Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 17

Kogu seda suurejoonelist tseremooniat, mille eesmärgiks oli Valdemari võimu kinnitamine pühakust eelkäija ja kiriku kroonitud järeltulija abil, juhtis peapiiskop Eskil – mitras, luksuslikus ametirõivas ja hetkele kohaselt õliste näppudega hallipäine 70-aastane mees. Ilma Jumala toetuseta ei saanud hakkama ükski kristlik kuningas. Kirikul oli tähtis roll, et Valdemari riik ei paistaks silma mitte ainult kui lihtlabane maffiariik, mida see ju paljus oli: see püsis vägivallal, naaberr iikide vägivallaga ähvardamisel ning vägivaldsetel rünnakutel ja rüüstamistel. Kiriku õnnistava toetuse kõrval oli kuningale vähemalt sama tähtis riikide kiriklik-administratiivne jagunemine.

Just peapiiskop Eskil mõjutas paavsti 1164. aastal jagama Lundi piiskopkonna Lundi ja Uppsala peapiiskopkonnaks, nii et Taani ja Rootsi olid nüüdsest selgemini määratletud piiskopkondade piiridega ja mitte üksnes sellega, kui kaugele kummagi kuninga kuulsus ja sõprussidemed ulatusid. Jagunemine oli ühtlasi üks Eskili meetod, et põlistada Lundi eraldumine Hamburg-Bremeni piiskopkonnast, mis toimus juba sajandi alguses ning mille üle sakslased hiljem nurisesid ja püüdsid seda tühistada.

Samas hoolitses Eskil nutikalt ja omakasupüüdlikult iseenda kui Lundi piiskopi edasise staatuse eest Rootsi peapiiskopkonna priimase, see tähendab Uppsalas resideerivast Rootsi peapiiskopist selgelt kõrgemalseisva tegelasena. Pidulikul üritusel osalesid ka Uppsala peapiiskop Stefan, kes oli Rootsist arvatavasti kuningatapja Knut Erikssoni eest põgenenud, ning Linköpingi ja Växjö piiskopid.

Eskil ei aidanud mitte ainult Rootsi peapiiskopkonda luua. Ta paistab olevat seotud ka vana Rootsi kuninga Sverkeri kaasabil 1140. aastatel tsistertslaste ordule Östergötlandis ja Smålandis esimeste kloostrite rajamisega. Peapiiskopkonnaga ühel ajal asutatud Gutnalia ehk Roma klooster Ojamaal tegutses idas asuva paganate rinde suhtes nagu Fort Apache’i taoline eelpost.

Eskilil oli juba pikka aega kavas jätta esialgu Rootsi eestvõttel mõeldud Eesti misjonitegevus prantsuse munga Fulco korraldada, kuid Karl Sverkerssoni tapmise ja sellele järgnenud lakkamatute Rootsi sisetülide tõttu jäi see taanlaste õlule. Võimalik, et Fulco õnnistas oma kohaloluga ka Ringstedi pidu, aga paavstivõimu bürokraatia tõttu jõudis ta oma misjonitööle alles mõnda aega hiljem ja tundub, et nimetamisväärseid edusamme tal paganate keskel ei olnud.

Nooruses ja Pariisis õppides oli Eskil sõbrunenud tuntuima tsistertslase, ristisõdade õhutaja Clairvaux’ Bernardiga. Tollel oli tohutu poliitiline mõju kogu ladina ristiusumaailmale. Ristisõdade ideoloogia jõudis Skandinaaviasse tõsisemalt XII sajandi keskpaigas ning tungis sajandi lõpu poole kõikidele ühiskonna tasanditele. Selle ideoloogia järgi peeti paganate vastu võitlusse astumist ja nendele ristiusu pealesurumist, vajaliku vägivalla kasutamist ja Jumala nimel eluga riskimist heaks teoks. Sellega kaasnes pattude andeksand ja võib-olla koguni püha märterlus. Ristisõdade maania levis ka Rootsi, kus kuningas Knut Erikssonist hakati rääkima kui ristisõdade pühakust Erik Pühast, ehkki kuulujutu järgi oli ta surnud tavalise joomatüli käigus.

Sel ajal asutati ka johanniitide rüütliordu, mis jutlustas ristisõdasid ja kogus nii Taanis kui Rootsis püha maa heaks raha. 1170. aastatel rajasid nad ühe kloostri Sjællandile, 1180. aasta paiku ühe Rootsi Sörmlandi maakonda ja üks johanniitide hospidal eksisteeris varakult ka Ölandi saarel. Ristiretkede vaimsest tähtsusest, olenemata sellest, kas retked toimusid Jeruusalemma või teisele poole Läänemerd, olid teadlikud kõik – kuningas, suurnikud, kaupmehed ja talupojad. Veelgi selgemaks saab see XII–XIII sajandi vahetuse kümnenditel, kui paavst andis käsu pidada kõikides Taani ja Rootsi kirikutes ristisõjateemalisi jutlusi koos protsessioonide ja korjandustega.