Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 33

EMA enesetunne raseduse ajal võib loote liigutusi samuti mõjutada. Paljud lugejad mäletavad „Heliseva muusika” avastseeni, kus Julie Andrews lustakalt alpiaasadel keksleb ja kogu südamest laulda hõiskab. Kazuyuki shinohara ja tema kolleegid näitasid seda meeliülendavat stseeni Jaapanis nagasaki ülikoolis kümnele raseduse viimases kolmandikus olevale naisele, registreerides samal ajal ultraheli abil nende lapse käe-, jala- ja kehaliigutused. Seejärel näidati naistele südantlõhestavat lõiku Franco Zeffirelli klassikalisest poksifilmist „tšempion”. Kummagi filmilõigu vaatamisel kandsid naised kõrvaklappe, nii et kõhutita sai samuti filmiheli kuulata. Kui naised vaatasid õnnelikku filmi, vehkisid kõhutitad käte-jalgadega, kurva filmi vaatamise ajal liigutused vähenesid. Kuigi see uurimus vaatles üksnes väikest naisterühma, annab see siiski vihje, et imik on suuteline ema meeleolu tajuma. See võib toimuda hormoonide, näiteks adrenaliini kaudu, mida organism sünteesib stressi või kurbuse ajal ja mis võib verevoolu emakast eemale juhtida, mõjutades nii loote seisundit.

Ka Janet diPietro uurib, kuidas looted ema emotsionaalsele seisundile reageerivad. Kohtasin teda, kui olin oma esimese lapsega kahekümne kuuendat nädalat rase, ja ta lubas mul osaleda uurimuses, mis tal parajasti käsil oli. Tema teooria järgi kujuneb side ema ja lapse vahel välja juba tükk aega enne sündi, ja selle sideme üks aspekt on lapse häälestumine ema emotsioonidele. Heitsin pikali ja mu kõhu ümber mähiti monitor, et mõõta loote pulssi ja liigutusi. Mu rinnale ja sõrmede külge kinnitati elektroodid, mis registreerisid minu enda pulssi ja muid võimalikke keha reaktsioone, ning seejärel näidati mulle järjest erinevaid videolõike sünnitusest.

Esmalt vaatasin rõõmsat filmi, kus vastsed emad oma sünnituskogemustest rääkisid. Tundsin soojust ja põnevust iseenda lähenevast sünnitusest ja lapsest, keda ma peagi kohtan. Siis film muutus, näidates raskeid sünnitusi läbi elavaid naisi ja keisrilõikeid kujutavaid stseene, mis tekitasid tahtmise pilk ekraanilt ära pöörata.

Huvitav on aga see, kuidas neile stseenidele tundus reageerivat mu sündimata laps. Kui ma hiljem tema liigutuste diagrammi nägin, ilmnes ta käitumises õõvastava filmi ajal selge muutus: esmalt lakkas ta liigutamast, nagu jälgiks või kuulataks hoolikalt, mis mu kehas toimub, siis aga hakkas ägedalt vingerdama. DiPietro tegeleb praegu veel selle uurimuse tulemuste analüüsiga, et näha, kas tema teooria peab paika, kuid varasem uurimus näitas, et loote reaktsioon ema emotsioonidele on seotud sellega, milline on laps pärast sündimist. Sünnitusvideote vaatamise ajal loote pulss üldiselt aeglustus ja liigutused vähenesid, kuigi paljude loodete pulss kiirenes, kui emale näidati sünnitussteeni, mis neid ärevile ajas. Need looted, kes olid kõige rohkem ema emotsioonidele häälestunud, tundusid olevat kuus nädalat pärast sünnitust kergemini ärrituvad.

Huvitaval kombel võib see seos toimida mõlemas suunas, nii et loote liigutused avaldavad alateadlikku mõju ka emale – ilmselt tema harjutamiseks oma lapse vajaduste suhtes ergas olema ning lapse tegevusmustritega kohanema. DiPietro leidis, et iga kord, kui loode liigutab, kiireneb ema pulss veidi ning organismis vallandub „võitle või põgene” reaktsioon, isegi kui ta ise loote liigutustest teadlik ei ole. Kuigi selle avastuse tähtsuse mõistmiseks on vaja korraldada lisauurimusi, on diPietrol selle kohta oma arvamus. „Kuni viimase ajani oletati, et ema ja loote vaheline side on ühesuunaline, kuid see uurimus näitab, et tegemist on kahesuunalise suhtega,” ütleb ta. „Ema keha mõjutab loodet, kuid loode mõjutab ka ema. Minu arvates valmistab see naisi ette oma imikule tähelepanu pöörama.”