Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 24

Täiskasvanuna räägib Andreas omajagu emaarmastusest vastsün-dinu vastu, muidu on ta ema ja lapse suhete küsimuses üpris sõna-kehv ega ilmuta nende vastu mingit huvi. Ometi viibis ta esimestel eluaastatel kindlasti esmajoones ema ja amme läheduses ja hoole all. Umbes seitsme aasta vanuses hakkas ta rohkem suhtlema meessoost seltskonnaga. Enam-vähem samal ajal, ehkki see võis eri juhtudel varieeruda, on Andreas leeritatud. Võime olla üpris kindlad, et rituaali, kus tühja kõhuga Andreas oli kirikus põlvili ja piiskop võõpas pöidlaga poisikese laubale pühitsetud õlist risti, viis läbi sugulane, piiskop Absalon. Seejärel mässiti laup sidemesse, millega Andreas kolm päeva ringi jooksis, enne kui see ära võeti ja põletati.

Nüüd sai Andreasest üha enam isa Sune poeg. Töö viis Sunet kodust kaugele ja ta oli sageli ära, kuid ilmselgelt tegeles ta oma lastega. Nagu nähtub ühest Saxo kroonika episoodist, oli ühele armilisele suurnikule lubatud näidata avalikult oma armastust laste vastu. 1150. aastatel kavatses kuningas Sven paar oma konkurenti tappa ja pidi selleks varju tõmbuma. Seetõttu väitis ta, et tahab minna vaatama oma väikest tütart, kes kasvas ühes talus. Tema tagasituleku venimist põhjendati sellega, et ta jäi sinna tüdrukut hellitama ja temaga kauemaks mängima. Huvitaval moel peeti täiesti usutavaks seda, et ta oli oma väikesest lapsest avalikult vaimustatud, ja et seda eelistati suhtlemisele teiste suurnikega.

Andrease suhetest isaga on rääkida tunduvalt enam kui suhetest emaga. Põhjuseks pole mitte ainult see, et Jumalat kujutatakse isakujuna, vaid ka ajastule omane huvipuudus naiste vastu ja naiste alamuslikkus. Üheks näiteks on Andrease kommentaarid neljandale käsule, mis kõneleb vanemate austamisest: „Austa oma isa ja ema maa peal, see on käsk number neli. Asi pole mitte üksnes välises austamises, mis on mässitud alandlikku loomusse ja alandlikesse sõnadesse, vaid tähtis on see, et laps võib kergendada oma isa koormavat raskust.” Ema niisiis ei mainita. Kuid seda tugevamad on armastus ja lapse kohustused isa vastu, ja on lausa üllatav, kui tähtsaks Andreas seda peab. Ta ütleb: „Äärmiselt kole, palju kuritegelikum kui usu vaenlane on igaüks, kes ei täida oma kohust lähedaste ja kallite ees. Hullem kui paganlus on sinu patt, kui sa ilma armastuseta keeldud mõistlikul määral abistamast ja aitamast oma hädas olevat isa …”

Valides, kas abistada püha, vaimulikku isa, kelle surm tooks kahju paljudele, või oma lihast isa, kes on hädas, ei kõhkle Andreas abistamast viimast, olenemata sellest, kas too on kõlbeliselt rikutud ja vääritu. Andreas paistab olevat arvamusel, et pojalik armastus aitab rikutud isa viimase hetkeni päästa, aga kui isa sureb ja põrgusse satub, tuleb pojal temast lahti lasta ja ta ei tohi isale isegi kaasa tunda. Kuni Jumal oli langetanud oma lõpliku otsuse, valitses suhteid isaga niisiis pereside, suguvõsatunne ja poja murdumatu ustavus.

Kes Andrease isa Sune õieti oli? Erinevalt ema Ceciliast, kes on üksnes nimi, teame just tänu Saxo kroonikale Sune kohta rohkem. Absaloni, kes oli ju Saxo tellija ja informaator, kujutatakse häbenemata kuninga kaaskonna kõige võitlusvalmima, ettevõtlikuma ja targema liikmena, ning tema vend Esbern Snare on jõuline kangelane nii lahinguväljal kui sõjakavalustes. Nende sugulase Sune positsioon on tagasihoidlikum, kuid seeläbi arvatavasti ka ausam.

Sune Ebbesen osales enam-vähem igal sõjaretkel vendide vastu. Neid kuulutati välja igal aastal, mõnikord kaks korda aastas. Ta kuulus ka Sjællandi suurnike rühma, kes korraldas kuninga nimel Skåne valitsemist ja maksustamist ja oli seega üks neist, kes põhjustas koos Absaloniga rahulolematuse, mis viis 1180.–1182. aasta Skåne ülestõusuni. Talle usaldati osalemine läbirääkimistel keisri esindajatega ja ta tegutses nii kuningas Valdemari kui tema järeltulija, poeg Knuti nõunikuna.

Paaris Saxo jutustuses vilksatab ehk tema isiksus. Kui Valdemar Suur 1182. aasta kevadel haigevoodis lamas, uskusid paljud lähikondlased, et ta paraneb. Seda, et palavik kuningale surma toob, nägi ette vaid Sune, „kui teda nüüd unes ei hoiatatud või ta seda muul moel ei aimanud”. Ta palus teistel kaaluda, kuidas Valdemari poega Knuti kõige paremini teenida, kui isa sureb. Sest siis oleks lein nii suur, et sellele ei taha keegi mõelda. Siin avaldub kohmaka avameelsusega ühitatud äratundmisvõime.

Vendi retkede ajal tuli ette nii taplusi sõjariistadega kui ka sõnalahinguid, mille käigus sõdalased vahetasid vaimukaid repliike. Kui taanlased aeglaselt piki üht vendide jõge ülesvoolu aerutasid, vastas Sune kaldalt tulnud vaenlase pilkavale repliigile kiiresti surmava ammunoolega. Teised kandsid hoolt hävitavate repliikide eest. Sune oli pigem vaikne, tegutseja tüüp, vähemalt sõjaväljal.

On ilmne, et Sune oli tihti kodunt ära. Ühena seitsmest või kaheksast õest-vennast ei olnud Andreasel lihtne tähelepanu saavutada ja umbes 15-aastasena välismaale õppima asudes nõrgenes kontakt veelgi. Siis toimis vahelülina, peaaegu teise isana Prantsusmaal sündinud suurnikupoeg Vilhelm. Too oli Knardrupi lähedal asunud kloostri abt, tahtejõuline ja otsekohene mees, kes sattus kergesti konflikti nii alamate kui ülematega.

Vilhelmi mahukast säilinud kirjade kogust nähtub, et koos sõber Absaloniga huvitus ta Pederi ja Andrease koolitamisest kohe, kui nende isa oli otsustanud, et nad hakkavad kiriklikku karjääri tegema. Oma ilustatud, akadeemilise stiili tõttu, mis erines märgatavalt Sune kuivadest väljenditest, torkas Vilhelm poiste elus silma otsekui mõni võõras lind. Seda ja samuti tema lähedust poistele iseloomustab ühe kirja sissejuhatus:

Pederile, Sune pojale

Vilhelm oma lähedasele, või õigemini oma teisele minale, või õigemini mitte oma teisele minale, kuid tõepoolest tema endaga täiesti identsele Pederile sama tervitus iseendale ja armastust ja armu täiel määral.

Vilhelm kirjeldas Sunet targa, läbinägeva ning teos ja sõnas vägevana, kuid tema kirjadest aimub ka teatud distants Sune ja ta poegade vahel. Sunel on oma kindel arvamus selle kohta, kuidas pojad peavad oma välismaal õppimist korraldama. Andrease vend esitab Pariisist palved Taani Vilhelmile, too edastab need Sunele, aga „näed, sinu isa on ühtekokku paar-kolm korda keelanud nendest juttu teha”. See on ka „sinu isa nõu ja otsus, et sa ei tohi ei kulutustele ega kloostriordu määrustele mõeldes koormata kirikut sellega, et sinu tuttavad ja sõbrad vooluna sinu juurde tulevad”.

Koduigatsuse tõttu soovis Peder Taani naasta, aga isa Sune ja Absalon olid sellele vastu. Kuna aga Peder põdes kroonilist neljandapäevitist malaariat (üks malaaria alaliike), andsid nad aegamööda järele. Abt Stefan oli seda toetanud eeldusel, et nooruk peab kloostritõotusest kinni. Selles kontekstis paistab Sune üpriski järeleandmatu. Ta tõrjub poja kurtmisi lõpuni, arvab, et ta peab vastu pidama, säästma raha ega mitte laskma üliõpilasringkonna inimestel end ära kasutada, ning annab järele alles siis, kui abt poissi toetab.

Isa Sune ja poeg Andrease vahel võib aimata teatud põhimõttelist sarnasust: suur võimekus, tõsidus ja vahest huumorimeele puudumine, vähemalt mis puudutab sõnapruukimist. Ka isa tööga hõivatus ja huvipuudus kodusolijate vastu on kindlasti olnud nakkav. Õpingute ja Pariisis viibimisega jõudis Andreas oma isast nii kodumaal kui rahvusvahelises karjääris kaugemale. Kui arvestada kõiki jutlusi ja õpetajatööd, millele ta end pühendas, oli ta arvatavasti ka avatum ja heade retooriliste võimetega.

Mitte miski ei kõnele selle vastu, et Andrease teoreetiline hoiak isa ja poja suhete suhtes, mida ta väljendab „Hexaemeronis” nii pojaliku lugupidamise kui ka poja tahtmise kaudu isa jäljendada, kehtis ka praktikas: „… eeskuju, millesse isa on pannud oma elatud aja ja millega tema poeg on sobitunud, et seda näitena järele aimata. Poeg näeb oma isas peeglit ja tahab väga tema moodi olla.” Eriti veendunud ollakse selles, et isa armastas oma poega, et: „… Jumalaisa armastab oma poega sellegipoolest, nii nagu üks isa peab oma poega armastama.”