Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 29

KUI skaneerida naise aju kolm nädalat pärast sünnitust, võib näha suuremat aktiivsust nendes piirkondades, mis on seotud emotsioonide töötlemise, tunnustuse ja sõltuvusega – täpselt samad alad aktiveeruvad ka siis, kui inimene on armunud. Nii erinevad kui romantiline armastus ja emaarmastus ka tunduda ei või, füüsilisel tasandil on lapse saamine peaaegu identne oma unistuste partneri kohtamisega. Kinnismõtete tekkimine on selle kohta hea näide – obsessiivse käitumisega seotud ajupiirkond striatum ehk juttkeha aktiveerub nii armudes kui ka last saades. Kes eales armunud on olnud, mäletab kindlasti seda joovastavat algusaega, kus vestlusi kallimaga peas ikka ja jälle läbi mängitakse ja pidevalt telefoni kontrollitakse, et näha, kas ta on ehk helistanud. Emmedel ja issidel tekivad esimestel päevadel pärast lapse sündi samuti obsessiiv-kompulsiivse käitumise sümptomid, näiteks kontrollivad nad ühtelugu, kas laps ikka hingab või kas tal on piisavalt soe olla.

Kuid kõik naised ei reageeri lapse sünnile täpselt ühtemoodi. Ruth Feldman Bar-Ilani ülikoolist Ramat-Ganis Iisraelis leidis oma uurimuses, et värsked emmed saab aju aktiivsuse põhjal laias laastus kahte kategooriasse jagada. Ta keskendus kahe ajuvõrgustiku vaatlemisele: üks ühendab emotsioonide töötlemisega seotud ala empaatia ja imikult saadud signaalide lugemisega seotud sotsiaalse piirkonnaga ning teine ühendab sama ala tunnustuse ja sõltuvusega seotud piirkonnaga.

Kuigi emadel ilmnes oma lapsega suhtlemise ajal ajutegevus mõlemas võrgustikus, oli mõne ema aju aktiivsem tunnustuse ja sõltuvuse võrgustikus, teistel aga emotsioonide töötlemise võrgustikus. Esimene naiste rühm sattus oma titast sõna otseses mõttes sõltuvusse, kuid nad olid ka äärmiselt tulemuslikult tema vajadustele häälestunud. Feldman nimetab neid sünkroonseteks emadeks. „Nende peamine emotsioon on tunnustus, energia ja nauding,” ütleb ta.

Nende naiste puhul, kelle aju on aktiivsem emotsioonide töötlemise piirkonnas, on valdav tunne ärevus – nad otsivad igalt poolt ohu märke ja tunnetavad vajadust oma last kaitsta, ütleb Feldman. Sedalaadi emadusel võisid evolutsiooni käigus olla omad eelised, näiteks valmistas see last ette oma ümbruse suhtes valvas olema ja teisi vähem usaldama. Kuid samal ajal võivad emad oma imiku mitteverbaalsetest signaalidest vähem teadlikud olla, näiteks ei pruugi nad märgata, et tita on väsinud. Feldman nimetab niisugust tüüpi intrusiivseteks ehk pealetükkivateks emadeks.

Kuigi vähemal määral, on olemas ka kolmas liik naisi, kelle ajutegevus oli oma imikule reageerides mõlemas võrgustikus madal. Need naised kannatasid rohkemal või vähemal määral sünnitusjärgse depressiooni all. Huvitav on seegi, et nende emade lastel ilmnesid kolmeaastaselt käitumiserinevused. „Nad käitusid oma parimate sõpradega samamoodi, nagu vanemad olid käitunud nendega, kui nad alles imikud olid,” ütleb Feldman. Sünkroonsete emade lapsed olid oma sõprade vajadustest rohkem haaratud ja altid oma asju nendega jagama, intrusiivsete emade lapsed olid aga püsimatumad, kippusid rahutult nihelema ega suutnud pinget nii hästi taluda. Lisaks olid need lapsed, kelle ema oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all, rohkem endasse tõmbunud, ning nende sotsiaalsed oskused olid vähem arenenud.

Lisaks sünnitusjärgse depressiooni tuvastamise ja ravi olulisuse selgitamisele näitab see uurimus sedagi, et naised ei peaks eeldama, et kõik reageerivad emaks saamisele ühtemoodi. Feldman rõhutab samuti, et need instinktiivsed käitumisjooned võivad aja jooksul muutuda. Näiteks võivad intrusiivsed emad õppida olema tundlikumad niisuguste signaalide suhtes, et väsinud ja puhkust vajav laps pöördub emast ära. „Seda nähes tuleb emal lihtsalt kannatlikult oodata, kuni laps uuesti tema poole vaatab,” ütleb Feldman.