Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 7

Lahkusin väga vara ülikooli päevasest õppest ja lõpetasin oma kursusest kolm aastat hiljem kaugõppes. Olin oma kursusel esimene, kes mehele läks, kolmanda kursuse kevadel. Oma mehe, Enn Roosega tutvusin, nagu juba öeldud, Punases RETis, kui töötasime ühes tsehhis. Kui ülikooli läksin, jäi Enn Tallinna. Ta oli ikka veel RETis tööl ja õppis Tallinna Tehnikaülikooli õhtuses osakonnas automaatikat. Enn oli ka üks esimesi, kes hakkas tegelema küberneetikaga. 1961. aastal sündis meil esimene tütar, jäin kaugõppesse ja läksin tööle raadiosse.

Ka raadios oli 1950ndate lõpp ja 1960ndate algus kantud jäiga stalinistliku kaane alt välja pääsemise lootustest. Suur muutus oli Soomelt üle võetud „Päevakaja” formaat. Tekkisid üldse raadiopärane uudis ja tõeline intervjuu, mis ei tähendanud enam, et vastaja luges maha talle ettekirjutatud teksti, vaid tõepoolest kuulas, mida küsiti, ja ka vastas ise. Uuesti sündisid ka raadioreportaaž ja raadioülekanne. Töötasin alguses ühes toimetuses koos „vanameistrite” Ene Hioni, Rein Karemäe ja Klaus Mikkoga, katsetasime igasuguseid uusi saatevorme, mis oli väga põnev.

Alates 1963. aastast olin raadio noortesaadetes. Moodustasime koos Jaan Ruusi, Helju Jüssi, Peeter Heina, Mari Tarandi ja Andres Vihalemaga hea meeskonna. Eriti Jaan Ruusiga tegime väga palju ühiseid saateid. Istusime temaga koos tundide kaupa raadio keldris ja kuulasime fonoteegist vanu eestiaegseid saateid, alles olid õhtud näitlejatega, mõned reportaažidki.

Noortesaated oli uus saateformaat. Kuna oli Hruštšovi aeg ja kõik eksperimenteerisid, alustati ka raadios žurnaali või magasini tüüpi saadetega. Meil oli iga nädal pühapäeviti tunniajane saade, noortetund. Seal oli kõike, reportaaže ja intervjuusid igast eluvaldkonnast. Võitlesime kätte õiguse anda eetrisse noortetundi otse stuudiost kõlava elava džässmuusika saatel. Olime siis ise suured džässisõbrad.

Enn Roose ja Marju Lauristin võtavad vastu õnnitlusi abielllumise puhul (27. jaanuar 1961)

Tütarde Marini ja Katriniga (1970)

Olime haaratud uutest žanrivõimalustest ja püüdsime teha dokfilmiga sarnanevat raadiokunsti. Meie kõrvaltoimetuses töötanud Valdo Pant oli ju tolle aja raadio hiilgav vormimeister. Telesaadete tegemise oskus hakkas alles kujunema, aga raadio oli kõrgelt arenenud kultuurivorm. Seda on praegu ilmselt üsna raske ette kujutada, kui enamik eraraadioid lihtsalt lobiseb või muusikat maha mängib. Valdo Pant tegi pikki, väga keerulisi, mitmeosalisi raadioreportaaže. Enamasti olid tal tekstid üles kirjutatud, mitte et see oleks siis olnud ainult ideoloogiline nõue (saated kuulati enne eetrisse minekut niikuinii tervenisti üle), vaid selleks, et sõna oleks täpne. Pant harrastas talle väga omaseid sõnamänge. Keelt lihviti hoolega, Eesti Raadio keel pidi olema hea eesti keele kvintessents. Mari Tarand oma keelesaadetega on seda vaimsust edasi kandnud. Küllalt palju tegime muusikat ja sõna ühendavaid saateid. Ene Hion, mäletan, tegi saate, kus tema jutustavale tekstile improviseeris stuudios kitarril vahele Emil Laansoo. Saate pealkiri oli „Meie lapsepõlve laulud”.

Muidugi tuli teha ka ideoloogilist ajakirjandust. Mulle kingiti kuuekümnendaks sünnipäevaks lint raadioarhiivist võetud saadetega, mis olid sinna minust jäänud. Ühte oli üsna piinlik kuulata, oli mingi Zaglada algatus, ei mäleta, mis töönormide ületamistest vms. Igatahes oli tohutu üleliiduline kampaania ja mina kommenteerisin seda küllalt entusiastlikult. Aga rohkem tegime seda, millel oli ikka oma mõte. Mõtlesime isegi üritusi välja. Näiteks siiamaani on jäänud püsima abiturientide saja päeva ball, mis oli just meie noorteraadio algatus. Ball toimus Tallinna Raekojas ja meie tegime sealt reportaaži. Noorteraadios lasime koolinoortel kirjutada meile kirju, mis nad arvavad, mis on õnn, lugesime neid otse-eetris ette ja siis arutasime ning tol ajal ei olnud see sugugi nii naljakas, standardne ja anekdootlik, nagu praegu tundub.

Tollal oli toimetuses kombeks pidevalt arutada ajakirjanduslikke vormiprobleeme ja üksteise saadete kvaliteeti väga karmilt arvustada. Meil olid tihti kõne all ka üsna tänapäevaselt kõlavad eetikaprobleemid, mis puudutasid inimese ärakasutamist saate kangelasena. Lõikasime ja monteerisime enne saatesseminekut intervjuude tekste ju üsna kõvasti, tagantjärele aga arutasime, et seda ikka ei oleks pidanud panema, ega me nüüd inimesest mingit skeemi, märki ei teinud, teda ära ei kasutanud vms. Tänapäeval tundub, et just seda ajakirjandus peabki tegema – inimest müüma.

SAADETE TSENSEERIMISEST

Ideoloogilist survet oli küllalt palju. Saade kuulati enne eetrisse minemist läbi ja peatoimetaja kõrval istus ka tsensor. Tema oli tegelikult vähem tähtis persoon kui peatoimetaja, kes pidi jälgima, et sisu oleks ideoloogiliselt õige. Õnneks olid meil väga leebed peatoimetajad. Esimene, kellega kokku puutusin, oli Leonid Parašin, kellest pärast sai kirjastuskomitee esimees. Ta püüdis väga minimaalselt parandusi teha, kuigi hoidis ikkagi meid raamides, üsna leebelt, aga kindlas suunas. Tsensor jälgis ainult, et eetrisse ei läheks seda, mis oli tema käsiraamatus ära märgitud kui avaldamisele mittekuuluv. Sinna hulka kuulusid andmed sõjaväeosade ja rahvastiku koosseisu kohta, eriti väiksemates asulates. Näiteks ei tohtinud öelda, et kuskil külas elab poisse rohkem kui tüdrukuid. Ei tohtinud mainida ka seda, kust käivad lindude täpsed rännuteed, et vaenlane ei saaks linde viiruste levitamiseks kasutada. Sisu tsenseeris täielikult peatoimetaja, temast sõltus, mida ta läbi laskis ja mida mitte15. Ja meil vedas, et Parašin oli tolerantsi piiri peal, keelas vaid seda, mida ta ei saanud keelamata jätta, aga selle, mis talle tundus, et võiks läbi minna, lubas eetrisse. Tegelikult oli selline olukord tollasele Eesti ajakirjandusele iseloomulik – kõik sõltus sellest, kui julge oli peatoimetaja, kes otseselt vastutas partei keskkomitee ees, mis asja eest ta julges pähe saada ja mis asja eest mitte. Kas ta kindlustas ennast ette, võttis kõik maha, mis võis kahtlane olla, või jäi piirile, kus tundis, et suudab selle eest seista. 1980ndate alguses, millest Maarja Lõhmus oma töödes kirjutab, oli ideoloogiline kontroll palju rangem.

Kunagised kolleegid raadio noortesaadetest (vasakult Mari Tarand, Marju Lauristin, Ene Hion, Jaan Ruus) Marju 65. sünnipäeval Tartus

Vaatamata sellele, et raadio ja televisioon kuulusid tollal ühte asutusse, mille nimi oli ENSV Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee, oli nii raadiol kui televisioonil oma tegelik juht, peadirektor tänapäevases mõttes. Raadiot juhtis Aadu Slutsk. Nagu tema nimigi ütleb, oli ta juudi päritolu, väga intelligentsest eestiaegsest perekonnast. Ta oli minu meelest enne sõda õppinud Pariisis reklaami, käinud sõja läbi Eesti korpuses ja seejärel teinud karjääri parteilises ajakirjanduses. Aga ta hindas väga professionaalsust. Tema algatusel hakkasid toimuma raadiokuulajate sotsioloogilised uuringud ja võeti tööle Eesti esimene ametlikult sotsioloogina palka saav inimene – Asta Tamre. Kuna mina olin reatoimetaja, siis oli mul Slutskiga vähe otsest kokkupuudet, ma ei käinud nendel hommikustel koosolekutel, kus määrati täpselt kindlaks, mis on päeva sündmused ja kuidas neid tohib kommenteerida. Seal käis peatoimetaja ja tema tõi meieni vastavad suunised.

Mina sattusin Slutski isaliku viha alla siis, kui olin juba tegelikult raadiost ära tulnud. Tulin Tartusse filosoofia aspirantuuri 1967. aasta alguses, olles raadios viis aastat töötanud. Viimane saade, mis jäi minust nii-öelda eetrisse rippuma, kui ma ise olin juba Tartus, oli sarjast „Minu koolipõlve lood”, kus tuntud inimesed jutustasid oma kooliajast. Tegin intervjuu doktor Pavel Bogovskiga, keda paljud ilmselt veel mäletavad, ta oli tuntud arstiteadlane, Eesti arstieetika komisjoni esimees, professor ja väga lugupeetud inimene. Tema oli 1930ndatel käinud koolis Hugo Treffneri gümnaasiumis. Ja ta rääkiski sõjaeelsest Treffnerist, mis keeli nad õppisid, kuidas ülikooli õppejõud nende õpetajateks olid, kuidas nad kreeka keeles antiikfilosoofia üle arutlesid. See kõik oli päratult huvitav ja tore. Minul oli väga huvitav kuulata ja Bogovski rõõmustas, et mul oli väga huvitav kuulata, muudkui rääkis ja rääkis. Kõik läks enam-vähem üksüheselt eetrisse, sest saates ei olnud kellegi arvates mingit poliitikat. Ja siis, kui ma olin juba ülikooli aspirantuuri sisse saanud ja tulin raadiomajast tööraamatut ära võtma, öeldi mulle, et Slutsk tahab sind kohe näha. Läksin tema kabinetti, kus istus maruvihane Slutsk ja hakkas minuga tõrelema: Lauristin, te töötasite meil viis aastat ja ei saanud ikka aru, et raadio on ideoloogiline keskasutus. Tuli välja, et Slutsk sai keskkomiteest minu saate pärast pähe, sest keegi valvas kuulaja oli kaevanud, et Eesti Raadio kiidab kodanlikku haridussüsteemi.