Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 10

Olin pikka aega kahtlustanud, et Andreas Sunesen oli vähemalt põgusalt kolonisatsiooniga seotud: ta oli selle kaasaegne, osales Eesti ristimises ja tal oli sidemeid Rootsis. Kuid see, et tema nimi sattus must valgel Corneliuse väikesesse märkmesse, oli fantastiline juhus ja peale selle veel võimalus, sest äkitselt oli kolonisatsiooni võimalik mõista nii isikliku loona kui suurde Euroopa konteksti asetatuna.

Andreas Sunesen oli Põhjala tuntuim peapiiskop, ta kuulus mõjukasse Taani Hvidede suguvõssa ja tal oli vennatütar, kes oli abielus Rootsi kuninga Sverker nooremaga. Tema puhul on tegemist suurepärase näitega Rootsi ja Taani ajaloo läbipõimituse kohta, jah, isegi selle kohta, kui tähtsusetu oli rahvuse mõiste keskaja alguses, mil poliitikas valitsesid sugulussidemed ja religioon.

Tänu rikkalikule allikmaterjalile on siit kandi keskaja inimestest Andreas arvatavasti see, kelle elule me kõige lähemale oleme jõudnud, kui ehk püha Birgitta välja arvata. Meil on Lundi toomkiriku sarkofaagis Andrease surnukeha, kuid veelgi parem on see, et temast ja tema kaasajast on säilinud hulk kirjalikku materjali, mis lubab meil vaadata maailma läbi Andrease silmade. Kõige tähtsamad on tema omakäeliselt koostatud teoloogiaõpik „Hexaemeron”, isiklikud kommentaarid Skåne maakonnaseadusele ja kirjavahetus paavstiga.

Need kirjutised lubavad meil mõista tema mõtteid ja selle projekti eesmärke, mis muutis sadade inimeste elu, ajaloolist sündmust, mida võib võrrelda rootsi kolonisatsiooniga Delaware’is ja XIX sajandi emigratsiooniga Ameerikasse. Palju võib ammutada ka kaasaja kroonikutelt, nagu taanlaselt Saxolt, kes kirjeldas Põhjamaade ajalugu 1180. aastateni, ning Läti Henrikult, kes jutustas verdtarretavaid lugusid Eesti ja Läti misjoni kohta. Mõlemad olid Andreasega tuttavad ja mainivad teda oma raamatutes.

Me jälgime Andrease eluteed Skandinaavia tuntuimaks suurmeheks, suureks õpetlaseks ja Lundi peapiiskopiks saamiseni ja näitame, kuidas ja miks ta oma tulises ideoloogilises veendumuses selle ristiretke ja kolonisatsiooni läbi lasi viia.

Seejärel siirdume inimeste juurde, kes on ajalookirjutuses liigagi tihti ära unustatud – lihtsate perekondade juurde, kes jätsid Andrease hoolimatul käsul Rootsis maha oma küla, seilasid mere taha ja seadsid end sisse paganate ranniku lähedal võõral saarel, müütilisel Vormsil. Ajalooliste ja arheoloogiliste leidude ühendamise tulemusel ei ole esimesed kolonistid enam ebamäärased tegelased. Võime koguni minna nende algkoju, kus nad istusid ligi 800 aastat tagasi ühel maikuu õhtul tuleaseme ees, et järgmisel päeval oma tarest välja astuda ja kodukandist igaveseks lahkuda.

Kuid kõigepealt liigume tagasi 1170. aasta varasuvesse, kui Andreas oli veel väike kolti^[1.] riietatud laps, kes jooksis ühe Sjællandi suurniku talu õuemurul. Tema isa ja vägevad sugulased olid üle mere koduteel.

1 Kolt – kuuetaoline riietusese. [ ↵ ]