Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 9

Kui ma mõni aasta tagasi nende küsimustega tõsisemalt tegelema hakkasin, üritasin haarata paarist seni puutumatust niidiotsast.

Keskendusin rannarootslaste kesksetele asualadele, mis tõusevad XVI sajandi vakuraamatutes kolme niinimetatud rootsi maana – Vormsi, Noarootsi ja Eylandina selgelt esile, igaühes vastavalt 13, 8 ja umbes 20 eri suurusega rootslaste küla. Oletasin, et kesksed, rahvarikkaimad rannarootsi asualad võiksid olla ka vanimad. Väheseid teadaolevaid ajaloolisi andmeid, külade nimesid, nende suurust, põllukvaliteeti ja teisi üksikasju uurides õnnestus välja selgitada kolonisatsiooni kronoloogia. Kõigepealt asustati Vormsi lääneosa, seejärel idaosa, siis Noarootsi ja lõpuks Eyland, kus rajati külasid kogu keskaja jooksul, ehkki enamik tekkis varakult enne XIV sajandi keskpaika.

Millal saabusid siis esimesed rootslased Vormsisse, vanimale asualale? Rauaajal oli skandinaavlaste ja eestlaste vahel hulganisti nii rahumeelseid kui sõjakaid kontakte. Läänerannikul elavad eestlased võisid külalistega suheldes kasutada koguni Skandinaavia keelepruuki. Mitmel põhjusel arvan siiski, et varaseim püsiv Skandinaavia asustus tekkis alles keskaja alguses ja et kolonistid saabusid sama hästi kui asustamata Vormsisse, samal ajal kui Noarootsis ja Eylandis, kuhu rootslased asusid hiljem, eksisteeris üksnes hõre eestlaste asustus. Paistab, et rootsi asustus tekkis Felicia Markuse ja Göran Hoppe oletatust hiljem, kuid Paul Johanseni väljapakutust siiski varem.

Hakatuseks on Felicia Markus arheoloogiliste väljakaevamiste varal näidanud, et vähemalt üks rootslaste küla, Noarootsi Einby asutati XIII sajandi esimesel poolel. Niisiis polnud sakslased esimesed.

Samasse suunda viitab pärimus selle kohta, et Vormsi kiriku rajas Taani kuningas. Viimane kord, kui mõni Taani kuningas Läänemaal üldse viibis, oli aastal 1222, hiljemalt siis võis ta ka kirikule aluse panna. Kirik ehitati saare keskele, mis osutas kogu saare asustatusele, kuid kuna lääneosa asustati idaosast mõnda aega varem, olid esimesed kolonistid ilmsesti saabunud juba XII–XIII sajandi vahetuse paiku.

Pärimuse võib alati kahtluse alla seada, kuid nõutuks teeb see, et Johansen on mingil põhjusel eiranud fakti, et 1290. aastatest pärit „Liivimaa vanemas riimkroonikas” öeldakse must valgel: hiljemalt 1220. aasta paiku või pigem mõni aasta varem asus Läänemaale hulk rootslasi. See tähendab, et võime toetuda üpris kindlale ajaloolisele pinnale, kus kolm eri allikat – arheoloogilised dateeringud, varane pärimus ja kirjalik allikas – viitavad kõik XIII sajandi algusele.

Samuti selgub, et esimesena tekkinud Vormsi asustuses ja külade suuruses valitses ainulaadne korrapära, mis viitab sellele, et kolonisatsiooni planeeris ja juhtis riigivõim. Arvatavasti asustati saare lääneosa XII–XIII sajandi vahetuse paiku viide külla jagunenud 40 taluga, idaosa aga 1220. aasta paiku veel 40 taluga, mis jagunesid kaheksa küla vahel.

Siiani on kõik hästi, kuid õige põnevaks läheb asi tänu ühele Taani apteekrile, kellest on jäänud maha märge, ja ka sellele lõi Johansen käega. Odense elanik Cornelius Hamsfort ilmutas oma apteekritöö kõrval suurt huvi ajaloo vastu ja pühendus XVI sajandi lõpus keskaegsetes Taani kirikuarhiivides tuhnimisele. Ta luges kirju ja arveraamatuid, tegi leitu kohta lühikesi märkmeid ja kirjutas annaale, kus kirjeldas oma iga-aastaseid leide.

Kusagil sattus ta teatele, et Lundi peapiiskop Andreas Sunesen asustas koos vennaga 1206. aastal, see tähendab samal aastal toimunud Andreas Suneseni suure Eesti-ristiretke ajal, ümber uusasunikke. Kui Lundi piiskop oli asjasse segatud, saame käepärase seletuse rootsi päritolu vormsilaste pärimustele, mis puudutasid taanlasi.

Kust Cornelius selle teate maha kirjutas, seda me ei tea, kuid tähelepanu äratab tõik, et Andreas pidas just apteekri kodulinnas Odenses mõni päev enne ristiretkele asumist suurt piiskoppide kogu. Märkmest ei selgu mitte ainult kolonisatsiooni täpne algusaasta, vaid ka koloniseerimisprojekti tõenäolise algataja ja läbiviija nimi.