Читать книгу Piiskop ja ristisõda - Jonathan Lindström - Страница 6

Minu seisukohast sai see lugu alguse ühel 1979. aasta novembrikuu ennelõunal, kui Stockholmi kohal liikusid hallisäbrulised pilved, mis piitsutasid linna kõrgendikke jäise vihmaga. Olin 17-aastane ja mind juhatati Ersta haigla palatisse mu bassihääle ja ankrutätoveeringuga koguka vanaisa juurde. Nüüd lebas ta seal metallvoodis, kõhn nagu väike rohutirts oma liiga suures pidžaamas. Istusin tema kõrvale ja hoidsin ta kätt. Olime enamasti vait. Ta oli maovähist kurnatud. Tegelikult olnuks jutuainet küll ja küll, kuid nüüd oli juba hilja. Paar päeva hiljem vanaisa suri ja teda leinates hakkas suguvõsa ajalugu mind tõsiselt huvitama. Nii see tavaliselt on. Lugu jõuab järele just siis, kui see paistab igaveseks möödas olevat.

1943. aasta varasuvel põgenes minu 16-aastane isa koos vennaga väikeses ülekoormatud ja täisoksendatud puupaadis üle tormise Läänemere sõja eest Rootsi. Teised perekonnaliikmed saabusid mõni kuu hiljem suurema transpordilaevaga. Seljataha jäi Vormsi, Eesti ranniku lähedal asuv rootsi keelt kõnelevate kaluritega asustatud saar, mis oli mitu aastat olnud okupatsiooniarmeede rõhuda. Vanaisa, kes eriti koostööaldis ei olnud, läks NKVD eest metsa ja tal õnnestus end varjata ühel pööningul. Üsna pea otsis teda samal põhjusel SS, kes andis välja arreteerimiskäsu. Mõlemal korral pääses ta napilt ning suutis enamlaste ja natside vägivalla eest päästa ka oma pere.

Perekond jäi küll ellu, aga Vormsi kadus raudse eesriide taha. Saarest sai hõredalt asustatud piiritsoon, mille rannad olid rehitsetud ning kus üle öise taeva ja mere vehklesid tohutud prožektorikiired. Vanal külma sõja aegsel gloobusel kujutab see endast tohutu Nõukogude impeeriumi läänepiiril asuvat väikest äraunustatud täpikest.

Rootsi kalurid ja talupojad olid elanud sajandeid Eesti rannikul ja saartel – Tallinna kandist Ruhnuni. XVI sajandi vakuraamatute põhjal saame rannarootsi asustuse ulatusest hea ülevaate ja neist nähtub, et see asustus oli juba siis väga vana. II maailmasõja lõpus põgenesid peaaegu kõik rannarootslased Rootsi. Üle Läänemere läks 7000 inimest, neist ligi 2000 rannarootsi alade suurimast enklaavist Vormsist. Nad kolisid funktsionalistlikesse korteritesse, kus vesi tuli kraanist, hankisid lillelise sohva ja sulandusid kiiresti riigirootslaste hulka. Seda, kuidas rannarootslased kadusid, teame niisiis hästi, kuid suur mõistatus, mis minu huvi peagi pälvis, oli see, kuidas too rahvakild kunagi tekkis. See sai minu elukutsevalikul ja arheoloogiks õppimisel koguni määravaks. Pühendasin oma aja muidugi teistele ajastutele ja piirkondadele, aga kogu elu olen naasnud küsimuste juurde, mis tekkisid minus teismelisena, nii unistuses kui mõtetes: kust rootslased Eestisse tulid, millal nad tulid ja miks?