Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 7

Sain kuulda, et Briti Nõukogus vajatakse inimesi. Augustikuu algul läksin Davies Streetile, kus minuga vestles innukas diplomaadi hääle ja sõnavaraga kultuurilembene daam. Nagu ta mulle otsekui saladuskatte all tunnistas, olevat kohutavalt tähtis, et „meid” esindaks välismaal sobiv inimene; aga nii nõme kui see ka pole – kõik ametikohad tuleb avalikult välja kuulutada ja kandidaadid valida vestluse põhjal, ja tegelikult on nad just praegu sunnitud välisesinduste koosseisu kärpima. Lõpuks tuli ta asja juurde: midagi muud pole praegu pakkuda kui inglise keele õpetaja koht välismaa koolis – no kas pole õudne?

Möönsin, et on tõesti õudne.

Augustikuu viimasel nädalal panin naljaga pooleks kuulutuse lehte. Minu traditsioonilises vormis napisõnalisele pakkumisele, kus tõotasin minna kuhu iganes ja teha ükskõik mida, tuli päris mitu vastust. Lisaks voldikutele, mis mulle meelde tuletasid, et ma olen Jumala laps, sain kolm veetlevat kirja hakkajatelt pennita sulidelt. Veel pakuti ebatavalist ja tasuvat tööd Tangeris – kas ma räägin itaalia keelt? –, aga minu vastus jäi vastuseta.

Septembrikuu hakkas kätte jõudma ja tasapisi muutus mu olukord meeleheitlikuks. Tundsin, et olen nurka aetud ja et viimases hädas tuleb taas pöörduda hirmuäratava Hariduslisa poole ja sirvida neid lõputuid helehalle veerge helehallide töökohtadega. Niisiis kõmpisin ühel hommikul jälle Davies Streetile.

Küsisin, kas neil on pakkuda õpetajakohta Vahemeremaades, ja seesama naisterahvas, kes kõike alati nii paksudes värvides kirjeldas, läks toimikut otsima. Istusin ooteruumis Matthew Smithi punalilla kompositsiooni all ja nägin end juba Madridis, Roomas, Marseilles’s või Barcelonas... koguni Lissabonis. Välismaal on kindlasti kõik teistmoodi, seal ei ole õpetajate tuba, ma hakkan luuletusi kirjutama. Daam tuli tagasi. Tal olevat kohutavalt kahju, aga kõik paremad kohad on nähtavasti juba ära antud, ainult need ongi veel saadaval: ta ulatas mulle paberilehe, kus tutvustati üht Milano kooli. Raputasin pead. Daam jagas minu tundeid.

„Siis jääb üle ainult see. Äsja panime kuulutuse lehte.”Ta ulatas mulle ajaleheväljalõike.

LORD BYRONI KOOL PHRAXOSE SAAREL

Lord Byroni Kool Phraxose saarel Kreekas vajab inglise keele abiõpetajat. Ootame vallalisi kandidaate, kellel on kõrgem haridus inglise filoloogia alal. Uuskreeka keele valdamine pole tingimata vajalik. Palk on Briti vääringusse arvestatult umbes 600 naela aastas ja täielikult konverteeritav. Kaheaastane leping, mida võib pikendada. Lepingu sõlmimisel ja lõpetamisel tasutakse sõidukulud.

Kuulutuse tekstile oli lisatud paljusõnaline infoleht. Selgus, et Phraxose saar asub Egeuse meres umbes kaheksakümne miili kaugusel Ateenast. Lord Byroni nimeline õppeasutus aga oli „üks Kreeka tuntumaid internaatkoole, kus järgitakse Inglismaa internaatkoolide traditsioone” – siit ka nimi. Paistis, et koolis on kõik õppetööks vajalikud tingimused olemas. Maksimumkoormus viis tundi päevas.

„Koolil on kohutavalt hea kuulsus. Ja saar ise on lihtsalt paradiis.”

„Kas te olete seal käinud?”

Daam oli umbes kolmekümneaastane, sündinud vanatüdruk ja ilma vähimagi seksuaalsuseta, nii et ta elegantne riietus ja ülepakutud meik jätsid kokkuvõttes päris haleda mulje; ta nägi välja nagu läbikukkunud geiša. Ei, isiklikult pole ta seal käinud, aga kõik räägivad. Ma lugesin kuulutuse veel kord üle.

„Miks nad selle asja nii viimasele minutile jätsid?”

„Nagu ma aru saan, palkasid nad algul kellegi teise. Küll mitte meie vahendusel. Aga seal tekkis mingi kohutav arusaamatus.” Uurisin jälle infolehte. „Tegelikult ei ole me neile varem tööjõudu otsinud. Praegu teeme seda õieti vaid vastutuleku korras.” Ta õnnistas mind kannatliku naeratusega. Esihambad olid laiad nagu labidad. Panin mängu oma parima Oxfordi häälduse ja küsisin, kas ta ei tahaks minuga lõunale tulla.

Koju jõudes täitsin ära ankeedi, mille ta oli restorani kaasa võtnud, ja panin posti. Samal õhtul tõi saatuslike kokkulangevuste kombinatsioon minu ellu Alisoni.