Читать книгу Maag - John Fowles - Страница 11

Kohtumispaigas võtsin Alisoni peale ja me sõitsime autoteenindusse, kus minu auto pidi müüki pandama. Varem olin seda pakkunud Alisonile, aga ta keeldus.

„Kui ma selle vastu võtaksin, siis peaksin kogu aeg sinu peale mõtlema.”

„Võta siis vastu.”

„Ma ei taha sinu peale mõelda. Ja ma ei taluks, et keegi teine istub sinu kohal.”

„Võta siis vähemalt raha, mis ma auto eest saan, kuigi palju seda ei ole.”

„Nagu honorari?”

„Ära aja lolli juttu.”

„Ma ei taha midagi.”

Aga ma teadsin, et ta tahab endale motorollerit osta. Mõtlesin, et jätan talle tšeki ja panen sinna juurde kaardi sõnadega „Rolleri tarvis”. Oletasin, et kui ma olen kord juba läinud, võtab ta selle siiski vastu.

See viimane õhtu oli imelikult rahulik; tundus, nagu oleksingi juba lahkunud; puhusime juttu nagu kaks kodukäijat. Leppisime kokku, mida järgmisel hommikul teha. Ta ei tahtnud mind Victoria jaama saatma tulla – ma nimelt sõitsin rongiga; otsustasime, et sööme kodus hommikust nagu tavaliselt ja tema läheb tööle: see paistis olevat kõige puhtam ja lihtsam meetod. Leppisime kokku, kuidas edaspidi tegutseda. Alison lubas ennast niipea kui võimalik kuidagi Ateenasse kombineerida. Kui see ei peaks võimalik olema, lendan jõuluks Inglismaale. Aga me võime kokku saada ka poolel teel, näiteks Roomas või Šveitsis.

„Või Alice Springsis,” ütles Alison.

Öösel lebasime ärkvel, mõlemad teades, et teine ei maga, aga kumbki ei julgenud rääkida. Siis tundsin, kuidas ta käsi otsis minu kätt. Veel pisut aega lebasime sõnatult. Siis tegi Alison algust.

„Kui ma ütleksin, et jään ootama?” Mina ei öelnud midagi. „Ma arvan, et suudaksin oodata. Seda ma tahtsingi öelda.”

„Ma tean.”

„Sa ütled alati „Ma tean”. Aga see ei ole mingi vastus.”

„Ma tean.” Ta pitsitas mu kätt. „Mis siis, kui mina ise ütleksin: jah, oota, aasta pärast on mul selgus käes, ja kogu selle aja jooksul sina muudkui ootad, ootad.”

„Ma lepiksin sellega.”

„Aga see on ju jamps. See on sama hea kui panna tüdruk kloostrisse, kuni oled ükskord valmis temaga abielluma. Ja lõpuks otsustada, et sa ei tahagi temaga abielluda. Me peame olema vabad. Muud valikut meil ei ole.”

„Palun ära küta ennast üles.”

„Me peame vaatama, kuidas asjad arenevad.”

Tekkis vaikus.

„Ma mõtlen kogu aeg, kuidas ma homme õhtul siia tagasi tulen. Muud ma ei mõtle.”

„Ma kirjutan sulle. Iga päev.”

„Jah.”

„Tegelikult on see nagu mingi katseaeg. Et me näeksime, kui palju me teineteisest puudust tunneme.”

„Ma tean, mismoodi see on, kui pead kellestki lahku minema. Esimene nädal on tõeline piin, teine nädal on ka veel üsna valus, aga siis hakkad vähehaaval unustama, ja lõpuks näib, nagu poleks midagi olnudki, nagu oleks see kõik juhtunud kellegi teisega, ja sa hakkad õlgu kehitama. Sa ütled, tühja temaga, see on elu, nii need asjad on. Ütled igasugu lamedusi. Just nagu polekski sa midagi igaveseks kaotanud.”

„Mina ei unusta. Ma ei unusta kunagi.”

„Unustad. Ja ka mina unustan.”

„Me peame edasi elama. Olgu see nii kurb kui tahes.”

Möödus tükk aega, kuni ta lõpuks ütles: „Sina vist tegelikult ei teagi, mis kurbus on.”

Hommikul magasin kaua. Ma seadsin äratuskella meelega hilisele ajale, nii et meil tuleks kiirustama hakata ja ta ei saaks mahti pisaraid valada. Alison sõi hommikust püstijalu. Me rääkisime absurdselt tühistest asjadest, sellest, et piimatellimust tuleks kärpida, sellest, kus võiks küll olla raamatukogukaart, mille ma olin ära kaotanud. Siis pani Alison kohvitassi käest ja me seisatasime välisuksel. Ma vaatasin ta nägu, tundus, nagu poleks praegugi veel liiga hilja ja kõik see on vaid halb unenägu. Nägin ta halle silmi, mis minu pilku püüdsid, ta nutust tursunud põski.Talle valgusid pisarad silma, ta nagu tahtis midagi öelda. Kuid siis küünitas ta meeleheitlikult, kohmakalt minu poole, suudles mind nii põgusalt, et ma vaevalt ta huulte puudutust tundsin; ja läinud ta oligi.Ta kaamelikarva mantel kadus trepikojas silmist, ta ei vaadanud tagasi. Läksin akna alla ja nägin, kuidas ta üle tänava ruttas, hele mantel ja õlgkollane juus peaaegu ühte värvi, nägin, kuidas ta käekotist taskurätikut otsis ja nina nuuskas; mitte kordagi ei vaadanud ta tagasi. Ta pistis jooksu. Avasin akna, kummardusin välja ja vaatasin talle järele, kuni ta tänava otsas ümber nurga Marylabone Roadile pööras, ja isegi siis, sel viimasel hetkel ei vaadanud ta kordagi tagasi.

Panin akna kinni, pesin hommikused nõud, tegin voodi üles; siis istusin laua äärde, kirjutasin välja viiekümnenaelase tšeki ja lisasin paar lauset.

Kallis Alison. Palun usu, et kui mul üldse peab keegi olema, siis ainult sina; ma ei tohtinud välja näidata, kui kurb ma tegelikult olen, sest muidu oleksime mõlemad hulluks läinud. Palun kanna neid kõrvarõngaid, palun võta see raha vastu, osta roller ja sõida neisse kohtadesse, kus me koos sinuga käisime, või tee sellega, mis iganes tahad. Hoia ennast. Oh jumal, kui ma vaid oleksin ootamist väärt...

NICHOLAS

See pidi kõlama spontaanselt, aga tegelikult olin seda komponeerinud juba mitu päeva. Pistsin tšeki ja kirja ümbrikusse ja asetasin kaminasimsile, ning sinna juurde karbikese gagaadist kõrvarõngastega, mida me olime hiljuti ühe juba suletud antiigiäri vitriinis vaadanud. Siis ajasin habet ja läksin välja taksot otsima.

Kui pöörasime ümber esimese tänavanurga, oli mu kõige ehedamaks tundmuseks veendumus, et nüüd lõpuks olen pääsenud. Teine niisama selge, aga palju vastikum südamehääl sosistas, et Alison armastab mind siiski rohkem kui mina teda ja et mingis raskesti määratletavas mõttes olen mina selle mängu võitnud. Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused. Sõitsin Victoria vaksali poole nagu näljane inimene, kes on paar klaasi manzanillat hinge alla võtnud ja keda nüüd ootab maitsev lõunasöök. Hakkasin endamisi laulu ümisema, ja see polnud mingi vapper katse kurvastust peita, vaid tülgastavalt pilvitu soov oma pääsemist pühitseda.