Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 10

Sotsioloogialabori lõi Ülo Vooglaid. Vooglaid on eriline inimene, kel on pöörane usk sellesse, mida teeb. Tudengina oli ta osalenud uudismaade ülesharimisel Kasahstanis – tollal viidi tudengeid Tartust uudismaadele – ja sealt pärineb ka üks tema lemmikväljend „Üldiselt on niiviisi, et kui sa ikka väga tahad, lööd labida keset steppi püsti ja hakkab puu kasvama!”. Teine, talle väga iseloomulik lemmikväljend oli „Pole mingit kahtlust!”. Vooglaiu ümber kogunes punt tudengeid, kes 1965. aastal moodustasid Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) sotsioloogia ringi, mis muutus kiiresti väga populaarseks. Vooglaid ise oli psühholoogia aspirant ja alustas oma juhendaja Vladimir Jadovi16 ergutusel 1965. aasta sügisel suure esindusliku sotsioloogilise küsitlusega Edasi lugejaskonna kohta. Uuringu korraldamises ja tulemuste analüüsimises osalesid paljud žurnalistika eriharu tudengid, sealhulgas mina ja Peeter Vihalemm.

Ülo Vooglaiu õlul takistusi ületamas (1969)

Ülo Vooglaiu 70. sünnipäeva tähistamisel: istuvad Ülo ja Kääriku konverentside veteran, Tartu Ülikooli audoktor professor Jadov Moskvast, seisavad Marju ja Peeter Vihalemm (2005)

Vooglaiu järgmine mõte oli asutada Tartu Ülikooli kommunikatsiooni uurimise keskus. Talle anti üks ruum psühholoogide juures, kes asusid toona Marksu-maja alumisel korrusel. Maja tagant, hoovi pealt, keemiahoone vastast väiksest uksest sisse minnes olid vasakul pool psühholoogia, hiljem pikka aega pedagoogika ruumid, paremal pool aga väike tuba, mille uksele Vooglaid pani uhke sildi „TRÜ kommunikatsiooni uurimise keskus”. Järgmise sammuna õnnestus tal saavutada, et rektor Feodor Klement kirjutas ülikooli 1967. aasta koosseisudesse sisse sotsioloogia kabineti juhataja ametikoha. „Kui on kabineti juhataja, peab olema ka kabinet,” oli Klement seejärel Vooglaiu sõnade järgi öelnud. Nii oli ülikoolis loodud sotsioloogia kabinet. Žurnalistika eriharu IV kursuse tudengid, keda Vooglaid Juhan Peegli õnnistusel juhendas, tegid 1967. aasta varakevadel ruumis sanitaarremondi, misjärel panime uksele veel teise sildi, „TRÜ sotsioloogia kabinet”.

1967. aasta sügisel alustasime juba lepinguliste sotsioloogiliste uuringutega. Kuna ettevõtetele oli antud korraldus koostada sotsiaalse arengu plaane, sai sellest tõuge töösotsioloogia arenguks. Ettevõtetele anti luba tellida töökollektiivi uuringuid. Esimesena kasutas seda võimalust Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, kus Vooglaiu ja Asser Murutari eestvõttel korraldati põhjalikke sotsioloogilisi küsitlusi. Kabinet sai uuringute tellimusi ka teistelt ettevõtetelt ja arenes paari aastaga isemajandavaks, seega ülikooli eelarvest sõltumatu rahastamisega laboriks. Kabineti esimeseks juhatajaks suunati kevadel 1967 inglise filoloogia lõpetaja Olev Luhaveer. Sotsioloogia ringi aktivistidel läks ülikooli lõpetamiseni veel aasta või kaks aega.

AJAKIRJANDUSUURINGUD

Vooglaid oli täis usku, et sotsioloogia muudab ühiskonda. Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga, käis see pigem just nii, et inimene ei tohtinud teada, mis võib juhtuda. Lehtedes ei olnud peaaegu üldse informatsiooni selle kohta, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Seetõttu tundus sotsioloogia avavat uksi ja aknaid ning tegelikult nii see ka teatud määral oli. Uskusime infovabadusse ja hakkasime tegelema sotsioloogiliste uuringutega. Alguses tegime Edasi lugeja-ankeeti. Pärast ankeedi tulemusi toimus Edasi toimetuses suisa revolutsioon, kuna selgus, et lugejad ei loe juhtkirju ja muid tähtsaid poliitika-artikleid, vaid hakkavad lehte lõpust lugema, loevad pigem surmakuulutusi ja olmenalju kui parteilist publitsistikat. Edasil oli toona üks tragi uuendusmeelne toimetaja, Saaremaa mees Evald Tooms, kes lõpetaski ära juhtkirjade tegemise. Edasi oli vist esimene ajaleht NSVLis, kus ei olnud juhtkirja. Edasist sai see, mis ta oli, tõepoolest teistest väga erinev ajaleht, lausa nii eriline leht, et selle tellimine keelati ära väljaspool Tartut. Edasi oli ju ametlikult Tartu linna ja rajooni leht ning et piirata pisiku edasist levikut, oli väljaspool Tartut peaaegu võimatu Edasit tellida. Omaette anekdoot – Edasi tiraaž üha tõusis, sest lugejaskond levis aina Tartust kaugemale.

Edasi oli aldis meie uurimistöödele, valmis igasugusteks eksperimentideks. Näiteks Sirje Endre diplomitöö tarvis oldi valmis tegema ühte ja sama lehenumbrit kahte eri moodi küljendatuna. Sirje analüüsis oma diplomitöös, kuidas kujundus, pealkirjad, fotode paigutus jms mõjutavad lugeja käitumist: milliselt leheküljelt lugemist alustab ja kus lõpetab, kuidas ta leheküljelt leheküljele liigub. Väga hea eksperimentaalne töö oli. Sirje ja tema kaaslased, sotsioloogiahuvilised tudengid, käisid mööda linna ringi, kahes variandis kujundatud lehed näpus, ning andsid neid inimestele lugeda.

Ka mina tegin oma väitekirja Edasi põhjal, püüdsin teha väärtuste analüüsi, aga nagu ikka, osutus tegelikkus karmiks, kõik soovid ja ambitsioonid ei olnud täidetavad. Üks asi on üldiselt filosofeerida, hoopis teine empiiriliselt uurida. Minul oli algul grandioosne idee võtta mingi pikk ajaloovahemik ja vaadata väärtuste muutumist, Masingust kuni Edasini. Selgus, et töö maht kujuneb lihtviisiliselt liiga suureks – ei olnud ju selliseid arvuteid ja programme nagu praegu, kõike tuli enamasti teha käsitsi: üles kirjutada, käsitsi kokku lugeda. Aga midagi me siiski saavutasime, kusjuures meie siht polnud uurida nn ajaleheloosungeid ja propagandat. Oli üks teine, palju peenem meetod, mida ka lugesin ameeriklaste raamatutest – vaadata varjatud väärtusi, mille saab kätte selle abil, et kõik laused, ka keerulised põimlaused, lõhutakse elementaarväideteks. Näiteks kui öeldakse, et „Tartusse ehitati suur ilus maja Emajõe kaldale”, siis saab seda lõhkuda niiviisi, et „ehitati maja, maja on Tartus, maja on jõe kaldal, jõe nimi on Emajõgi, maja on suur, maja on ilus”. Nii sai tuua välja ja statistiliselt töödelda ka neid väärtushinnanguid, mida tekstis pole otsesõnu väljendatud. See tähendas, et kõik artiklid tuli lahti lammutada üksikväideteks, igast väitest välja õngitseda hinnang, need kõik kaardistada ja siis kokku lugeda. Ühe artikli analüüsimise peale läks pool päeva ja kuna tegemist oli siiski teksti subjektiivse tõlgendamisega, ei saanud seda teha üksi, vaid mitmekesi, et üksteist kontrollida. Kujunes tore seltskond, kes aitas mul seda analüüsi teha. Meil oli kolmene rühm: mina, Merle Karusoo ja Renita Timak. Merle oli siis eesti filoloogia kaugõppe ja Renita ajakirjanduse viimase kursuse üliõpilane. Merle tuli ametlikult laborandina laborisse tööle, Renita oli pärast lõpetamist sealsamas nooremteadur ja nii me neid artikleid närisime. Jõudsime sellega niikaugele, et kategooriate koodid olid peas, nii et olime võimelised mis tahes teksti suhteliselt kiiresti isegi kuulmise järgi analüüsima.

Tegime seda tööd rohkem kui aasta ega suutnud rohkem läbi närida kui mõnikümmend lehenumbrit. Võtsime Edasi numbrid, veebruarikuu ühe nädala, mitme aasta lõikes, et näha muutusi. Väitekiri, mis ma selle põhjal kirjutasin, ei rääkinudki mitte niivõrd nendest väärtustest kuivõrd analüüsi meetodist. Nii saigi mu töö pealkirjaks „Kontentanalüüsi rakendamise metodoloogia ajalehe suunitluse uurimisel”. See oli ka teema, mis võimaldas vältida igasugust ideoloogilist vahtu, käsitlus oli nii karmilt metoodiline ja positivistlik. Kaitsesin väitekirja vene keeles Moskva ülikooli žurnalistika teaduskonnas 1976. aastal, sest Tartu Ülikoolile polnud antud õigust ajakirjandusalaseid väitekirju kaitsta.

Tartu sotsioloogialabori täiskoosseis 1973. aastal. Esireas keskel Ülo Vooglaid, temast paremal Marju Lauristin, Krista Mits, Peeter Vihalemm, vasemal Igor Tšernov, Pikkar Joandi. Teises reas vasakult Ann Seilenthal, Tiiu Tepandi, viies Galina Mikkin, kuues Renita Timak, üheksas Sirje Kiin, rea lõpus Reet Laja; kolmandas reas vasakult neljas Salli Põldvere (Vainola), temast paremal Tiina Raitviir, Helvi Koppel (Põder), Sirje Krikk de Mateo, rea lõpus Peep Ilmet, temast vasakul Ülle-Marike Papp, Tiia Karukäpp, Iris Pettai, Ivi Proos. Viimane rida vasakult teine Peeter Einasto, temast paremal Aldo Kals, Kalle Käsper, Jaak Tamm, Mati Heidmets, Hagi Šein, Jüri Kruuusvall, Jüri Saarniit, Kaarel Haav, Ain Kaasik, Tõnn Sarv, Jaan Kivistik, Enn Tegova

Laborist sai alguse pikk koostöö ja sõprus Merle Karusooga. Olime tutvunud juba varem Tallinnas, kui Merle lõpetas keskkooli ja mina olin noortesaadetes. Kui Merle hakkas Tartu Ülikoolis 1968. aastal kaugõppes eesti filoloogiat õppima, olin mina juba Tartus tagasi. Edasi uuringud olid just käimas, sotsioloogia labori lepingulised tööd hoogu saamas. Kutsusin Merlegi laborisse tööle. Nii olime seal mitu aastat ninapidi koos. 1972. aastal võttis Panso teatrikooli vastu ka lavastajaid. Merle tuli minu juurde, oli väga sünge, talle tundus, et veab mind kohutavalt alt. Töö oli meil pooleli, rääkisime öö läbi, et kas ikka tasub Panso-kooli minna. Hommikuks oli asi otsustatud, ka minu julgustusel sinna ta läks. Tema teatritegemissegi jäi jälgi meie kunagisest koostööst sotsioloogias. Merle jaoks on tõepoolest iga lavastus olnud uurimus, seda isegi siis, kui see ei põhine otse eluloolisel või dokumentaalsel materjalil.

Kääriku konverentsil 1969: vasakult Peeter Vihalemm, Jüri Allik, Jaak Allik, Marju Lauristin, Renita Timak, Aili Aarelaid

AMETLIK JA MITTEAMETLIK SOTSIOLOOGIA

Kevadel 1969 asutati ülikoolis veel teinegi sotsioloogiaga tegelev asutus, kommunistliku kasvatuse labor, mis hiljem nimetati ümber haridussotsioloogia laboriks. Erinevalt sotsioloogialaborist, kus kogu eksisteerimise jooksul oli vaid üks riigieelarveline ametikoht, töötasid seal ka koosseisulised teadurid. Juhendajaks oli rektor Koop, tegelikuks juhiks Mikk Titma. Ülikoolis, nagu kogu Nõukogude Liidus, oli nüüd kaks sotsioloogiat – üks ametlik ja võimuaparaadi teenistuses, teine ametliku tunnustuseta, aga palju suurema vabadusega uurimistööks ja kohalikeks esinemisteks. Kasvav stagnatsioon muutis erinevused nende vahel aina suuremaks.

Sotsioloogialabor elas lepingulistest töödest, mille maht aina kasvas. Vastupidi üldlevinud kujutlustele nõukogude süsteemist oli ettevõtetele antud õigus finantseerida lepingulisi uurimistöid. Ja tellimusi tuli 1960ndate lõpust alates aina juurde, mõnedki neist väga mahukad. Näiteks autobussikoondis autotranspordi- ja maanteede ministeeriumi juures tellis

1970ndate algul töökollektiivi rahulolu uuringu kõigis autobaasides, küsitleti üle kolme tuhande autojuhi ja remonditöölise rohkem kui kahekümnes autobaasis. Töökollektiivi rahulolu uuriti ka mitmes tehases, lisaks eespool mainitud Tartu Ehitusmaterjalide Tehasele ka tsemenditehases Punane Kunda, Järvakandi Tehastes ja mujal. Detailsed andmed rahulolu kohta töötingimustega, tööalaste suhete ja töökorraldusega üle kogu ettevõtte ja konkreetsetes allüksustes andsid hea aluse ettevõtte sotsiaalse arengu plaanide koostamiseks, kui juhtkond ei tahtnud teha seda mitte lihtsalt linnukese pärast, vaid ettevõtte juhtimises tõepoolest töötajate arvamusega arvestada.

Kujunesid välja andmete kogumise ja töötlemise kindlad reeglid ja traditsioonid. Loodi originaalseid andmetöötlusprogramme, näiteks vastajate tüpoloogiate koostamiseks. Koos bioloogide, ennekõike Sven Veldrega, kes tegeles metsa taksonoomiaga, puu- ja põõsakoosluste automaatse klassifitseerimisega klasteranalüüsi abil, töötati TRÜ arvutuskeskuses välja programm, mis võimaldas ankeetküsitluse tulemuste põhjal vastajaid tüüpidesse jagada selle järgi, mis huvid neil on, mida nad teatris vaatavad, mis raamatuid nad loevad, mida ajalehest jälgivad vms. Ülo Vooglaid koostas seda programmi kasutades Edasi lugejate tüpoloogia, mina Edasi artiklite tüpoloogia. See oli tollases Nõukogude Liidus väga originaalne.

Esimese põlvkonna arvuti Ural-4 oli selline, et täitis terve maja. Tollases TRÜ arvutuskeskuses, mis asus endises ja praeguses EÜSi majas Jaan Tõnissoni tänaval, oli terve alumine korrus täis arvutit, mis vilgutas lampe ja tegi paar päeva arvutusi, milleks tänapäevasel personaalarvutilgi kulub vaid sekundeid.

Labor sai järjest rohkem tellimusi, sealhulgas näiteks suur tellimus Moskva instituudilt, kus tegeldi tehnilise esteetikaga (tänapäeval võiks seda nimetada ergonoomikaks). Meil oli nendega suur leping, kuidas keegi oma kodust ruumi sisustab ja milleks kasutab.

Alates 1971. aastast saime päris omad ruumid tollase ja praeguse Volga vastas Küütri tänav 4. See oli suur viietoaline korter kolmandal korrusel, mille Edasi tuntud keeletoimetaja Helju Vals meile välja üüris. Hiilgeajal töötas laboris koos küsitlejatega 50–60 inimest eri uurimisrühmades, suuruse poolest paras uurimisinstituut. Meil oli väga tihe koostöö Jadovi juhitud sotsioloogiliste uurimisrühmadega Leningradis, sotsioloogia instituudi sealses filiaalis.

Tartu sai tuntuks nii Nõukogude Liidus kui ka väljaspool tänu sotsioloogide legendaarsetele Kääriku seminaridele, mida Ülo Vooglaid koos tudengite sotsioloogiaringiga organiseeris aastatel 1966–1969. Tartu õppejõudude ja üliõpilaste kõrval võtsid neist isiklike kutsete alusel osa paljud rohkem või vähem ühiskonnakriitiliselt meelestatud sotsioloogid Leningradist ja Moskvast (lisaks Jadovile Boris Firsov, Juri Levada, Igor Kon, Andrei Zdravomõslov jt). Need akadeemilised kooskäimised Käärikul olid tollases õhustikus väga haruldased, sest need toimusid vabas ja mitteformaalses õhkkonnas. Istusime Käärikul koos ja rääkisime sellest, mis meid huvitas, väljaspool ideoloogilist teemaasetust ja retoorikat. Konverentsid muutusid seetõttu väga populaarseteks, mida suurendas veelgi ettekannete ja arutelude avaldamine kogumikes „Kääriku I–III” (ülikooli rotaprindi väljaanded 1967–1969).

Kogumikes olid lisaks ettekannetele ja arutelude stenogrammidele avaldatud šaržid osavõtjatest, vemmalvärsid ja pilalood, mis aitasid edasi anda tollastes oludes haruldast vabameelset atmosfääri. Puudusid Lenini tsitaadid ja viited parteikongressi otsustele. Neljas, viimaseks jäänud kogumik 1969. aasta konverentsi materjalidega massikommunikatsiooni ja massikultuuri seostest ei saanud ilmuda. Keegi kaebas Kääriku peale, nii et ära keelati nii kogumik kui ka konverentside pidamine. Sügisel 1969 algas Eestis kruvide kinnikeeramine, mis õige varsti arenes totaalseks ideoloogiliseks tasalülitamiseks.

SOTSIOLOOGIALABORI LIKVIDEERIMINE

Laborit, nagu sotsioloogilisi uuringuid üldiselt, püüti järjest rangemate meetoditega kontrolli alla saada. Kuid lepingulistel alustel töötavat asutust oli raske kontrollile allutada, kui tegijad ise allumiseks valmis ei olnud. Labori likvideerimiseks ei piisanud korduvatest kontrollkomisjonidest, märkustest ja noomitustest parteilistes instantsides. Ei aidanud isegi pidevad süüdistused finantsdistsipliini rikkumises, kontrollkomisjonidel ei õnnestunud märkimisväärseid rikkumisi avastada.

Labori kinnipanemine õnnestus 1975. aasta kevadel KGB abiga. Otsitud süüdistustele tuginedes korraldati läbiotsimisi ja ülekuulamisi. Midagi olulist ei leitud, parteilistel aruteludel tuli piirduda pehmelt öeldes anekdootlike etteheidetega. Laborirahva kooskäimiskohaks olnud linnalähedase Tüüstre talu pööningult leiti arvuti väljatrükke, mida keegi lugeda ei osanud ega oleks kunagi kasutada saanudki, sest puudusid tunnuste kirjeldused ja koodarvude seletused. Sellele vaatamata tunnistati see salastatud informatsiooniks, mida oli lohakalt hoitud. Ahju veerel olid õuelt leitud kiivrid, milles küpsetati kartuleid. Talu õuel oli 1944. aastal toimunud lahing, langenuid oli mõlemal poolel. Peremees oli kiivrid kunagi kokku korjanud ja ahju juurde pannud. Julgeolek leidis, et see on pühaduseteotus – Vene ja Saksa kiivrid olid segamini, kusjuures Vene kiiver läbi lastud ja Saksa oma millegipärast terve. Tegelikult ei olnud tähtis, et midagi tõsist ei leitud: „Julgeoleku huvi näitamine oli juba iseenesest piisav süüdistus”17. Sellest piisas, et asutus kinni panna. Vooglaiu üle peeti parteilist kohut, ta visati parteist välja ja koos sellega ka ülikoolist. Tema tööraamatusse tehti sissekanne, mis keelas õppejõuna edasi töötada. Vooglaid läks Tallinnasse. Temast sai tänaseni tuntud ja mõjukas juhtimiskonsultant, poliitik ja õppejõud.

Ajakirjandusuuringud võttis oma egiidi alla Juhan Peegel. Oleme meediasotsioloogilist tööd jätkanud ajakirjanduse osakonnas ja praeguses instituudis. Tegelikult olin ma Juhan Peegli juures õppejõud juba ammu enne labori kinnipanemist, alates 1972. aasta sügisest, jätkates küll aktiivset tegevust ka laboris.