Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 14

Meeste ja laevade ning nüüd ka Esberni laeva kaotuse tõttu muutusid taanlased ülejäänud laevadel maalemineku suhtes ettevaatlikuks, püsisid kaugemal ja piirdusid lingude ja odade kasutamisega. Ja kui saabus videvik, mil midagi rohkem korda saata polnud võimalik, pidasid nad paremaks taplus edasi lükata, kuid pidasid vahti, et paganate laevad öö varjus lahest ei lahkuks ega nende käest minema ei lipsaks. Arvatavasti heitis laevade kobar ankrusse paarsada meetrit kaldast, paganate heitkehade lennuulatusest väljas.

Nüüd taipasid paganad, et suur laevastik on nad ümber piiranud ja nad ei saa põgeneda, vaid peavad oma vaenlase alistama. Nad võtsid nii omaenda kui taanlastelt vallutatud laevad, niisiis umbes 15 laeva, ning ehitasid neist ja metsast langetatud palkidest terve linna suuruse kahe sissepääsuga kindluse. Mõlemad sissepääsud olid tagauste moodi madalad ja kitsad, mistõttu tuli neist läbiminekuks kummarduda. Küljed koosnesid ühteliidetud laevadest, mis kaeti väljastpoolt mitme kihi kokkuvolditud purjedega, nii et tulemus meenutas riidega kaetud kaitsevalli. Lisaks raius osa paganaist teibaid ja teritas need torkerelvadeks, teised korjasid rannast lingukive. Ja oma südikuse näitamiseks tehti kära, lauldi ja tantsiti. Võimalik, et eestlaste ja kurelaste ajutine linnus on leitud umbes viissada meetrit rannast sisemaa poole väikesel kõrgendikul põõsastikus, kus suured rahnud, mille vahed on täidetud väiksemate kividega, piiristavad suuremat sorti Ölandi linnuse suurust ala.

Taanlased olid heitunud ja veetsid öö vaikuses. Kui Christofferi vaimulik Lukas Engelsman, kes ei olnud eriti õpetatud, aga teadis palju vanu lugusid, märkas, et taanlaste meeskond on julgust kaotamas, hakkas ta kõva häälega rääkima. Ta jutustas lugusid taanlaste vanadest vägitegudest, ja mehed said nii palju ergutust, et ei soovinud mitte ainult oma tapetud kaaslaste eest kätte maksta, vaid olid ka väge täis.

Koidikul jätsid taanlased mõne mehe laevadele, et takistada vaenlasel lahest minema hiilimast, ja läksid seejärel maale vaenlase laagrist tükk maad eemal, et mitte keset maabumist üllatusrünnaku alla sattuda. Heade sõjariistadega mehed liikusid kõige ees. Nüüd tungisid paganad korratult ja möirete saatel linnusest välja ja astusid võitlusesse, arvates, et nende kohutav möirgamine tekitab taanlastes sellist hirmu, et nad annavad kohe lahingu alguses alla. Ent hästi relvastatud eelvägi andis vaenlasele niivõrd ootamatu vastutervituse, et see pöördus oma laagrisse tagasi niisama kiiresti, kui oli sealt väljunud. Päris paljud neist langesid, kuid taanlaste hulgast sai vaid üks mees noole kõrri ja kaotas nii palju verd, et ta tuli poolsurnuna randa kanda.

Esimene paganate linnust rünnanud mees oli väikese Sverkeri onu Nils Stigsson, kuid kohe sissepääsu kõrval tabas teda nuiahoop ja ta varises maha. Kui tema vend ...ke teda oma kehaga kaitsta püüdis, sai ta suure kaelahaava. Nende julgus näitas eeskuju teistele, nii et nad ei hoolinud ohust ja järgnesid neile, tungisid laagrisse ja asusid vaenlasega lähivõitlusse. Nüüd tulid neile appi ka ranna ligi laevadesse jäetud vahimehed. Nad tõid kaasa laevamaste, mille seadsid vastu kindlustust, ja ronisid sel moel üle, tungisid vaenlaste sekka ja päästsid oma kaaslased. Siis notiti paganad nende endi linnuses maha. Eluga ei pääsenud neist keegi, et kodumaale veresaunast teadet viia. Linnuse siseõu oli arvatavasti kaetud puruksraiutud inimkehade ja verega.

Kui taanlased seejärel saaki jagasid – mis tähendab, et nad said kätte osa vaenlase kogutud ölandlaste varast – ja laevad valmis seadsid, asetasid nad oma langenud aadlikud kojuviimiseks soola sisse. Surnukehad ja sõjasaak viidi laevadele, sõdalased asusid nii veel tervetele kui ka paganate kantsist tagasi toodud ja parandatud laevadele. Oli aeg Ölandilt lahkuda, sest kodus ootas Taani kuninga pidu.