Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 28

MINU viimased rasedusnädalad möödusid küpsetades, lastetoa seinu värvides, oma tütre uusi rõivaid sorteerides ja uuesti sorteerides, rääkimata oma esimese (ja ainsa) lapiteki õmblemisest tema hälli jaoks. Oma teise raseduse ajal võtsin koost lahti kasutatud kaksikute vankri ja kulutasin tunde, hõõrudes nagu pöörane selle tekstiilosi, et neid puhtaks saada. Sageli öeldakse, et viimastel rasedusnädalatel lähevad naised pesapunumisega üle igasuguste piiride, ja seda nähtust aitavad selgitada hormonaalsed muutused. Suurema aja üheksast raseduskuust domineerib progesteroon östrogeeni üle, kuid sünnituse lähenedes hakkab östrogeenitase tõusma, ja uurimused on näidanud, et need naised, kellel see rohkem muutub, tunnevad pärast lapse sündi tema vastu suuremat kiindumust ja emotsionaalset rahulolu. Emalike käitumisjoonte ilmnemist, näiteks ülimat vastuvõtlikkust kõigile lapsega seotud asjadele, hääle nunnutavaks muutumist ja üldise emotsionaalse tundlikkuse kasvu soodustab ka oksütotsiini ja prolaktiini kõrge tase.

Rottidel läbi viidud uuringud näitavad, et need hormoonid võivad aju füüsilisel tasandil mõjutada. Sünnituse lähenedes tunduvad mitmed aju eesosas paiknevad osad, mida on seostatud emadusega, mõõtmetelt kasvavat. Nende hulka kuuluvad kiindumuse ja tunnustuse, emotsioonide töötlemise ning osavõtlikkusega ehk teiste inimeste mõtete lugemise võimega seotud ajupiirkonnad. Rasedus käivitab ka uute ajurakkude moodustumise piirkondades, mida seostatakse õppimise ja mäluga, ning vähemalt rottidel tundusid need muutused olevat püsivad: nende kohamälu paranes oluliselt, nad suutsid edukamalt toitu leida ja tundsid ohuga silmitsi sattudes vähem ärevust. Iga järgmine rasedus võimendab seda uute rakkude kasvu. Eeldades, et samasugused muutused leiavad aset ka inimestel, tähendab see, et mida rohkem lapsi naisel on, seda emalikumaks ta aju muutub, lülitudes varem suuresti iseenda vajadustele keskendunud toimimisest ümber eelkõige laste vajadustega arvestamisele. Enamik emasid nõustub, et nad ei lakka oma lapse või laste pärast eales muretsemast, ükskõik kui suured nad ka ei ole. Mina tunnen lisaks, et olen nüüd, lapsevanemana, varasemast valvsam ja ohtudest teadlikum, ning lastega rahvast täiskiilutud poodi sisenedes tabab mind klaustrofoobia.

Hormoon, mille kohta me kõige rohkem teame, on oksütotsiin, mida sageli nimetatakse kaisuhormooniks, kuid täpsem selgitus on, et see hormoon on kaasatud teiste inimestega suhete moodustamisse. Rasedatel oksütotsiinitase tõuseb, ning jääb kõrgeks ka pärast lapse sündimist – võimalik, et ka märksa kauemaks (kuigi üle kolme aasta vanuste laste emadel ei ole seda mõõdetud). Ajupiirkonnad, mida seostatakse emotsioonide töötlemise ja tunnustusega, on äärmiselt vastuvõtlikud ka oksütotsiini mõjudele, ning selle hormooni kõrgenenud tase seostub nii emadel kui ka isadel tundlikuma ja empaatiavõimelisema kasvatusviisiga.

Kuigi need hormonaalsed muutused võivad naist pärast lapse sündi tekkivateks ematunneteks ette valmistada, tugevdab seda ka vahetu kogemus. Oksütotsiin vallandub imikuga aega veetes, teda kallistades ja hellitades, seega – mida rohkem sa oma lapsega tegeled, seda rohkem sinu loomulik emainstinkt käivitub. Ka imetamine vallandab oksütotsiini tootmise. Hiljutises uurimuses võrreldi oma imikut rinnaga toitvate ja pudelist toitvate emade oksütotsiinitaset ja selgitati välja, et imetavatel naistel oli see kõrgem. Kui samadele naistele mängiti ette salvestust nende enda lapse või mõne teise imiku nutuga, täheldasid teadlased ka imetavate emade suuremat ajutegevuse aktiivsust oma lapse nutule reageerides. Kuigi see ei pruugi vaieldamatult tähendada, et rinnaga toitmine teeb naisest tundlikuma ema, näitab see siiski, kui oluline on oksütotsiin emaliku käitumise mõjutajana.