lauda. Ta oli veetnud eelmise õhtu külas ja ma polnud viitsinud oodata, kuni ta sealt tagasi jõuab. Demetriades oli pisike paks konnanäoga korfulane, kes haiglaselt vihkas päikesepaistet ja maamatse. Ta põhjas lakkamatult seda „tülgastavat” provintslikku elustiili, mida me olime sunnitud siin saarel harrastama. Ateenas ärkas ta ellu alles õhtul ning andus siis oma kahele põhimisele hobile – hooramisele ja õgimisele. Ta kulutas kogu oma raha kahele nimetatud harrastusele ja riietusele; õiguse pärast oleks ta pidanud olema näost kollane, paheline ja võidunud, kuid tegelikult oli ta alati roosajumeline ja laitmatult puhas.Tema peakangelane ajaloos oli Casanova. Itaallase boswellilik veetlus tal muidugi puudus, rääkimata geniaalsusest, kuid oma lõbusate ja kurbade meeleolude kiires vaheldumises oli ta ometi huvitavam kaaslane, kui Mitford mõista andis. Ja ta ei olnud vähemalt mitte silmakirjatseja. Nagu kõigil inimestel, kes enesestmõistetavalt usuvad iseendasse, oli tal omamoodi veetlust, temaga oli hõlpus seltsida.

Kutsusin ta aeda. Koolis oli tema hüüdnimeks Méli, see tähendab mesi. Ta armastas maiustusi lapseliku kirega.

„Ütle mulle, Méli, mida sa tead sellest mehest, kes elab Bourani neemel?”

„Kas sa kohtasid teda?”

„Ei.”

„Hei!”Ta hakkas pahandama poisiga, kes parajasti lõikus mingit sõna mandlipuu koorde. Ta casanovalik olemus piirdus rangelt vaid eraelu sfääriga. Koolis oli ta väike hirmuvalitseja.

„Kas tead, mis ta nimi on?”

„Conchis.”Ta hääldas ch-d h-na.

„Mitford ütles, et tal olevat selle mehega mingi pahandus olnud. Tõsine tüli.”

„Ta valetab. Ta oli suur valetaja.”

„Võib-olla küll. Aga kuidagi nad nähtavasti siiski kohtusid.”

„Po po.” Po po tähendab kreeka keeles „ära aja kägu”. „See mees ei kohtu kunagi kellegagi. Mitte kunagi. Eks küsi teistelt õpetajatelt.”

„Mispärast siis?”

„Eh...”Ta kehitas õlgu. „Igasugu vanad lood. Mina neid ei tea.”

„Räägi ikka.”

„See ei paku mingit huvi.”

Jalutasime mööda sillutatud aiateed. Méli ei armastanud vaikimist ja pikema puiklemiseta ladus ta välja, mis ta Conchisest teadis.

„Sõja ajal tegi ta sakslastega koostööd. Külasse ta kunagi ei tule. Külarahvas loobiks ta kividega surnuks. Mina ka, kui ette satuks.”

See pani mind muigama. „Mispärast?”

„Sellepärast, et ta on rikas, aga elab siin üksikul saarel, kuigi võiks elada Pariisis...”Ta tegi oma roosa parema käega kiireid väikesi ringe – see oli ta lemmikžest. Pariis oli ta enda suurim unistus: korter vaatega Seine’ile ja korteris muuhulgas üks akendeta tuba väga iseäraliku varustusega.

„Kas ta oskab inglise keelt?”

„Oskab vist küll. Aga miks see sind nii kangesti huvitab?”

„Ega ei huvitagi. Ma lihtsalt nägin hiljuti tema maja.”