Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 21

Andreas sünnib 1167. aastal või mõni aasta varem Sjællandil Knardrupi talus. Kui isa Sune päevatee kaugusel toimunud Ringstedi pidustustelt naaseb, on ta niisiis kolmeaastane või veidi vanem. Maapiirkonnas moodustavad suurnike pered mõjuka, kuid kaduvväikese osa elanikkonnast. Enamik on erineva sotsiaalse ja õigusliku staatusega talupojad. Tegu võib olla vabatalupoegadega, kes on mõnikord suhteliselt jõukad ja peavad majapidamises hulganisti koduorje, aga sageli on neil lojaalsussidemed mõne jõukama suurmaaomanikuga. Paljud talupojad on endised orjad, kellest on saanud nüüd renditalupojad (fæstebonde), nad elavad külades ja üksiktaludes ning maksavad talu omanikule renti. Suurmaaomanikel on mitu suurt talu koos orjadega ja seal ümber renditalud, kuid üks suurtaludest on alati keskuseks, nii ka Knardrup Andrease perekonna jaoks.

Põhja poolt tungib sügavale Sjællandisse Roskilde laht. Selle lõunapoolses tipus paikneb Roskilde linn, kus resideerib Hvidede suguvõsast pärit piiskop Absalon. Juba poolel teel mööda lahe idakallast võime näha Værebro jõge, mis lookleb läbi roheluse, kuni umbes kümne kilomeetri pärast ülesvoolu jõuame Kirkesøni. Järve lõunaosas on suur, vahest kolme-neljasajameetrise läbimõõduga ja ahta maaühendusega laid. Laiu järvepoolsel nõlval, Taani kuningriigi südames asub Knardrup.

Knardrupi ehitas Andrease vanaisa Ebbe, kes oli seotud ka põhja pool Bastrupis asuva kuue meetri paksuste müüridega vägeva kivist tornlinnuse rajamisega. Peale selle alustas Ebbe ka Bjernede kiriku ehitamist, selle viis lõpule Andrease isa Sune. Tegemist oli väikese ümmarguse romaani stiilis kivikirikuga, millel olid ülemõõdulised, massiivsed sambad ja kaunis ruum ülakorrusel, kus suguvõsa liikmed pidasid arvatavasti oma koosolekuid. Ehitamine oli suurniku kohus ja lõbu ning Hvidede suguvõsa jättis oma jälje kõikjale üle Sjællandi.

Pärast Ebbe surma XII sajandi keskel läks Knardrup edasi Sune kätte, kellest sai üks Taani suurimaid maaomanikke. Täpseid arve ei ole võimalik esitada, kuid hinnanguliselt oli tal põhiliselt Sjællandil umbes 750 talu. See on tohutu suur arv. Valdused omandas ta pärimise teel, arvatavasti ka oma naise Cecilia kaudu, kes oli kõrgestisündinud ja võib-olla peapiiskop Eskili sugulane. Sisetülide ja mässude ajal, kui Sune seisis koos oma sugulastega kuningas Valdemari poolel, on neile tasuks ustavuse eest kingitud kindlasti ka kuninga vaenlastelt konfiskeeritud vara.

Sune Ebbesenist sõltub tuhandeid inimesi, orje, teenijaid, renditalupoegi, orjade järelevaatajaid (brydi)^[1.], käsitöölisi, kaupmehi ja sõdalasi, samavõrd sõltub Sune ka nende tööst. Sune ise sõidab kuninga seltsis tolle talude vahet, peab kusagil Sjællandil suguvõsataludes nõbudega nõu, kuid on ka teel tingidele^[2.] läbi rääkima, ledungit (maakaitselaevastikku) kokku kutsuma või laevaga sõjaretkel paganlike mereröövlite vastu. Ometi jõuab ta viibida ka Knardrupis. Siin on peale pidevalt kasvava perekonna kirjutajaid, valitsejaid, sõdalasi ja teenijaid. Lastega suhtlemiseks eriti palju aega Sunel küll ei jää, ehkki mõnikord peab ta endale aega näpistama. Tal oli seitse poega, kes jõudsid täisikka, ning üks tütar, kuid nende laste arvu, kes surid nii noorelt, et nende nimesid allikates ei ole, me ei tea.

Knardrupi algsed hooned on kahjuks hävinud, aga arvatavasti on siia kalda äärde ehitatud paadisild ja kindlasti on talu läheduses romaani kirik, mis on andnud järvele selle nime. Küllap on siin ka kivikelder – samast materjalist, mis kirik, ning selle kohal eriline saalihoone, suurniku talu tähtsaim ruum, seegi kivist. Sellega kokku ehitatult või eraldi asuvad perekonna elumajad (puust), lisaks teenijate elamud, köögid, majandushooned, tallid, aidad, paadikuurid, võrguvabed ja saun, paadi- ja pesusillad kalda ääres. Kaitseks oli ehk olemas tornlinnus ja võib-olla ka palissaadid või siis piirdus Sune sellega, et looduslikult kaitstud laidu valvas sõdalaste salk.

Sune kodu on toretsev, kuid meie silmis tundub see siiski üpris kitsuke ja talupoeglik. Ruuminappuse põhjuseks on ühelt poolt suur inimeste hulk, teisalt püüd mitte raisata küttepuid talvisel ajal tarbetute ruumide kütmiseks. Üks võimalus küttekulusid vähendada on riietuda soojalt. Jõukate inimeste riietusse kuulub sageli hinnaline karusnahk, näiteks nugise-, ilvese- või oravanahaga vooderdatud või sellest õmmeldud mantlid ja undrukud.

Voodid on sisse ehitatud ja lühikesed, magatakse poolistukil ja sooja pärast tavaliselt mitmekesi koos. Vooditekid võivad olla vooderdatud nugise- ja hundinahaga. Moodsama kodusisustusena võib mainida kõike alates väikelaste istmetest, hiirelõksudest ja voodisoojenditest ehk aukudega puukasti pandud kuumaks aetud telliskividest, kast asetati jalgade soojendamiseks voodijalutsisse. Parimatel Knardrupi majadel olid kindlasti klaasaknad, ehkki need olid väikeste ruutudega ja lasid valgust ebaühtlaselt läbi.

Andrease ema Cecilia näitel saame väga hea pildi varakeskaegse naise staatusest, kuna ainus, mida me temast teame, on nimi, et teda kiidetakse hauakirjas tema laitmatute kommete pärast ja nimetatakse oma mehe ehteks. See on kõik. Me ei tea isegi seda, kas ta on kõikide Sune laste ema. Tema tundmatuse põhjuseks on muidugi asjaolu, et avalikus elus domineerisid täielikult mehed. Seetõttu on allikates jälgi peaaegu üksnes nendest. Seal näeme mehi, nende võimupüüdlusi, konkureerimist, kuid ka koostööd ja sõprust. Sõprus, eriti relvavendade vahel, kes andsid oma elu üksteise kätesse, võis olla väga sügav. See arenes kergesti jumaldamiseks ja armastuseks, ning eriti kuningasoosikute puhul võidi üksjagu sosistada ka liiga tihedatest sidemetest.

Ajaloolased kõnelevad mõnikord homosotsiaalsusest, mida ei tohi segi ajada homoseksuaalsusega. Need ei välista teineteist, kuid meeste homosotsiaalsust esineb ka keskkonnas, kus homoseksuaalsust peetakse patuks ja põlastusväärseks olenemata sellest, mis toimub pealispinna all. Andrease ajal homoseksuaalsust selgesti ei defineeritud, see kuulus üldise sodoomia alla, mille kirik hukka mõistis. Muidugi ei välistanud see ka tol ajal homoseksuaalsete suhete olemasolu. Siin tuleb suurepärase ühenduslülina mängu naine. Kahele mehele, kelle vahel valitses lähedane, homosotsiaalne sõprus või kes püüdsid kinnitada koostöötahet ja seeläbi oma karjääri edendada, oli kõige lihtsam abielluda teise osalise lähedase naissugulase, tütre, õe või koguni emaga. Lähedase sugulussideme loomisega välditi ka võimalikke kuulujutte sodoomiast. Vaadake, ma ei maga mitte suurniku, vaid tema tütrega!

Naiste tähtsust diplomaatilise kaubana Põhjala kõrgest soost suguvõsade vahel ei saa üle hinnata. Cecilia abiellumine Sunega 1150. aastate keskpaiku oli nähtavasti hoolega läbi mõeldud. On oletatud, et Cecilia võis kuuluda mõjuka peapiiskopi Eskili suguvõssa ja saada kaasavaraks suuri maavaldusi. Planeerimine ei välista seda, et mõlemad olid juba algusest peale teineteisele silma heitnud ja et abielu oli ajastu kohta õnnelik. Igatahes teame, et Sune reiside tõttu olid nad suure osa aastast lahus, kuid neil oli palju lapsi.

Üsna pea pärast seda, kui Cecilia oli Andrease sünnitanud, mässiti too riideribade sisse ja tõsteti ema rinnale imema. Lõuna-Euroopas jätsid ülemklassi naised imetamise ammede hooleks, aga Põhjamaades imetasid tihti ka aadlisoost emad. Imetegude kogumikes leidub lugusid laste kohta, kes hammustasid, ja emade kohta, keda tabas piimapeetus. Ühel naisel, kelle vaatas läbi naabrinaine, olid liiga kõvad rinnad, kui ta pidi imetama, ja neil puudusid „sooned”, mis oleksid piima välja lasknud. Kuuldes vajadusest palgata vähemalt kümnele ajapikku saadud lapsele amm, läks tema mees marru, mis vaevalt olukorda kergendas. Last imetati vähemalt pool aastat.

Arvatavasti jättis Andrease ema Cecilia oma laste imetamise Knardrupi ammede, teenijannade ja korralike orjataride hooleks, kellel olid endil abielust sündinud väikelapsed. Nad pidid olema kombekad. Cecilia kui riigi ühe tähtsaima naise kohustused mehe kõrval, kes saatis pidevalt kuningat, samuti suur hulk lapsi kõnelevad ammede kasutamise poolt.

Andreas mainib hilisemas elus ammesid lugupidavalt kui midagi enesestmõistetavat, öeldes, et nii nagu imik, kes imeb oma armastavalt ammelt elu, ei saa ka voorused kasvada ilma armastavate tegudeta. Mõni amm omandas halvema maine, nagu see, kes hoolitses Norra kuninga Harald Gille poja Inge eest. Inge varases lapsepõlves 1130. aastatel pillas amm ta ettevaatamatult sülest maha ning poiss kukkus nii rängalt, et sai vigastada ja oli elu lõpuni küürakas. Ta läks ajalukku Inge Küürseljana.

Hoolitseda tuli ka vastsündinud Andrease hinge eest. Tema ise kirjeldas vanemas eas ohtu vastsündinule, keda saadavad kogu aeg kaks inglit, „üks selleks, et meid vahetpidamata piinata ja painata, aga teine kui kaitsja”. Hea ingel kaitseb „väetikest, keda pole veel ristimisvees puhastatud, esimesest ilmaletuleku hetkest. Mitte selleks, et sina, lapsuke, ise end ära ei rikuks, vaid selleks, et sind ei rikuks Saatan.”

Ristimiseelne aeg oli täis ohte. Seetõttu tuli ristimine toimetada võimalikult kiiresti, reegli järgi kaheksa päeva jooksul. Selleks ajaks pidid olema valitud ja ristimisel osalema ka ristivanemad. Kirikusse ei tohtinud aga ilmuda Andrease ema Cecilia. Andrease hilisem tuttav ja ehk sõbergi, itaallane Lotario di Segni, kes on paremini tuntud kui paavst Innocentius III, on selle põhjuse hästi kokku võtnud. Kuna naine on menstruatsiooni tõttu räpane, ei tohi ta pärast poisslapse sünnitamist käia kirikus 40 päeva, ja kui sündima juhtub tüdruk, on külastuskeeld 80 päeva.

Andreas ristiti tõenäoliselt Kirkesøl Knardrupi talu romaani kivikirikus. Ja kui tseremooniat ei viinud läbi mõni kohalik talukaplan, jääb ju alati võimalus, et ristimiskaaskonna koos isa Sune, ristivanemate ja imikuga võttis kirikuuksel vastu sugulane Absalon, lähedalasuva Roskilde piiskop. Vaimulik oli rõivastatud koorisärki, laiade varrukatega rüüsse, ning kaelas oli tal stoola pikklint.

Ta asetas juba uksel käe lapse pea peale, puhus kaks korda lapsele näkku (tõenäoliselt ahmis too seepeale paar korda õhku) ja luges siis vastsündinust Saatana väljaajamiseks palveid: Kao, Saatan, sellest Issanda kujust … Seejärel tegi ta maimukese kohale ristimärgi ja pani talle suhu mõne soolatera, mis sümboliseerisid tarkust. Kirikus sees esitas vaimulik lapsele küsimusi, millele vastasid ristivanemad, samuti tuli neil lapse nimel Saatanast lahti öelda ja tunnistada kolmainsuse Isa, Poja ja Püha Vaimu usku. Seejärel võiti Andreas õliga ja kasteti ristimisvaagnasse. Eriti soolaterad ja vette kastmine põhjustasid küllap pärast hetkelist hämmingut nuttu ja hala.

Rinnapiim asendus aegamööda muu toiduga ja Andreas tuli võõrutada. Emad ja ammed määrisid rinnanibudele midagi, mis oli vastiku maitsega. Püha Birgitta, kes imetas vähemalt oma tütart Katarinat, kuna too keeldus ammelt rinda võtmast, mainib, et kasutada võidi tuhka või midagi muud kibedat. Rinnapiim võidi asendada piima või kördiga, ja kui lusikaga toitmine ei õnnestunud, kasutati väikest kruusi – lutipudeli keskaegset vastet. Varajane Lundi imetamiskruus on voolitud lepapuust ja meenutab väljanägemiselt pisikest kitsa tilaga kopsikut.

Andreas õppis istuma, roomama ning ajapikku seisma ja käima. Täiskasvanuna kirjeldab ta ühes mõistukõnes väikest last, „kes ebakindlatel jalgadel ühest tõukest ümber kukub, enne kui tema keha ja liikmed leiavad kasvades jõudu vastu panna”. Arvatavasti oli ta armastatud laps. Lihtsustatud arusaama vastu, et laste vastu tunti vaid hajameelset huvi, kuna nende suremus oli nii kõrge, et nendega tegelemine ei tasunud end ära, räägib ainuüksi tõsiasi, et keskaja kodudes oli väikestele lastele kohandatud sisustus. Väide, et vanemate armastus väikeste laste vastu oli pealiskaudsem kui tänapäeval, on kostnud ka akadeemilistest ringkondadest, ent viimased uurimused vanemate leinast ja murest keskaegsetes imetegude lugudes, kus lastel läheb halvasti, on selle igati ümber lükanud.

Andreas Sunesen ise kõneleb „ema usinusest armastatud võsukestega tegeldes” ja sellest, et lasteõnn kaalub sünnitusvalud selgelt üles. Mõeldes ammedele ja teistele sammudele, mis peaksid ehk ema ja lapse teineteisest eemaldama, on Andrease selline mõttekäik huvitav.

1 Rts k bryte,tn k brydi – kõrgema staatusega ori varakeskaegses Taanis, tal oli talu järelevalve ja tööde juhtimise kohustus. [ ↵ ]

2 Ting – germaanlaste rahvakoosolek, millel osalesid vabad mehed. Tingil arutati oma piirkonna küsimusi, lepiti kokku seadustes ja mõisteti kohut. [ ↵ ]