Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 7

Rauaajal (alates 500 eKr) ja kuni ristisõdade ajastu alguseni 1200 pKr koosnes Eesti paljudest iseseisvatest maakondadest, mille elanikud elasid külades, püüdsid kala, pidasid jahti ja tegelesid maaviljelusega. Kokkupuuted muu maailmaga seisnesid vastastikuses kauplemises ja rüüsteretkedes. Skandinaavlased purjetasid oma laevastikuga tihtipeale Eestisse ning nõudsid andamit ja võtsid pantvange nii kasuhimust kui ka kaitseks eestlastest mereröövlite vastu. XII sajandi teisel poolel alustasid kristlikud Läänemere naabrid, eelkõige taanlased, Eestimaa põhja- ja lääneosas ning sakslased lõunas sihikindlamat kristlikku misjonit ja vallutust. Ligi tükkisid ka venelastest naabrid, kuid nemad nii edukad ei olnud.

Eesti oli justkui paganlik koridor surutud katoliku ja õigeusu kiriku vahele. XIII sajandi algust iseloomustas aastatepikkuseks veninud vallutussõda, milles eestlased said rängalt lüüa ning taanlased ja sakslased konkureerisid omavahel. Üks selle aja kroonika on täis lugusid sellest, kuidas vastu hakanud eesti mehed maha tapeti ning naised ja lapsed orjadeks viidi.

Hiljemalt XIII sajandi algusest oli taanlaste kontrolli all nii Põhja-Eesti, sealhulgas Tallinna linn ja kaubitsemiskoht (Lindanise), kui ka Lääne-Eesti, kuhu kuulus Läänemaa koos Vormsiga. Siis taanlaste haare nõrgenes ja 1346. aastal müüsid nad oma Eestimaa valdused Liivi ordule. Sakslased moodustasid valitsejate kihi, kes säilitas kohaliku ülemvõimu kuni I maailmasõjani sellest olenemata, kas nad allusid Skandinaavia kuningatele või Vene tsaaridele. Seetõttu oli ajalookirjutus tugevalt sakslaste poole kreenis. Rootslaste, veelgi enam taanlaste ja eelkõige eestlaste enda tähtsust Eesti varase ajaloo seisukohalt on hakatud esile tõstma alles viimasel kümnendil.

Rannarootslased olid vaesed kalurid-talupojad, kelle vanim ajalugu kirjalikesse allikatesse eriti ei jõudnud, kuid neil olid oma päritolu kohta oma pärimused. XVIII sajandil rääkisid vormsilased, et Rootsi kuningas oli nad muiste paigutanud saarele, et hoida eestlasi vaos ja teha lõpp nende mereröövile, sellega aga kaasnes surmaoht. Seetõttu anti neile eesõigused ja pandi peale üksnes väike maks maa eest. Ent räägiti ka, et algselt oli Vormsis tegemist Taani kolooniaga, et inimestele näidati saar kätte ja nad jagasid selle omavahel. Sada aastat varem, 1685. aastal ütlesid mõisnikud vormsilaste kohta, et nood nimetavad end rootslasteks, aga neil puuduvad selle kohta tõendid, ning keele ja muu põhjal otsustades on nad pigem Taani päritolu.

Vormsilased kõnelesid kahtlemata rootsi keelt, ehkki tegemist oli raskesti arusaadava murdega. „Rootslastena” olid neil erilised „rootsi” maksuõiguslikud soodustused ja kindlasti seetõttu püüdsidki mõisavalitsejad neid taanlastena esitleda, kuna sel juhul oleksid eesõigused muutunud kehtetuks. Mõisnikud soovisid rootsi talupojad võrdsustada eesti talupoegadega, kes olid peaaegu pärisorjad. Raskem on seletada seda, et juba 1596. aasta kirikuvisitatsiooni ajal rääkisid vormsilased ise kiriku kohta, et „… nad on nii sageli oma vanematelt ja esivanematelt, isadelt ja vaarisadelt kuulnud, et selle olevat rajanud ja asutanud üks Taani kuningas”. Ehkki talupojad ise kõnelesid kindlasti rootsi keelt, vihjasid niisiis vormsilaste endi varaseimad ajaloolised pärimused selgelt, et asjasse olid segatud taanlased. Küsimusele, millal rootslased saarele saabusid, oskasid nad vastata ainult seda, et see toimus muistsel ajal, kui eestlased olid paganad.