Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 34

VASTSÜNDINU pigistatakse ema kehast välja, üleni lootevõidega koos, pilk ähmane ja teadvus nagu valge leht, millele nüüd hakatakse kandma tema elu ja kogemusi. Kui arvad, et niimoodi sünnihetk välja näebki, siis sa eksid. Äsja sündinud inimene on emakas veedetud aja jooksul jõudnud tunda saada juba tervet hulka aistinguid ja kogemusi.

Kaks kuud enne sündimist käitub kõhutita juba üpriski samamoodi nagu pärast siia maailma jõudmist. Kuigi umbes 90 % ajast möödub tal magades, jaguneb see aeg REM-uneks, mille jooksul silmad laugude all liiguvad, ning süvauneks. Kui tal silmad lahti on, võib ta näha (sest emakasse jõuab läbi kudede veidi valgust, nii et laps kümbleb punakas kumas) ning juba mitu kuud on ta olnud võimeline ka kuulma. Maitsmismeel ja kompimismeel on samuti tegevust saanud, sest sündimata laps tunneb ema menüü kaudu tervet maitsete kokteili ning kompab ärkveloleku ajal oma keha ja end ümbritseva emaka siseseinu.

Koos nende aistingutega tekib võime mäletada, näiteks helisid meelde jätta. Alates 22. või 24. rasedusnädalast on loote kõrvad piisavalt arenenud, et ta suudaks kuulda välismaailma helisid, ning mõnikord võib ta eriti tugeva heli peale võpatada. Kuigi ema koed ja lootevedelik summutavad paljud neist helidest, kostab sagedusvahemik 125–250Hz – inimhääle peamine sagedus – lootele üsna selgelt, mis tähendab, et sündimata laps võib häälestuda ema häälele, aga ka muudele ümbritsevast keskkonnast kostvatele helidele. Mitme uurimuse käigus on raseda emakasse sisestatud tilluke mikrofon, seega on teada, et loote maailm ei ole sugugi nii vaikne. Seal on ema südamelöökide katkematu rütm ning tema artereid läbiva vere kohin. Seal on ema seedeelundite kurinad ja vulinad ning moonutatud helid välismaailmast. Ema enda hääl on kõige valjem, sest see levib luustiku kaudu otse emakasse. Uurimused on leidnud sedagi, et ema rääkimise ajal loote pulss aeglustub, näidates, et loode tunneb ema hääle ära ja see rahustab teda.

See näitab ka, et sündimata lapsed suudavad helisid meeles pidada. Lootel on leitud olevat mitut tüüpi mälu, alates põhiliste keskkonnahelidega kohanemisest (kus inimene õpib välja sõeluma tähtsusetuid helisid, nagu näiteks töötava nõudepesumasina müra) kuni klassikalise seostamiseni (kus objekti õpitakse seostama konkreetse tegevuse või tulemusega ning mille kuulsaimaks näiteks on Pavlovi koerad). Pavlovi koeri harjutati seostama kellahelinat toidu saamisega, seega algas neil lõpuks süljevool juba kellahelinat kuuldes, saabuva toidupala ootuses.

1925. aastal korraldas saksa lastearst albrecht Peiper uurimuse, millega tõestas esmakordselt, et looted suudavad õppida. Ta märkas, et kui raseduse hilises järgus ema kõhu lähedal autopasunat tuututati, reageeris loode võpatusega, kuid pärast mitut korda ei tundunud ta seda enam märkavat, vaid kohanes sellega. Hilisemad uurimused on näidanud, et loode suudab helidega kohaneda umbkaudu 22. või 24. rasedusnädalast alates.

Sündimata lapsed suudavad õppida ka teatud muusikapala lõõgastusega seostama. Seda saaks pärast lapse sündi kasutada tema rahustamiseks. Ühes uurimuses paluti rasedatel 12sekundilise muusikalõigu saatel teadlikult lõõgastuda. Pärast sündimist lakkasid ema kõhus seda muusikat kuulnud titad nutmast, avasid silmad ja vehkisid käte-jalgadega vähem, kui sama muusikapala neile uuesti ette mängiti. Arvatakse, et niisugused seosed kujunevad välja pärast 32. rasedusnädalat.

Lisaks tundub, et sündimata lapsed suudavad mäletada igapäevaseid helisid, ilma et neid oleks selleks mingil moel ette valmistatud. Ühes kuulsas eksperimendis uuris Peter Hepper Belfasti Queensi ülikoolist naisi, kes vaatasid raseduse ajal korrapäraselt Austraalia seriaali „naabrid”, et näha, kas lapsed suudavad selle tunnusmeloodia meelde jätta. Kui see neile mitu päeva pärast sündimist ette mängiti, lakkasid nad liigutamast, muutusid erksamaks ja nende pulsisagedus langes, mis näitas, et nad mäletavad seda muusikat – seevastu need imikud, kes seda varem kuulnud polnud, ei reageerinud mingil moel. Esimest korda kuuldavale muusikale ei reageerinud ükski imik.

Hepper korraldas selle eksperimendi 30 nädala ja 37 nädala vanuste loodetega, kuid pärast sündi mäletasid muusikat ainult 37 nädala vanused. Lisaks selgus, et kui tunnusmeloodiat mängiti neile imikutele 21 päeva pärast sündimist, oli mälestus sellest nähtavasti haihtunud, mis viitab sellele, et loote mälu võib olla üsna lühiajaline.

Maastrichti ülikooli teadlased uurisid samuti, kui pika aja jooksul suudavad looted mälestusi alal hoida. Nad leidsid, et kui raseda kõhule asetati vibreeriv ese, pani see emakas asuva loote üldiselt põtkima – vähemalt esimesel korral, kui nad vibratsiooni tundsid. Kuid nad harjusid vibratsiooniga kiiresti ja lakkasid sellele tähelepanu pööramast. Seejärel uurisid teadlased, kui kaua aega kulub, enne kui looted uuesti vibratsioonile reageerima hakkavad, oletades, et see näitab nende mälu kestust. 32 nädala vanustel loodetel kulus selleks vaid kümme minutit, kuid 34 nädala vanused tundusid vibratsiooni mäletavat vähemalt neli nädalat.

Kuigi enamik spetsialiste on ühel meelel, et kõik emakas tekkivad mälestused on tõenäoliselt üpris algelised, ja et samasugust õppimisvõimet on ilmutanud ka paljud loomalooted, ei tähenda see, et loote õppimisvõimel ei oleks mingit tähtsust. Üks teooria ütleb, et need mälestused aitavad hõlbustada üleminekut emakast välismaailma, õpetades titadele, millised helid on ohutud, nii et nad ei ehmuks pärast sündi sellistest tavalistest helidest nagu uksekell või teleri hääl. Kõik see näitab, et on olemas moodused, mille abil oma sündimata last laia maailmaga sujuvamalt tuttavaks teha. Loe talle lasteluuletust, laula laulukest ja jätka seda ka siis, kui ta sündinud on. Kui mitte muud, siis võib see aidata rajada suuremat lähedust väikese inimesega, keda sa kohtad juba mõne nädala pärast.