Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 23

Piibli õpetussõnadest võime lugeda: „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.” Keskaja ühiskonda iseloomustas mitmesugune eri tasanditel toimuv kontrollimatu või kontrollitud vägivald. Igapäevatasandi juurde kuulus peremehe õigus karistada oma naist, teenijaid, orje ja lapsi.

Andreas Sunesen nendib ise, et suuremate pattude eest tuleb karistavat vitsa kasutada jõuliselt. Kui sul on vooruse ees liiga vähe armulõõma, „on kasulik, kui sa karistava vitsa hirmus end patust eemale hoiaks”, ja siis lisab ta veel hirmutava seletuse: „Meie nimetame säärast hirmu orjahirmuks, ehkki see kedagi orjaks ei tee.”

Süstemaatiline vägivald oli osa ühiskonnakorraldusest, mitte ainult osa laste kasvatusest. Pahas tujus vanem võis lapse vastu vägivalda kasutada ka spontaanselt. Saxo teeb oma vägivalda ülistavas kroonikas psühholoogiliselt täpse tähelepaneku, lastes ühel vendi mehel võrdluses mainida „lapsi, kes poevad ema sülle üha sügavamale, mida tugevamini too neid oma vihas karistab”. See pilt kirjeldab julma kohtlemist taluma pidanud lapse meeleheidet tabavalt.

Andreast ning tema õdesid-vendi kasvatati Knardrupis armastuse, distsipliini ja peksuga, mille vahekord on ebaselge. Meile teadaolevalt oli Andreasel kuus venda: Torben, Ebbe, Lars, Johannes, Peder ja Jacob, ja kõik olid täiskasvanuna teovõimelised, julged ja mõjukad mehed. Nad pääsesid kõrgetele ametikohtadele ja surid lahinguväljal või palverännakul. Eriti lähedane paistis Andreas olevat oma vanemate vendade Ebbe ja Pederiga. Ebbest sai ilmalik suurnik, ta võttis Knardrupi üle ja pani ühe tütre mehele Rootsi kuningale Sverker nooremale. Taani kuningas andis talle ja Andreasele ühiseid juriidilisi ülesandeid. Peder õppis koos Andreasega Pariisis, mõlemad tegid tihedas koostöös kiriklikku karjääri. Kõiki vendi, välja arvatud Jacob, mainitakse ka Vendade nimekirjas, XII sajandi lõpust pärinevas Taani riigi tähtsaimate Kanuti gildi kuulunud suurnike nimistus.

Ühe Põhjala kindlasti mõjukaima suguvõsa liikmeina hõivasid Sunesenid selle koha, mis neile osaks langes. Esirinnas püsimiseks oli neil piisavalt isiklikke võimeid ja ressursse. Ehkki samal ajal tegeldi nii riigisiseselt kui -väliselt oma ettevõtmistega, õnnestus vendadel omavahel koostööd teha ja kuningavõimuga heades suhetes olla kuni surmani. On täiesti selge, et nende kasvatus pidi olema kulukas. Arvatavasti sündisid nad nii väikese vahega, et neil oli lapsepõlves üksteisest mängukaaslastena rõõmu. Kui vennad ka on üksteist kiusanud või omavahel karvupidi kokku läinud, pole sellest vanemas eas kontaktide katkemiseks piisanud.

Võimalik, et täiskasvanuikka jõudis ka üks õde – Margrethe. Igatahes oli ta Sunesenidega lähedases suguluses. Kõige levinuma oletuse järgi oli ta vanem õde, võib-olla poolõde. 1176. aasta hilissügisel, kui Andreas Sunesen oli vaevalt kümneaastane, tappis Margrethe tema oma mees Herlog. Herlog püüdis tapmist varjata, riputades naise surnukeha laetala külge ja püüdes luua muljet enesetapust, kuid ta paljastati hiljem. See sündmus vapustas Andreast kindlasti tugevalt ja võis pikemas plaanis mõjutada tema suhtumist naistesse, ehkki naise alamust või mehe õigust teda karistada ta kahtluse alla ei seadnud.

Andreas kasvas kiiresti ja oli lõpuks keskmisest tublisti pikem. Kui kogu perekond parajasti Roskildesse või mõnele suguvõsa kokkusaamisele ei sõitnud, avastas ta koos vanemate ja nooremate vendadega Knardrupi ja selle ümbruskonda. Kõigepealt meelitasid kindlasti taluhooned, eriti tall, ning saarekese rand. Ta kohtas kõikjal oma talu inimesi, orje ja ammedest orjatare, kokka, seppa, laudapoisse ja -tüdrukuid.

Üpris tõenäoline, et mõni teismelistest vendadest kasutas nooremaid orjatare seksuaalselt ära, aga nad hoidsid eemale ülemorjatarist (sätisambut), või nagu Andreas on öelnud, „naisorjast, kes on orjatööst vabastatud ning saanud positsiooni ja au ja väärikamat teenistust silmas pidades ülesandeks olla oma perenaise kõrval”. Perenaise all on silmas peetud vendade ema Ceciliat. Võrreldes tavaliste orjataridega oli rahatrahv kellegi teise ülemorjatari seksuaalse ärakasutamise eest kahekordne.

Suvel aerutasid vennad järvel, talvel kinnitasid kingade alla sääreluust uisud ning liuglesid ja tõukasid end üle jää. Leitud keskaegsete uiskude suurus näitab, et neid hakati kasutama nelja või viie aasta vanuselt. Knardrupis oli mängimiseks kindlasti palju koeri, nii seltskonna-, jahi- kui valvekoeri.

Andreas õppis ka ratsutama ja võttis siis ette tee üle saarekese ahta maaühenduse. Ümbruskonnas oli põlde, külasid ja talusid, kus elasid isa Sune renditalupojad ja orjad. Viimaste seas oli arvatavasti ka vendidest vange sõjaretkedelt, milles isa oli osalenud. Seal oli suurnike jahipidamiseks ka metsi, raskesti ligipääsetavaid soiseid paiku ja järvi ning kiviaegsete hauakohtadega seljakuid. Dolmenid ja käiguskalmed meenutasid muinasaega, mil hiiud olevat maa peal käinud ja kivisid üksteise peale ladunud. Jahti peeti pistrike ja kanakullidega. Andreas jutustab, et nende lindude hankimiseks otsiti pesad metsast üles ja seoti poegade jalgade külge püünispaelad, et nad lennuvõimeliseks saades minema ei lendaks.

Ehkki Andreast ootas kiriklik karjäär ja krooniku sõnul ilmutas ta juba lapsest saati huvi raamatute vastu ning oli vaga, hea ja vaikne laps, osales ta kahtlemata vähemalt mingil määral vendade füüsilises treeningus. Kindlasti mängisid nad väikesest peale sõda. Lundist leitud keskaegsete mänguasjade hulgas on ka tera, käekaitsme ja käepidemega puumõõk.

Keegi, kelle lapsepõlv langes mõni aastakümme hilisemale ajale kui Andrease oma, on kirjutanud Norra „Kuninga peegli”^[1.], milles leiame isa nõuanded eluks valmistuvale pojale. Võib arvata, et poeg oli vähemalt teismeline. Eelkõige peaks see andma ettekujutuse Andrease vanemate, ilmalikku karjääri teinud vendade ettevalmistusest. Tänu kindlatele, üksikasjalikele nõuannetele on teksti lugemisel kerge ette kujutada suurlinna trendika jõusaali personaaltreeneri häält:

„Sa … pead harjutama, kuidas istuda hobuse selga täisvarustuses, kindla ja kauni hoiakuga, suruma jala tugevalt jalusesse, hoidma jalga sirgelt ja kanda varvastest veidi madalamal, kui sa just eestpoolt tugevat hoopi ei oota. Istu kindlalt ja suru reied kokku. Kata rind ja käsivarred hoolikalt kumera kilbiga. Harjuta vasaku käega ohjadest ja kilbi käepidemest haarama ning parema käega odaheidet suunama, nii et selle taga on kogu sinu keha jõud. Harjuta oma lahingutäkku täies galopis ümber pöörama, hoolitse tema puhtuse, hea kehalise vormi ning korraliku ja hea rautuse eest ning muretse talle vastupidav ja kaunis varustus.”

Kui hobust käepärast ei olnud, võis selga panna lahinguvarustuse ja harjutada sparringupartneriga, seljas rõngassärk, käes raske mõõk ja kilp. „Kui harjutamine sind ära väsitab ja su januseks teeb, joo aeg-ajalt veidi, nii et sellest piisab janu kustutamiseks, kuid jälgi treeningu ajal, et sa ei joo nii palju, et purju jääd või lihtsalt lõbusaks muutud.”

Ilmselgelt polnud janukustutajaks vesi! Teatud harjutuste eesmärk oli heita oda viskamise treenimiseks tugevat puuteivast märklaua pihta, harjutada vibulaskmist ning kepplingu ja käsilinguga kivi heitmist. Kui võimeid jagus, tuli harjutada mõlemat kätt võrdselt, et vaenlasele ohtlikum olla.

Sune pojad harjusid varakult ka merd sõitma, kui mitte muul eesmärgil, siis riigi saarte ja suguvõsa talude vahel liikumiseks, kuid samuti ettevalmistusena tulevasteks meritsi toimuvateks sõjaretkedeks. Sune ise käis kõige sagedamini vendide maal. Kuni laevad sadamas õiget tuult ootasid, lahutas meeskond meelt eri spordialadega. Saxo räägib, kuidas maalt välja saadetud Norra troonipretendent Harald Gille ükskord taanlaste ees, kui nood 1130. aastatel Helsingborgis viibisid, oma osavust näitas. Eriliste vaimsete annetega ei olnud Haraldit õnnistatud, rõhutab Saxo, kuid kõikvõimalikel spordialadel oli ta ületamatu. Ta vedas kihla, et suudab joosta võidu Taani kuninga kiireima hobusega, ning paari teiba abil edasi hüpates ta loomulikult võitis. Peale selle oli ta osav jooksma ülestõstetud aerulabade peal ümber laeva, ilma et oleks vette kukkunud.

Knardrupi lapsepõlvele lisasid põnevust arvukad, sageli õilsast soost ja kaugelt tulnud külalised, keda perekond vastu võttis. Siis lubati endale kividest ehitatud saalikambri, Knardrupi võõrastetoa kütmist ja seal laua katmist. Sjællandil oli tegemist Taani lääneosas ja Rootsis veel kasutusel olnud rauaaja saalihoone moodsa variandiga.

Peenemate külalistega pidusöögi eel toodi välja lauad, pingid ja toolid ning ruum ehiti muidu kirstudes hoitud kootud seinakatetega. Ehkki väljas oli veel valge, nõudis ruumis valitsev poolpimedus nii lahtise tulekolde kui tõrvikute valgust. Perekonnaliikmed ja külalised paigutati istuma kindla korra järgi, arvestades nii auastme kui vanusega. Pärast söömaaega tõsteti lauad kõrvale. Nüüd käisid seltskonnas ringi joogipeekrid, hõbedast või koguni kullast väärisesemed, mida suurnikud ja kuningad üksteisele kinkisid. Näiteks Sune oli kinkinud Absalonile hõbepeekri, võib-olla just mõnel Knardrupi söömaajal. Hiljem pärandas Absalon peekri testamendiga Andreasele tagasi.

Kingituste vahetamine tugevdas sõprust ja peekritel oli oma omanike loo kaudu teatud ajalooliste väärisesemete väärtus. Mõnikord võisid need olla eksootilise päritoluga, nagu näiteks kaks peekrit, mille Absalon oli saanud oma valdusse ja mis pärinesid rügenlaste ebajumalakujudelt. Kuid väärismetallist peekritel oli ka puhtmajanduslik väärtus, mis oli tihedate intervallidega vermitavatest ja käibelt kaduvatest müntidest püsivam. See käis ka eriti pidulike sündmuste puhul välja toodud ja kasutatud hõbetaldrikute kohta.

Pärast sööki ja joomise ajal pühendus osa rahvast lauamängudele ning kuninga juuresolekul võis mõni Põhjala skald või saksa laulik tunda kihku esitada paar ballaadi, millega võõrustajat kiita või ka pilgata, selle pidi too välja kannatama ja naljana võtma, isegi kui see haavas.

Oodatud külaliste seas olid loomulikult Sune nõod piiskop Absalon ja tema vend Esbern Snare, võib-olla ka erudeeritud Omer, Børglumi ja Ribe piiskop. Omer oli usutavasti kuninga kaplan ja sai piiskopiks samal ajal, kui Absalon 1178. aastal peapiiskopiks sai. Omer täitis kuninga ees vastutusrikkaid ülesandeid ja käis kiriku nimel koguni Roomas. Oma õpetatuse, kõneosavuse ja teovõime tõttu lugupeetud, loeti teda kuuluvaks Taani riigi ladvikusse. Nagu paljudel tolle ajastu piiskoppidel ja suurnikel, oli tal kohustus osaleda ka ristiretkedel.

Tähtsaimad külalised olid kuningas Valdemar Suur, suurt kasvu mees, kes kortsutas hämmastavalt tihti kulmu ja nägi sünge välja, ning kuninganna Minski Sofia, keda kirjeldatakse rahvalauludes trafaretselt väga kauni, kuid õelana. Nende kaheksast lapsest olid kuus tütred. Mõlemast pojast sai Taani kuningas. Kroonprints Knut oli Andreasega ühevanune või veidi vanem, prints Valdemar paar aastat noorem. Lapsepõlves käisid nad kindlasti sundimatult läbi ja hiljem teenis Andreas kuningas Knuti ustavalt.

Kuninglikke kaaslasi oli rohkemgi. Eakaaslaste seas kohtas Andreas juba varases lapsepõlves kindlasti ka Sverker Karlssonit. Sverker oli väikese poisina viidud Rootsist Taani oma emapoolsete sugulaste juurde, kuid sai hiljem tuntuks Rootsi kuninga Sverker nooremana. Hiljem abiellus Sverker Andrease vennatütrega.

Ülimalt tõenäoliselt tutvusid Andreas ja Sverker juba poisikestena, jooksid ringi ja mängisid, kuni täiskasvanud tõsiste asjade üle arutasid. Sellel tutvusel oli hiljem suur tähtsus. Võib arvata, et neil kohtumistel kuulsidki nad jutuandega piiskop Absalonilt lugusid võitlusest paganate vastu. Iseäranis võis neid võluda lugu Ölandil peetud lahingust mereröövlite vastu. Kui läheduses juhtus olema Esbern Snare, võis too näidata oma taplusest jäänud rohkeid arme.

Juba lapsepõlvest peale sõlmis Andreas Põhja-Euroopa tollase ja tulevase eliidiga tähtsaid sotsiaalseid sidemeid. Ta aimas, millised fantastilised võimalused ootavad ühte vägevaimasse suguvõsasse sündinut. Ta sai väga hästi aru, et ta oli valinud omale õiged vanemad.

1 „Konungs skuggsjá”,arvatavasti XIII sajandi keskel Norras koostatud didaktiline tekst poliitika ja moraali teemadel. [ ↵ ]