Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 14

Mulle on ette heidetud, et ma ei ole olnud küllalt truu ühele kindlakskujunenud leerile. Normaalse Eesti riigini jõudmiseks oli minu meelest aga vaja mõlemat, demokraatia ja iseseisvus tuli kokku panna. Väljaspool Tallinna kesklinna olid Rahvarinne ja Kodanike Komiteed hoopis rohkem segunenud, kui see Tallinnast paistis. Tartus või Viljandis või Võrus ei olnud selget lahterdust, väiksematest kohtadest rääkimata. Samad inimesed tegid kõike. Suurtel kogunemistel oldi sageli koos ja segamini, Balti ketti tehti ühiselt. Tegelikkus oli palju loomulikum, normaalsem, kui see võib-olla tipust vaadates välja nägi. Eesti Kongressi valimistel osalemise otsuse taga oli väga paljude liidrite reaalne äratundmine, et tegelikult on inimesed ju samad. Ei ole nii, et siin on meie rivi ja seal nende oma. Ainult juhtkolonnid on eraldi, aga rivid on suures osas segamini. Me ei saa vastanduda iseendale, me ei saa ütelda omaenda inimestele, et lõigake endast pool ära. Selle selgeks tegemine oli minu jaoks väga oluline.

20. AUGUST 1991

Vastandumise oht oli õhus ka Ülemnõukogu ajaloolisel istungil augustis 1991, kui koostati taasiseseisvumise deklaratsiooni. On kõlanud palju süüdistusi, et iseseisvuse taastamisega venitati. Rahvarindes valitses „Teeme ära!” meeleolu. Isamaalased kartsid, et tankide mürina saatel kuulutataksegi välja mütoloogiline „kolmas vabariik”, mis ei osutu mitte Eesti Vabariigi, vaid ENSV õigusjärglaseks. Liia Hänni ja mina ja veel nii mõnigi teine (sealhulgas Ülo Nugis ja Arnold Rüütel) aga tajusime, et kui teeme iseseisvusotsuse niiviisi, et lükkame teise poole kõrvale (mida soovisid tuliselt Savisaar jt), siis see võib küll tunduda ratsionaalsena, aga ühel hetkel võime leida end olukorras, kus järgmist olulist sammu ei saagi teise poole vastasseisu tõttu astuda. Olin absoluutselt veendunud, et iseseisvuse taastamise järel tuleb uus põhiseadus rahvahääletusel vastu võtta. Mingit rahvahääletust ei oleks aga saanud niiviisi läbi viia, et üks pool rahvast on ühel pool ja teine teisel pool. Selles väga kriitilises olukorras, tankid tänavatel jne, oli üksmeel tegelikult kõige olulisem ressurss, kõige olulisem tegur. Järelikult tuli kokku leppida. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee esindajate osavõtule deklaratsiooni väljatöötamisest oli tähtis leida ka sobiv sõnastus. Põhiseaduse Assamblee idee küpses tegelikult Liia Hänni ja minu omavahelises arutelus. Liia oli tegelnud riigiõiguslike küsimustega Ülemnõukogu põhiseaduskomisjonis. Teda huvitas see asi täppisteadlasena, ta pani enda jaoks huvitavaid ja ilusaid mudeleid kokku, tal oli väga palju ideid. Mina mõtlesin jälle sotsioloogina, kuidas rahvast kaasa saada, kuidas tekitada konsensus. Sealt tuli idee, et tuleb teha uus põhiseadus ja panna see rahvahääletusele. See peab referendumil kindlasti läbi minema ja selleks peab seadus olema kõigi leeride esinduste kaudu enne kokku lepitud, ühiselt välja töötatud. Uut põhiseadust ei saa teha kahes eraldi kogus, mis olid seni rivaalidena tegutsenud. Järelikult on selleks vaja eraldi kogu, eraldi Põhiseaduse Assambleed. Otsustav hetk rahvusliku leppimise saavutamiseks oli käes, ideed said otsuseks vormistatud, taasiseseisvumise otsuse vastuvõtmise eel olid kõik valmis selleks, et nüüd tuleb tähtsad asjad korraga kirja panna. Ja see sai tehtud.

Eesti Vabariigi saadiku Ernst Jaaksoniga New Yorgis (oktoober 1989)

Juuni 1992. Ülemnõukogu lõpetas oma töö. Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord on taastatud

Kümme aastat hiljem. Liia Hänniga Toompea hoovis

Ülikoolist ära poliitikasse minnes oli tunne, et mul on poliitikas võib-olla midagi sellist teha, mida sel hetkel paljud teised ei tee. Siis ma ei sõnastanud seda niimoodi, nüüd tagantjärele on võimalik öelda, et minu tee või kutsumus oli just nimelt ühendada erinevaid leere, tekitada uus tervik ja teine tasand, kust see tervik on näha. Mulle on tähtis mitte minna kaasa massivoolude, emotsioonide ja eelarvamustega. Püüda tõsta vaatepunkti kõrgemale, näha asju natuke üldisemalt tasandilt.

SAVISAARE MONUMENT

Edgar Savisaares on peidus ratsamonumendimees. On ju seda tüüpi juhte, kes on väga head ratsamonumendimehed, väga head sõjapealikud, aga rahu ajal nendel nagu asi hästi ei edene. Minu meelest on ka Savisaar selline sõjapealik, rahu ajal on tal igav. Ta ei pea lugu parlamendidemokraatiast ja kasutab nõukogulikke meetodeid meediaga suhtlemisel. Iseseisvuse taastamine oli tema jaoks Eesti riigist omaenda visiooni elluviimine, mille lõpuleviimiseks oli vaja võimu. Savisaare jaoks oli Ülemnõukogu valimistega alanud protsess, mille käigus ta sai peaministriks; 20. augustil toimunu, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vaheline kokkuleppimine ühises iseseisvuse taastamise protseduuris oli aga tema silmis reetmine, ta oli loorberid juba endale reserveerinud, aga nüüd tuli need panna ühisesse suppi. Kusjuures ma saan täiesti aru, miks tema ja mitmedki teised pidasid seda kaotuseks, sest nende jaoks oli küsimus poliitilises konkurentsis. Nende jaoks oli see võimuvõitlus, mida see ei olnud suurema osa jaoks rahvaliikumises osalenutest või Tartu haritlaste jaoks või kunstiinimeste jaoks. Minu jaoks ka mitte.

Savisaare ümber oli ja on alati inimesi, kes sellest konfliktsusest ja vastandamisest kinni hoiavad ja kasu saavad. Nimetan seda bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks: kas teie või meie! Kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu. Ja siis olid teised, minu tüüpi paadunud demokraadid, kelle jaoks oli selline leeridesse jagamine ja vastandamine põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Vastandamine oli omane ka paljudele teisest leerist. Mitmele Eesti Komitee poole pealt tulijale oli selline ühte saali kokkutulemine ju täielik ketserlus. Nende jaoks oli see umbes nii, nagu oleks muhamedlane tulnud kristlikku kirikusse. Nad olid Ülemnõukogu ära neednud, kuulutanud mittelegaalseks, nõukogude okupatsiooni organiks jne. See oli naeruväärne jutt, rahvas oli selle Ülemnõukogu ise valinud vabadel, mitme nimekirjaga valimistel. Demokraat ei saa ütelda, et selle tegevusel ei ole seaduslikku alust. Nii et vastandamist oli mõlemalt poolt, see ei ole kunagi ühepoolne nähtus. Tangoks on vaja kahte tantsijat, duelliks on vaja kahte võitlejat, konfliktiks on vaja ka kahte osapoolt.

Meie koostöö Savisaarega oli viljakas seni, kuni oli vaja suuri masse organiseerida. Ta on eriti andekas selliste massilavastuste korraldajana, nagu oli Balti kett. Andekam, kui keegi teine. Aga kui tulevad küsimuse alla demokraatlikud probleemid või väärtused, seal tekib konflikt, mitte ainult isiklik, vaid väga põhimõtteline lahkuminek.

Savisaarega Rahvarinde sihte seadmas (1988)

Savisaare diktaatoriloomuse eest hoiatajaid oli palju ja mitmeltki poolt. Üks nendest oli muide Vaino Väljas. Selle üle on palju spekuleeritud, missugused olid tegelikult Rahvarinde ja kompartei suhted. On ju avalikult teada, et alguses oli kompartei Eesti-meelne pool liitlasena kaasas, Rahvarinde esimesel kongressil olid Väljas ja Toome kohal, Moskva Ülemnõukogu valimistel esitati ühiseid kandidaate jne. Siin on üks detail, mida väga palju ei teata: tegelikult oli suhteliselt selgelt ja kindlalt niisugusele lähenemisele ka piir pandud. Toimus üks lausa ametlik kokkusaamine Rahvarinde juhtkonna ja eestimeelse kompartei juhtide vahel. See oli justnagu diplomaatiline kohtumine. Kompartei pool, minu mäletamist mööda Indrek Toome eestvedamisel, püüdis saavutada siduvat koostöökokkulepet, millest Rahvarinne nii sisuliselt kui vormiliselt keeldus, ei sidunud ennast mitte mingite kohustuste ega kokkulepetega.

Minu jutuajamine Väljasega, mis puudutas ka Savisaart, toimus pärast seda, kui Rahvarinne oli keeldunud formaalselt kohustavast koostööst.

1991. aasta mais Washingtonis: Balti riikide esindajad pärast USA senati väliskomisjoni istungit

Väljast tundsin tegelikult juba ammu, kas või seetõttu, et ta oli Alliku naaber Keila-Joal ja me käisime mõnevõrra läbi. Mäletan ka seda Väljast, kes enne Nicaraguasse ja Venezuelasse minekut oli keskkomitee ideoloogiasekretär, ega saa jätta ütlemata, et meie teada oli Väljas sotsioloogialabori kinnipanemise taga, et tegelikult oli Väljase vastasseis Vooglaiuga meile KGB kaela saatnud. Vooglaid oli komsomoli kongressil avalikult Väljase vastu astunud. Kui labori kinnipanemise aktsioon oli käimas, käisin mina labori poolt Väljasega rääkimas. Ta käitus kui tüüpiline parteibürokraat, kes vaatas mind külmade kivihallide silmadega. Sealt ei paistnud ühtegi tundeliigutust ja muidugi ei tulnud labori kaitsmisest midagi välja, sest tema oli oma otsuse juba langetanud.

Kui Väljas tuli Venezuelast tagasi ja ma nägin teda esimest korda mingil ülikooli üritusel, oli tema silmavaade muutunud. Neil polnud enam seda halli katet ees. Väljas oli teistsugune ja tahtis minuga eraldi juttu ajada. Ta küsis, kas ma olen veendunud, et me Savisaare juhtimisel tegelikult demokraatiat üles ehitame. Küsis: kas te ei näe, et Savisaar on caudillo20. Selline ootamatu väljend. Ütlesin, et me näeme Savisaare probleeme ja vigu, aga teame ka enda jõudu ja suudame koos hoida Rahvarinde demokraatlikku poolt ja arengut ning Savisaar on sellega nõus ja kaasas. Aga pikapeale tuli välja, et see siiski ei õnnestu. Ei õnnestunud ei minul ega mitmelgi teisel, kes Savisaare lähikonnast lahkunud. Tegelikult on see Savisaare tragöödia. Kui me vaatame seda kõike kui poliitilist lava, siis Savisaar vääriks Shakespeare’i, ta on täielikult seda mastaapi tegelane. Eestis pole selliseid palju. Ta on väga võimekas, on väga palju saavutanud, ja ometigi seisab ta kogu aeg lõhkise küna ees. Just seetõttu, et ta läheb iseenda võimukuse ohvriks, muutub omaenda ambitsioonide ja paranoilise kõikide kahtlustamise tõttu lõpuks lausa naeruväärseks, jäädes ikkagi samal ajal suurkujuks. Samas klähvivad tema ümber paljud väiksemad kujud, kes ei ole sugugi puhtamate mõtetega ja rohkem demokraatlikud. Aga võib olla kunagi tulevikus saab Savisaar Eesti ajaloos kätte ka oma monumendi, ehkki ilmselt ta ise seda enam ei näe.

SOTSIAALMINISTEERIUMIS

Kui kõigil oli väga tore Lauluväljakul ja igal pool rääkida Eestist, demokraatiast ja vabadusest, siis reaalne demokraatiaga kokkupuutumine ei olnud sugugi nii meeldiv. Sama lugu oli turumajandusega, mille puhul arvati, et kui see tuleb, siis saavad kõik rikkaks. Alguses levis ju lausa mütoloogia, et igaühest saab ettevõtja, et kõik need, kes saavad tagasi oma maad või majad, muutuvad peremeesteks, ettevõtjateks. Praegu teame ja näeme, et see ei ole sugugi mitte nii läinud. Asja kõige raskem külg oli, et paljud nendest, kes olid heaga või halvaga eelmises süsteemis ennast enam-vähem jalule tõstnud, näiteks korteri saanud, mille üür oli praktiliselt null, või pika rahakogumise järel auto ostnud või kõrgema pensioni nimel püüdnud teenida suuremat palka, sattusid uuel ajal tõsistesse raskustesse. Äkki selgus, et pensioni kui sellist enam ei maksta, sest seda maksti ju varem NSVLi eelarvest. Kui tuli oma eelarve ja oma kroon, siis ei olnud raha, et maksta korteri ja bensiini eest. Mina sattusin sellisele ametikohale, kuhu kõikide nende inimeste traagika ja viha kokku voolas. Olen seda ka öelnud, et ministriks olemise aeg oli minu elu kõige jubedamad kaks aastat.

Enne kui kolisin sotsiaalministeeriumi koletu suurde ja kõledasse majja Gonsiori tänaval, olime esimesed kuud koos tollase reformiministri Liia Hänniga üleval Toompeal. Hilisõhtuteni oli väga palju teha, kõik paberid, seaduseelnõud ja muu asjaajamine. Pimedas läksin Toompealt alla Toompuiesteele, kus ma ema juures elasin, ja kartsin, et nurga taga on mõni vihane pensionär, kes mu maha lööb. Küsimus ei olnud ju niivõrd hirmus kui olukorras, kus sa näed, mis toimub inimestega, ja saad aru, et pole võimalik midagi teha, see aeg tuleb läbi elada, tuleb hakkama saada. Ja sa pead seda suutma seletada inimestele, kes samal ajal vihkavad sind kui punast Lauristini.

Siiski suutsime nendel algusaastatel mitmed asjad niiviisi paika panna, et need siiamaani toimivad. Kui ei oleks paljukirutud haiguskindlustust, oleksime praegu väga suures hädas. Me ei saaks olla kindlad, et 13 % palgast läheb alati haigekassale, iga peaminister võiks öelda, et kärbime seda. Praeguse süsteemi puhul seda 13 % kärpida ei saa. Või pensionikindlustus, mis pikka aega juba töötab, mille teine sammas uuesti taastatakse jne.

Mitmed muudki asjad, kas või toimetulekupiiri süsteem. Mäletan, kui me seda sisse seadsime, siis kõik karjusid meie peale. Alguses me nimetasime seda vaesuspiiriks, nagu kogu maailm seda nimetab. Selle peale olid telefonid punased: „Mis te alandate ja solvate meid, me ei ole vaesed!” Või siis vastupidi: „Me kõik oleme ühtemoodi vaesed, mis vaesuspiir, mida te seal sotsiaalministeeriumis teete?” Kui aga nimetad selle toimetulekupiiriks, ütlevad kõik järsku OK, jah, muidugi. Või seegi, et inimesed absoluutselt ei kujutanud ette, mida tähendab turumajandus arstiabis. Kuna tulin ülikoolist ja minu põhiline töövorm oli seminar, siis kutsusin vihased arstid kokku ja me arutasime kõik läbi. Meil oli nendega arutamist pidevalt, ma nii mäletan, kuidas arstid, rusikad rullis, möirgasid: „Mis tervishoiu teenuste hind, ega meie ei ole mingid kaupmehed. Me teenime rahvast ja ravime haigeid, mingeid hindu me ei tea ja ei tahagi teada!”

Ministri rollis (1994)

Keelekasutuse, kõikide suhete muutus oli väga kiire, toimus peaaegu üleöö. Ma nii mäletan, kuidas pidin õpetama inimesi arvutama. Kui meil on 380 000 pensionäri, siis pensioni üks kroon tähendab 380 000 eelarve krooni, pensioni 10 krooni on 3,8 miljonit. Kui tahate, et pension tõuseks igaühel 10 krooni kuus, siis see tähendab 3,8 korda 12 miljonit aastas. Paljud ei olnud nõukogude ajal absoluutselt õppinud ja harjunud raha lugema. Ja polnudki vaja, sest kõike anti, eraldati ei-tea-kust – palku, pensione, autoostulube. Äkki olime olukorras, kus tuli seletada inimestele, kellel ei olnud raha maksta korteri ja ravimite eest, et riik ei saa lihtsalt niisama maksta kümmet krooni rohkem pensioni, suurematest summadest rääkimata.