Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 26

KUI uskuda seda, mida ajalehed kirjutavad, kolmekordistab rasedusaegne stress nurisünnituse ohtu, kahekordistab surnult sündimise riski, toob lapsele skisofreenia, astma ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (adHd) ohu, mõjutab tema emotsionaalset kasvu ja vähendab IQ-d. Kui guugeldada „rasedus” ja „stress,” annab otsingumootor umbes 114 miljonit vastet (eesti keeles veidi üle 300 000 – tlk). Pruugib vaid sellele mõelda, kui vererõhk juba tõuseb. Kuid enne kui töökoht üles öelda, et kogu ülejäänud rasedusaeg rahulikult voodis veeta, on kasulik teada, et paljud neist uurimustest toetusid kas mitte konkreetsete naiste tegeliku stressi mõõtmisele nende raseduse ajal, vaid loomkatsetele või naiste meenutustele rasedusaegsest stressist, või sisaldasid ka juhtumeid, mis olid märksa stressirohkemad kui täiskiilutud bussis tööle sõitmine või tähtajast kinnipidamiseks öö läbi töötamine. Stressi ajastus ja sellele reageerimise viis tunduvad samuti olulised olevat.

On kindlaks tehtud, et psühholoogiline stress võib sündimata last kahjustada mitmel moel. Üks võimalus on, et stressis naised kalduvad rohkem suitsetama, alkoholi tarbima, ebatervislikult toituma või rasedusaegseid arstilkäike vahele jätma. Kuid stress vallandab organismis ka mitmeid hormoone, nende seas kortisool, mis aitab kehal stressiga toime tulla, tuues kaasa kiire energialaengu ja kõrgendatud teadlikkuse. Harilikult kestab kortisooli tootmine vaid lühikest aega, kuid eriti stressirohketes olukordades, nagu sugulase surm või katastroofi läbielamine (näiteks sõda või maavärin), jääb see püsima, luues organismis krooniliselt kõrge kortisoolitaseme. Loomadel tehtud uuringud on näidanud, et kõrge kortisoolitase võib kahandada loote aju nende piirkondade mõõtmeid, kus toimub mällu salvestamine, samuti kutsuda esile raseduse enneaegset katkemist ja enneaegset sünnitust. Kortisool ja muud stressihormoonid võivad ka vähendada verevoolu emakasse ning nõrgendada immuunsüsteemi, suurendades organismi vastuvõtlikkust nakkustele.

Ometi ei aita loomadele laboris stressi tekitamise uurimine meil täielikult mõista, kuidas stress mõjutab lapseootel naisi. Inimestega läbi viidud uuringud on andnud märksa segasemaid tulemusi, millest mõnes tunnistatakse stressi mõju, teistes aga ei ilmne mingeid mõjusid. Üks suuremaid kitsaskoht on stressi määratlemine, kuid probleeme on ka stressi ajaga. On mõningaid tõendeid, et raseduse ajal suure maavärina üle elanud naistel võib enneaegne sünnitus tekkida suurema tõenäosusega kui ülejäänud naistel – kuid ainult nende seas, kes olid jäänud maavärina kätte raseduse esimese kolmandiku ajal. Need naised kirjeldasid läbielatut ka stressirohkemana kui raseduse teises ja kolmandas kolmandikus maavärinat tundnud naised. Samamoodi esines 11. septembril 2001 New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse lähedal elanud naistel mõnevõrra rohkem enneaegseid sünnitusi kui mujal elanud naistel, kuid ainult siis, kui nad olid rünnaku ajal raseduse esimeses kolmandikus. Seevastu Ukrainas tšernobõli katastroofi läbi elanud naistel suuremat enneaegse sünnituse ohtu ei täheldatud.

Üks moodus selle probleemi lahendamiseks on teha niinimetatud metaanalüüs, mis hõlmab mitme sõltumatu uurimuse tulemuste kombineerimist, et näha, mida need keskmiselt näitavad. Kui Heather Littleton selle hiljuti Ida-Carolina ülikoolis 35 raseduse ja stressi seoseid uuriva teadustööga korraldas, leidis ta, et stressis emadele sündinud lastel oli veidi suurema tõenäosusega väike sünnikaal või olid nad sünnijärgsetel nädalatel alakaalulised, kuid see mõju oli kaduvväike. „Keskmiselt leidsid need uurimused, et stress mõjutab indiviidide tulemuste kõikumist (näiteks laste sünnikaal) vaid 1 % või veelgi väiksemas ulatuses,” ütleb Littleton. Ülejäänud 99 % sõltub hoopis muudest asjadest, näiteks geneetikast ja sotsiaalsetest või elustiiliga seotud asjaoludest.

Teine võimalus uurida stressi mõju sündimata lapsele on vahetu vaatlus. Janet diPietro ja tema kolleegid Johns Hopkinsi ülikoolist vaatasid läbi 112 Ameerika Ühendriikides elavat hea tervisega rasedat, kelle rasedus oli viimases kolmandikus. Nad küsitlesid naisi nende stressitaseme kohta ja registreerisid, kui palju loode liigutab. Kaks nädalat pärast sündimist vaadati läbi ka nende naiste lapsed. Stressis emade lapsed tundusid olevat aktiivsemad ja pärast sündi olid nad kergemini ärrituvad, kuid said ka parema tulemuse aju küpsusastme testis ning suutsid oma kehaliigutusi paremini kontrollida.

Kuna kortisoolil on teatavasti oma osa aju normaalses arengus, on võimalik, et mõõdukas lühiajaline rasedusaegne stress võib arengut soodustada ja lastele koguni kasuks tulla. DiPietro ütleb, et rasedad peaksid suhtuma sellesse rahulikumalt ja mõõduka igapäevase stressi pärast mitte muretsema. „Lõõgastumine on stressi ajal kasulik – kui sulle meeldib lõõgastuda. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et igapäevastress lapse arengule mingit kahjulikku mõju avaldaks,” ütleb ta.