Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 13

Mõned ölandlased jäeti teejuhtideks, ülejäänud lasti vabaks ja nad naasid koju, niivõrd kui nende rüüstatud küladest midagi alles oli jäänud. Millises lahes mereröövlid tegutsesid, selle üle on ajaloolased vaielnud. Kõige tõenäolisemalt ja õigupoolest üsna kindlalt on tegemist Ölandi põhjatipus asuva Grankulla lahega, mis on tänu oma asukohale kujutanud endast alati, eriti aga vanemal keskajal kaitstud, tähtsat ja unikaalset Läänemerel seilajate peatuspaika. Seda on kindlasti kasutatud nii kuninga ja jarli laevastiku, ristiretkede kui ka tolle aja laialdase heeringapüügi sadamana.

Kaks kilomeetrit lai ja kolm kilomeetrit pikk, meenutas Grankulla laht pigem laguuni, mida ümbritsesid pikad neemikud ja mille põhjaosas oli kitsas suue mitme laiuga, mis jätsid laevadele vaid kitsad läbisõiduteed, neid oli aga kerge sulgeda. Taanlased sõudsid vaenlasest välja tegemata edasi, võisteldes, kes esimesena kohale jõuab. Eestlaste vahilaevad kiirustasid neid nähes kohe avamerele ja põgenesid, lahel viibivaid laevu vaenlase eest hoiatamata. Lahte suletud laevastik nägi taanlasi laidude vahelt sisse sõudmas, tõmbas oma laevad kaldale ja varjus läheduses põõsaste vahele. Hinnanguliselt võis lahe lõunakaldal olla üheksa laeva ja kaks- või kolmsada kaugemal puude ja põõsaste vahel varjuvat mereröövlit.

Nüüd oleks kuninga hoiatussõnad paganate kombe kohta taganeda ja seejärel kiiresti ringi pöörates rünnata pidanud taanlastele meelde tulema, ent paar Taani suurnikku olid liiga pikaldase taibuga, et riugast läbi näha. Nad sõudsid täie jõuga randa ja tormasid kogu oma meeskonnaga maale. Samal hetkel olid nad lõksus. Paganad ilmusid taas põõsastest välja ja ägedast vastupanust hoolimata kaotasid mõlemad suurnikud elu. Kaks Absaloni parimat sõdalast jooksid neile appi, kuid langesid nende kõrval. Üks Skåne suurnik oli oma kaaslaste õnnetuse pärast pigem vihane kui hirmunud, kuid kui ta teises kohas võitlusse astumiseks maale astus, tabas teda sama saatus. Paganad tegid kõik nende meeste laevad meeskonnast (ligi 200 meest) tühjaks ja lasid need seejärel põhja.

Nähes oma kaasmaalaste ebaedu, palus Christoffer oma meestel aeglaselt edasi sõuda ja rannast veidi eemale hoida, kuid tääv keeras liiga tugevalt. Laev pöördus küljega maa poole ja sattus vaenlase kivirahe alla – need olid lingude ja viskekividega rannal –, nii et Christofferi meeskond oli sunnitud ennast kaitsma ega saanud rünnakule asumisest mõeldagi. Aega oli vaid varjumiseks, mitte hoopide jagamiseks.

Esbern Snare sõudis maa poole, tüüris kivirahe keskele ja päästis Christofferi surmast ja hukust, juhtides oma laeva tema laevade ja rannal seisva vaenlase vahele. Paraku sattus Esberni laev seeläbi madalas vees rannale liiga lähedale. Nüüd haakisid paganad end kogu jõust tema laeva külge, haavasid vööris olnud Esberni sõdalasi ja vedasid purjeka kohe seejärel madalale. Esbern seisis, amb käes, ja laskis vaenlase poole kolm noolt, kuid pärast seda, kui ükski neist ei tabanud, murdis ta ammu pooleks. Amb oli ju selle aja peamine pikamaatäpsusrelv.

Kuna Esberni edasise võitluse kirjeldus tugineb sellele, mida tema uhke vend Absalon hiljem kroonik Saxo Grammaticusele kõneles, ei saa seda päris täht-tähelt võtta. Täies sõjariistus Esbern jooksis ahtrist vööri ja hoidis seal mõnda aega vaenlased eemal. Mõne aja pärast oli ta kivihoopidest ja lastud nooltest nii kurnatud, et ei püsinud jalgel ja roomas suurivaevu ahtrisse tagasi, kus ta maha vajus. Seal ta nüüd istus ilma meesteta, need olid kõik, ühe erandiga, hirmust vette hüpanud. Aga kui ta nägi, kuidas paganad tema laeva abordeerivad ja selle külgi kirvestega raiuvad, kogus ta taas oma jõuvarud kokku ja sundis vaenlase kaks või kolm korda põgenema, heites nende odad jõuliselt tagasi.

Peagi oli ta nii rammetu ja väsinud, et taandus jõu kogumiseks taas veidi. Samal hetkel tabas teda pähe üks tohutu kivi ja ta varises poolsurnult ahtrisse. Nüüd jooksid paganad pardale ja püüdsid teda surmata, ja tema ainus elusolev võitluskaaslane ei suutnud teda minestusest üles hõigata, aga võttis tal käest ja tõstis ta üles. Ainuüksi Esberni nägemisest, nii nagu ta seal seisis, piisas lähimate paganasalkade põgenema löömiseks, arvas Absalon. Taas teadvusele tulnud, küsis Esbern oma kaaslaselt, miks ta ei võinud edasi pikali jääda, ent kuulnud, et laev on paganaid täis, muutus ta ärksaks ja sundis nad kõik põgenema ja läks vööri. Seejärel üritas ta masti juurde tagasi minna, minestas taas, ning lõpuks päästsid Christofferi mehed nad ja viisid oma laevale.