Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 39

KÜMNENÄDALANE loode sirutab käe välja ja riivab emaka pehmet sisepinda, ning lootevesi hakkab virvendama, moodustades keeriseid ümber tillukeste, äsja moodustunud varvaste ja sõrmede, kus on juba näha sõrmemustri alged. Sajandeid on käetargad väitnud, et peopesade ja sõrmede joonte ja kortsude põhjal saab ennustada inimese saatust. Nad võivad olla tõele lähemal kui arvata võiks, sest üha enam tõendeid viitab sellele, et sõrmejäljed võivad anda püsivaid vihjeid loote elu kohta emakas ning viidata koguni tulevasele haiguste riskile.

Kolmanda ja neljanda raseduskuu vahel muutub loote õrn nahk läbipaistvast kahekihilisest kaitsekilest tugevamaks, vahajaks kolmekihiliseks nahaks, mis on meil ka täiskasvanuna. Kui kahe juba olemasoleva nahakihi vahele hakkab moodustuma kolmas, hakkab see ruumipuuduses kõverduma ja koolduma, ning naha pinnale hakkavad tekkima kortsud. Need on sõrmemustri alged.

Sõrmemuster koosneb vabakujulistest võlvidest, silmustest ja ringidest, kuigi nende jaotuste sees on palju varieerumist. Varases arengujärgus ilmuvad tekkivate varvaste ja sõrmede otstele kõrgemad muhukesed ehk padjandid, mis arvatavasti panevadki aluse veresoonte ja sidekoe moodustumisele. 10. ja 15. nädala vahel padjandite kasv peatub ja need imenduvad tagasi sõrmeotstesse; see täpne hetk tundubki määratlevat inimese tulevase sõrmemustri. Kui padjandid on kolmanda nahakihi moodustumise alguses veel üsna kõrged, tekivad sõrmeotstele keerised; kui need on juba peaaegu kadunud, ilmuvad sõrmeotstele kaared, kui aga vahepealsed, on tulemuseks silmused. Need mustrid on teatud määral geneetiliselt määratud, kuid isegi ühemunakaksikute sõrmemuster on erinev, seega mängib siin kahtlemata kaasa ka mõni teine tegur.

Henry Khan USA Haiguste Kontrolli ja ennetamise Keskusest Atlantas on uurinud, kuidas keskkonnatingimused võiksid sõrmemustri kujunemist mõjutada. Sõrmejälg võeti 658 hollandlaselt, kes olid sündinud vahemikus 1943–1947 (mõned neist olid looted ajal, mil Holland aastal 1944/45 näljahäda all kannatas), seejärel loendati nende pöidla ja väikesõrme kõrgendike arv. Enamikul inimestel on pöidlal rohkem kõrgendikke kui väikesõrmel, kuid Khan leidis suvel eostatud laste sõrmemustris suuremaid erinevusi kui talvel eostatud lastel. Kui aga uuriti nende inimeste sõrmejälgi, kes olid näljahäda ajal looted olnud, siis erinevusi ei ilmnenud, mis viitab sellele, et ebaharilikult karmid tingimused olid sõrmemustrit muutnud.

Teises uurimuses vaatles Khan, kas pöidla ja väikesõrme kõrgendike arvu erinevus võiks aidata tuvastada kõrgema diabeediriskiga inimesi. Ta võttis sõrmejälje 577 inimeselt ja palus neil teha glükoositaluvuse test (diabeedi varane marker). Nagu arvata, leidis Khan, et normaalse glükoositaluvusega inimestel erines kõrgendike arv vähem kui diabeetikutel. Praegu ei ole veel täpselt selge, kuidas loote keskkond tema sõrmemustri kujunemist mõjutab, kuid teadlaste arvates võivad seda mingil moel suunata stressihormoonid ja toitainete kättesaadavus.