Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 13

Ülikooli õppejõuna ei olnud ma absoluutselt huvitatud poliitilisest karjäärist, kuigi olin kompartei liige olnud alates 1968. aastast. Oleksin ilmselt parteisse oma perekondliku traditsiooni tõttu sunnitud astuma nagunii. Aga 1968. aastal oli see lihtsam ja loomulikum, siis oli Praha kevade aeg ja tundus, et kompartei võib korda saata ka midagi positiivset.

Pealegi oli tollases elus, igapäevases ülikoolitöös asju, mida ei saanudki teha, kui sul ei olnud parteipiletit. Näiteks polnuks muidu olnud võimalikki saada luba läbi viia sotsioloogilisi uuringuid. Ülikoolis ei saanud keegi partei abil rikkaks, ei olnud meil nomenklatuuri privileege, aga oma töö tegemise seisukohalt tundus parteisse kuulumine oluline. Seepärast astusid mitmedki ametlikust ideoloogiast väga kauged professorid parteisse, ka Juhan Peegel 1966. aastal. Pealegi oli parteikoosolek ülikooli tingimustes, vähemasti ajaloo-keeleteaduskonnas, see keskkond, kust sai infot ja kus sai isegi mõjutada otsuseid, mis võisid hakata sinu konkreetset õppetööd puudutama. Koosolekud ei olnud sugugi väga formaalsed, eriti väiksemas ringis toimunud nõupidamised. 1960ndate lõpul, kui mina ja mitmed mu sõbrad parteisse astusid, olid ülikooli parteikoosolekud mõni kord pigem miitingute moodi, kus esitati väga teravaid küsimusi ja vaieldi hilisööni. Näiteks on mul meeles, kui EKP ideoloogiasekretärile Leonid Lentsmanile sai ülikooli parteikoosolekul osaks lausa avalik ristküsitlus teemal, milline oli tema tegevus Stalini ajal. Tollal oli ülikooli parteikomitees mitmeid uuendusmeelseid inimesi nagu Viktor Palm, Rem Blum ja Ülo Vooglaid, kaks viimast olid mõnda aega ka asesekretärid. Muidugi muutus kõik täielikult 1970ndate algul, ülikooli tasalülitamise ajal. Pärast 1969. aastat ei olnud minus kuni 1980ndate lõpuni mingit tahtmist ega huvi poliitikaga tegelda. Minu poliitilist kirge rahuldasid täielikult uurimistöö ja tudengite õpetamine. Meie uuringudki olid ju mingis mõttes poliitilised, nagu oli ka Juhani missioon ajakirjanike õpetamise kaudu eesti keele ja kultuuri kestmisele kaasa aidata. Aga see oli kõike muud kui see poliitika, mida ametlikult poliitikaks peeti. Minu veendumuse järgi totalitaarses ühiskonnas poliitikat kui sellist tegelikult ei saagi eksisteerida. Demokraatlik poliitika tähendab konkurentsi või ka dialoogi erinevate huvide, maailmavaadete vahel, avalikke vaidlusi ja avalikult põhjendatud valikuid. Kui avalikkus on tasa lülitatud, asendub poliitika paljalt võimuga. Aga võim mind ei huvitanud tõesti mitte, seda võin puhta südamega öelda. Pigem püsib minus igasuguse isikliku võimutahte suhtes siiani terav ohutunne.

FOSFORIIDISÕDA

Kui 1980ndate lõpus algasid suured rahvaliikumised, sattusin ka nendesse alguses sotsioloogina, mitte poliitikuna. Kui algas fosforiidikaevanduste vastane kampaania, kutsus Edgar Savisaar mind ja teisi sotsiolooge selles ekspertidena osalema. Sattusin uuesti kunagisse sotsioloogialabori seltskonda. Meil tekkis tunne, et sotsioloogiat on ühiskonnale vaja.

Fosforiidisõda sai teatavasti alguse sellest, et Juhan Aare tegi ühes telesaates avalikuks Moskva plaanid teha Lääne-Virumaale suured fosforiidikaevandused. Tahaksin meelde tuletada, et Lahemaa rahvuspargi sünd ei ole ju juhus. Lahemaa rahvuspargi rajamise idee, mis sündis looduskaitse inimeste seas, surus läbi Edgar Tõnurist, omaaegne põllumajandusminister ja ministrite nõukogu aseesimees. Selle eesmärk oli blokeerida Ida-Viru kaevanduste levik lääne poole ja päästa Virumaa ranniku kaunis looduskeskkond hävimisest. See oli täiesti teadlik pikka aega kestnud võitlus Eesti looduse eest. Ja nüüd äkki tuli teade, et sinnasamasse Lahemaa külje alla tahetakse rajada fosforiidikaevandused, mille mõju nii looduse kui rahvastiku jaoks olnuks katastroofiline. Nagu eespool öeldud, oli 1980ndate aastate keskpaigaks tõusmas uus rahulolematuse laine nüüd juba selles seltskonnas, kes oli vahepeal nõukogude süsteemis suhteliselt edukalt edasi jõudnud, saanud spetsialistideks, majandusjuhtideks, kirjanikeks, teadlasteks. Neile oli fosforiidikaevandustega kaasnev oht pikemata selge. Nad olid valmis seda ohtu kogu ühiskonnale värvikalt selgeks tegema. Kiiresti kujunes perestroika ajal järjest julgemaks muutuvas meedias teadlaste, majandusmeeste, kultuuriinimeste ja üliõpilaste fosforiidivastane ühisrinne. Kuna oht tuli Moskvast, oli kõigile selge, et ka ohu peatamiseks tuleb vastu panna Moskva võimule. Algas fosforiidisõda.

Fosforiidisõda on alanud. Fosforiidivastaste plakatitega maidemonstratsioonil ( 1987)

ENSV plaanikomitee esimeheks saanud uus mees Edgar Savisaar, kellest ma ei olnud enne kuulnudki, püüdis kinni õige hetke juhtohjade haaramiseks ja vastandumiseks Bruno Saulile, tollasele ENSV Ministrite Nõukogu esimehele. Fosforiidikaevanduste vastu peetavasse lahingusse kutsus ta lisaks ökoloogidele ja majandusteadlastele ka sotsioloogid. Nagu paljud teisedki sain ma tema allkirjaga kutse fosforiiditeemalisele nõupidamisele plaanikomiteesse. Mulle ei öelnud ta nimi midagi, aga tema kabinetis nägin paljusid tuttavaid nägusid, sealhulgas mitut labori inimest. Savisaar palus teha erinevatel erialadel uuringuid, mis aitaksid Moskvale tõestada, et kaevandust pole objektiivsetel põhjustel võimalik luua. Meie, sotsioloogide osaks oli näidata, kuidas kaevandus hakkab muutma demograafilist ja sotsiaalset olukorda, kuidas avalik arvamus on selle vastu. Hakkasime peale ja sealt kasvas välja suur osa hilisemast IME19 seltskonnast. Käidi mööda Eestit ja peeti rahvakoosolekuid fosforiidi kaevandamise vastu, üsna varsti koosolekuid isemajandavast Eestist ja sellest, kuidas sinnapoole liikuda. Kokkuvõttena avaliku arvamuse arengust 1987 seoses fosforiidikaevandustega ilmus Eesti Looduses 1988. aasta suvel artikkel, mis on ka siinses raamatus ära toodud.

MASSIDE HURM

Esimest korda kõnelesin suure avalikkuse ees Tartus juuniküüditamise aastapäeval 1988, mõni päev enne esinemist Lauluväljakul. Esinesin Raekoja platsile kogunenud mitmele tuhandele inimesele raekoja kõrval asuva maja rõdult. See oli nagu hüpe kõrgelt pea ees ookeani. Tundsin, kuidas mu hääl kõmab võõralt üle väljaku, kuidas kuskil tundmatus sügavuses minu enda sees sünnivad sõnad, mis peavad jõudma tuhandete inimeste südamesse. See oli väga kummaline tunne, väga hirmutav alguses, sest sa ei valitse olukorda, ei taju, kuidas su sõnad inimestele kõlavad. Eriti siis, kui rääkida ilma paberita. Tunnistan, see oli eriline kogemus. Paberiga pidasin kõne Rahvarinde esimesel kongressil, sest see oli väga oluline programmiline kõne, ilmus ka Rahvarinde kongressi kogumikus. Aga juba enne seda kõnet olid sündmused mind endaga kaasa viinud ja minust oli saanud justkui kõnepidamise masin, mida häälestab mulle tundmatu sisemine mehhanism. Ma ise ei olnud enne teadlik sellise võime olemasolust endas. See lihtsalt tuli nagu kuskilt, seda on raske seletada. Poliitiline kirg, vabaduse joovastus, mis nagu punane kuum tundelaine su kõrgele tõstab, ja tõstis tol ajal väga paljusid, sest tegelikult oli kõigil enam-vähem üks ja seesama asi hinge peal. Kõik rääkisid samast asjast, ainult erinevate sõnadega ja eri viisil, üksteist pidevalt võimendades. Massiliikumiste ajas on alati väga palju romantilisust, ühistunnet.

Kõnelemas Balti keti eelsel miitingul 23. augustil 1989

Ühelt poolt vallandas selle jõu totalitaarsest survest vabanemine. Tuleb aga endale aru anda, et massilise vabadusliikumise võimalikkus ise peitus sellessamas totalitaarses surves, ainult see sai tekitada nii suure üksmeele, nii tugeva ühistahte. Ainult see lõi illusiooni, et kõikide jaoks kehtivad samad üllad väärtused, on tähenduslikud ühed ja samad sõnad, kutsuvad samad sihid. Seda näeb ja tunneb rock-kontserdil, kui tänulikud kuulajad haaravad lennult lavalt kõlanud viisi ja tuhanded inimesed on valmis seda kaasa laulma. Aga poliitikas on see ohtlik. Poliitikas summutab seesama rock-kontserdi tunne arutleva mõistuse hääle, lülitab välja enesekriitika, hävitab erinevate arvamuste mitmehäälsuse. Esinemised suurtel miitingutel ongi nagu rock-staaride ülesastumised. On teatud motiiv, „Ükskord me võidame niikuinii!”, kõik haaravad selle lennult, kajavad sellele kaasa ja kõik tundub kõigile selge, arusaadav ja hea. See on ühekordse elamusena vaimustav ja innustav, aga kui see muutub poliittehnoloogia abil ikka ja jälle korratavaks rituaaliks, on see demokraatiale ohtlik.

Rahvarinde miitingul Valgas (juuni 1988)

Lauluväljaku tribüünil 17. juunil 1988

Laulva revolutsiooni kõrghetkede suur üksmeel ei summutanud siiski eriarvamusi. Esimese massiliikumisena sündinud Rahvarinne tekkis otsekui ühise ohkena. Rahvarinde algatuskeskuses olid alguses kõik koos – fosforiidisõja ja IME tegijad, muinsuskaitse tegelased, kompartei liikmed ja rahvuslased, pastorid ja majandusmehed. Hiljem lagunes liikumine eri suundadesse. Rahvarinde alternatiivina kogusid massilist poolehoidu kodanike komiteed. Omavahel konkureerisid Eesti riigi taastajatena Eesti Kongress ja Ülemnõukogu. Minu meelehärmiks muutus mõlema liikumise juhtidel sageli olulisemaks küsimus „Kes keda?” kui „Mille nimel?”. Mulle langes mõnigi kord osaks olla sidelüli konkureerivate liikumiste vahel. Ühelt poolt olime Rahvarinde juhtkonnas väga tihe tiim Savisaarega, olin mingi aeg isegi tema alter ego või parem käsi. Teisalt oli mulle võõras suhtumine, et need, kes on mingis teises liikumises või teevad midagi teistmoodi, on a priori meie vastased. Savisaar mõtles toona nii ja mõtleb praegugi. Ja samuti suhtusid ja suhtuvad ka praegu temasse need, kes on vastasrinnas. Olin seda juba nii palju näinud ja kuulnud, olin selle bolševikele omase „Kes keda?”-mehhanismi ohtlikkuse nii sügavalt endas läbi tunnetanud, et ei saanud sellega leppida ei Rahvarindes ega Eesti Kongressis. Minu jaoks oli vastuvõtmatu vastastikuse kahtlustamise, sallimatuse ja üksteise ideede juba ette valeks ja vaenulikuks pidamise õhkkond nii siin kui seal. Ülikoolis olime olnud kõik samade aadete eest seisjad, ajaloolased ja filoloogid ja žurnalistid, professor Vahtre ja professor Peegli õpilased.

Otepääl rahvakoosolekul koos Vabadussõja veteranidega 24. veebruaril 1989

RAHVARINNE JA MOSKVA

Rahvarinde algusaegadega on seotud legend, et ma läksin üleöö halliks. Tegelikult oli lugu hoopis dramaatilisem. Mul tulid üleöö juuksed ära, see helehall, millega paljude piltide peal olen, on tegelikult parukas. 1988. aasta mais, kui hakkas peale Rahvarinne ja kõik muu, sagedased pikad ja pingelised esinemised, kui tulin Tartu rahulikust keskkonnast poliitilisse möllu, juhtus niisugune kummaline asi, et mul hakkasid juuksed välja langema. Ükski arst ei osanud öelda, milles asi, kuigi tehti kõikvõimalikud analüüsid. Lõpuks jäi üks lahendus, mis oligi õige – stress. Minu jaoks tähendas poliitikasse tulek lihtsalt väga suurt sisemist muutust. Juuksed tulid ära ja kasvasid uuesti, vahepeal lihtsalt kandsin parukat. Õnneks oli mu emal parukas, mida ta kunagi ei olnud kasutanud. Ta oli selle Soomest saanud, keegi oli kinkinud. Lasin juuksuril paruka lõigata oma tavalise soengu järgi, nii et kõigil 1988. aasta suurtel miitingutel kandsin parukat. See oli muidugi põrgu, sest oli ju suvi ja tuli kogu aeg olla rahva ees. Aga talveks kasvasid uued juuksed, paksemad kui enne, 1989. aasta kevadest olin igal pool jälle oma juustega.

1989. aasta märtsis läksin Rahvarinde nimekirjas Moskva Ülemnõukogu valimistele, Savisaarel oli idee esimest korda oma nimekirjaga komparteiga konkureerida, kuigi oli ka ühiseid kandidaate. Saime enamuse, kogu Eesti delegatsioon oli valdavalt iseseisvusmeelne.

Ülikoolis oli Peegel mulle üle andnud kateedri juhatamise, olin olnud ka doktorantuuris. Mul olid ilusad akadeemilised kavatsused, kui poliitika välk sisse lõi. Moskva Ülemnõukogusse valimise järel sain viie aasta jooksul ülikoolis üsna vähe olla, kuigi ma ei olnud õppetööst kunagi päris eemal.

Rahvarindes sattusin liikumise keskpunkti, ka Savisaar hakkas minu arvamustega väga arvestama. Kõik need dokumendid, mida sai lõputult kirjutatud…

Rahvarindelased Moskvas rahvasaadikute kongressil. Vasakult Tiit Käbin, Vello Pohla, Marju Lauristin, Viktor Palm, Ülo Vooglaid (mai 1989)

Eriti oluliseks pean Moskvas Gorbatšovi aegsel Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil saavutatud läbimurret Molotovi-Ribbentropi pakti ja salaprotokollide hukkamõistmiseks. See oli tegelikult olulisim samm, et sillutada teed Eesti taasiseseisvumisele. Nii nagu oli Vooglaid, kes ütles, et kui ma panen labida maasse, siis kasvab puu, on olnud ka Savisaar. Tal oli tohutu eneseusk ja usk sellesse, mida ta teeb, ja võime inimesi uskuma panna, et me tõepoolest suudame kõike.

„Meil on küsimus sm Gorbatšovile!” (Rahvasaadikute kongressil juunis 1989)

50 aastat hiljem: vabadust Moskvalt tagasi nõudmas

Balti kett oli selle üks näide. Sama asi oli Moskvas MRPga: kaks inimest, kes selle ideega välja tulid ja läbi viisid, olid Savisaar ja Endel Lippmaa. Kui nad kahekesi tegutsesid, siis oli see täiesti võitmatu tandem, Lippmaa oma geniaalse ajuga ja Savisaar oma sama geniaalse organiseerimisoskusega. See kõik läbi viia, leida endale liitlasi, saavutada enamushääletus – ainuüksi juba selle eest väärib Savisaar aukohta Eesti Vabariigi taastamise ajaloos, mida talle seni keegi peale tema enda fänniklubi ei ole raatsinud anda. Ta on olnud ise sunnitud rajama endale Vabaduse kella.

Moskva aeg oli pöörane, väga raske aeg. Tundsime end nagu sõjas, pidime olema iga sekund löögivalmis. Istungeid sageli isiklikult juhtinud Gorbatšov muutus valvsaks iga kord, kui mõni baltlane käe tõstis ja sõna soovis. Ka mina võtsin seal pidevalt sõna, nii lavalt kui saalist, kus mikrofonid olid pidevalt lahti ja kõigil lubati küsimusi esitada. Mäletan üht küsimust Gorbatšovile tema rolli kohta Thbilisi sündmustes aprillis 1989, mis talle sugugi ei meeldinud. Kuna tollal kandis Moskva televisioon kõiki neid istungeid tervikuna üle, said baltlased oma teravate kõnede ja küsimustega peagi tuntuks üle kogu Liidu. Meie eeskuju nakatas ka ukrainlasi, moldaavlasi, kasahhe ja muidugi ka vene demokraatlikke rahvasaadikuid. Kongressil kujunes selgesti välja kaks leeri: demokraatlikke rahvuslikke nõudmisi esitavate liikumiste oma ning sellele vastanduv saadikurühm Sojuz, kes kaitses Nõukogude Liidu terviklikkust ja kommunistlikke põhimõtteid. Viimasesse kuulusid sõjaveteranid, Gorbatšovi perestroika vastu seisnud komparteilased ja nii Eesti ja Läti interrinnete aktivistid kui ka hiljem Moldaavia ja Gruusia lõhestamisega tuntuks saanud venemeelsed tegelased.

Meie jaoks oli kõige tähtsam saavutada kongressi enamuse toetus MRP ametlikule õigustühiseks tunnistamisele ja hukkamõistmisele. Kui alguses mindi Moskvasse ka selle mõttega, et saavutada kohe Baltikumi majanduslik sõltumatus IME seadustamisega, siis see muidugi läbi ei läinud. Juba mõne kuu järel oli selge, et see on lootusetu. Aga tänu MRP tunnistamise õnnestumisele oli võimalik ENSV Ülemnõukogu pärast 1990. aasta märtsivalimisi muuta üleminekuorganiks, Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ja selle abil teha mitmeid olulisi samme, mis kindlustasid lõpuks Eesti iseseisvuse. Mitte ei viinud selleni, vaid kindlustasid seda.

Läbirääkimistel Kremlis augustis 1990. Paremal Eesti delegatsioon (vasakult Endel Lippmaa, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Indrek Toome, Jüri Raidla)

Otsustav samm iseseisvusele tehti 1991. aasta augustiputši ajal – Eesti Vabariik kuulutati iseseisva riigina taastatuks. Sellele oli kohe vaja rahvusvahelist tunnustust. Selleks et läänemaailm Balti riikide iseseisvust tunnustaks, oli vaja, et Jeltsini Venemaa oleks sellega nõus. Siin oli meie väga oluline tugipunkt Eesti-Vene lepe, mille üks autoreid oli samuti akadeemik Endel Lippmaa. Kuulusin seda lepet ettevalmistanud läbirääkimiste Eesti Ülemnõukogu delegatsiooni, mida juhtis Ülo Nugis. Läbirääkimised toimusid Kremlis kummagi poole väärikust ja sõltumatust rõhutavas õhkkonnas (tol ajal ju polnud ka Vene FNSV veel iseseisev riik ja Venemaa iseseisvumise enda eesmärgiks võtnud Jeltsin nägi baltlastes oma liitlasi). Jeltsin kirjutaski 1991. aasta jaanuaris alla leppele, kus oli sõnaselgelt öeldud, et Venemaa tunnustab Eesti valitud riiklust, milline see ka ei oleks, ja Eesti tunnustab Venemaa riiklust. Sellest lähtudes tegi Jeltsin pöördumise Vene sõdurite poole, et nad ei tulistaks Balti rahvaid, ja sellest lähtudes toetas ta meid otsekohe, kui Eesti kuulutas iseseisvuse taastatuks. Siin oli Jeltsin aumees. Nii et kui rääkida Jeltsini ja Gorbatšovi erinevustest, siis Gorbatšov ei tunnistanud tollal ega ole siiamaani tunnistanud Balti riikide iseseisvuse tähendust. Tema jaoks oli see ikkagi absurd, nagu ma olen rääkinud ka intervjuus Priit Pulleritsule (2003), mis on raamatu lõpuosas ära toodud. Aga Jeltsin, kes oli väga huvitatud, et saada Venemaa lahti kõigist satelliitidest, oli valmis vastavale lepingule oma käe alla panema ja ka tegutsema selle nimel, et Balti iseseisvus oleks kaitstud.

VÄLIS-EESTI JA SISE-EESTI

Suurimaks tüliõunaks Rahvarinde ja isamaalaste vahel oli teatavasti Eesti riigi õigusjärgsuse küsimus, mis polnud lihtsalt juriidiline valem, vaid seostus otseselt omandiõiguse ja kodakondsuse probleemidega. On nii poliitikuid kui analüütikuid, kes peavad restitutsioonipoliitika põhjuseks rahvuslike liikumiste sidemeid väliseestlastega, süüdistades üht või teist poliitikut koguni Välis-Eesti huvide kaitsmises. Eriti kuumaks on see teema tõusnud seoses varade tagastamistega. Väliseestlastele võimu andmises on süüdistatud ka Eesti Kongressi. Äraläinute ja kojujäänute emotsionaalsete kogemuste erinevus on osutunud tugevamaks, kui seda võis arvata siis, kui Rootsist salaja saadud Underi, Laabani ja Lepiku luulekogusid kladedesse ümber kirjutasime või kuulasime Tõnu Tepandit laulmas Ristikivi ahastavaid värsse „Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, nõnda on elu, sest teie ei tea, ei tunne mu ISAMAATUST!”.

Minu jaoks sai Välis-Eesti ja Kodu-Eesti suhe aga väga isiklikuks tänu abielule Peeter Vihalemmaga. Tema isa Arno Vihalemm elas 1944. aastast Rootsis, oli seal kunstnik ja kirjanik. 1968. aastast oli Rootsis ka Peetri ema Elsa Vihalemm. Me käisime neil külas, esimest korda saime sinna 1979, seejärel 1985. Alates 1988. aastast saime hakata seal igal suvel käima. Nii sain tuttavaks ja oma ringi inimeseks Bernard Kangro ja teiste Rootsis elavate kirjanikega. See oli omaette väikene ime, olin ikkagi ju punane Lauristin.

Esimene külaskäik Peetri vanemate juurde Rootsi. Vasakult Arvo Mägi, Peetri isa Arno Vihalemm ja ema Elsa Vihalemm, Peeter ja Marju (Stockholm, 1979)

Üks Arno Vihalemma lähedasemaid sõpru oli kirjanik Arvo Mägi, kes kirjutas Rootsis ilmuvas Eesti Päevalehes väga vihaseid kolumneid kodumaistest oludest. Stockholmis olles ööbisime Mägide juures, Arvo võttis mul ükskord sõna otseses mõttes käest kinni ja viis Eesti Majja. Tundsin seal lausa füüsiliselt, kuidas minu suunas sähvisid emotsionaalsed nooled igast laudkonnast. Arvo aga ei kohkunud tagasi, läks, pea püsti, ühte ja teise lauda, tegi mind tuttavaks. Olime temaga pikalt juttu ajanud, ta oli meie tutvuse alguses üsna skeptiline ja umbusklik, aga ta oli mu läbi katsunud ja omaks võtnud.

Rootsi kontaktidega on seotud ka üks legende, mida olen enda kohta kuulnud. Nimelt räägiti, nagu ma oleks viinud oma ema Rootsi vanadekodusse. Kui ma olin sotsiaalminister, levis see jutt eriti agaralt, inimesed olla omavahel rääkinud: „Mis tal viga, oma ema viis Rootsi!” Legendi põhjuseks võis olla see, et minu ämm, Peetri ema, kes elas Rootsis, käis suviti Eestis ja me käisime teda sadamas vastu võtmas ja ära saatmas. Inimesed olid näinud, kuidas me võtsime vastu ja saatsime ära hallipäist daami, kes oli tegelikult Peetri ema. See oli 1980ndatel, enne kui ta pärast Peetri isa surma põhiliselt Eestis elama hakkas. Aga jutt Rootsi vanadekodust püsis veel palju hiljemgi. Nii et sa pead elama koos oma müütidega.

Kuulamas Bernard Kangrot tema kodus Lundis (august 1985)

Rootsis-käikudega avanes mulle Välis-Eesti inimlik pool. Kirjanduslikku konteksti tundsin juba enne luule kaudu. Ülikoolis jõudsid meieni ka kuulsa metsaülikooli (Metroo) kogumikud, sealhulgas ka Rein Taagepera visioon Eesti tulevikust, kus ta kutsus kõiki noori rahvuslikke eestlasi kodumaal komparteisse astuma, et ära hoida Eesti täielikku venestamist. Välis-Eesti tekstilist tausta ma niisiis mingil määral teadsin, aga hoopis teine asi oli inimestega tuttavaks saada, nende eluvaadet ja kogemusi vahetult mõista. Väga südamlikud suhted kujunesid meil Valev Uibopuuga, kes oli Lundi Ülikoolis eesti keele õppetooli rajaja. Temaga räägitud pikki jutte Eesti ajaloo traagikast iseloomustasid äärmine delikaatsus ja leebe valmisolek aru saada nende eestlaste kogemustest, kes elasid vabast maailmast eraldatud Eestis. Tundidepikkused kõnelused Bernard Kangroga tema Lundi-kodus olid minu jaoks eriti avastuslikud. Kas või näiteks see, kui Kangro rääkis, kuidas tema Eestit lausa mingil nägelikul viisil tajub. Tal on ju romaanides episoode, mis toimuvad Nõukogude Eestis, milles tollaste olude kirjeldus on väga detailitäpne. Küsisin, on sul keegi, kes on sulle rääkinud. Ta naeratas väga kavalalt ja ütles: „Jaa, on ka neid, aga peaasjalikult ma olen neid olukordi ja ümbrust ise oma silmaga näinud.” Kui nõukogude võim oli Eestist juba taganemas, küsisin Kangrolt, kas ta kavatseb ka Eestisse tulla. Ta ütles, et ei kavatse ja lisas: „Olen Eesti enda jaoks niivõrd elavalt alles hoidnud ja tajun oma vaimusilmas, mis on siin nõukogude ajal toimunud. Kui Eestisse tagasi tulen, siis ma kaotan oma Eesti, aga uut mul kuskilt võtta ei ole.” See oli väga tõsine argument ja nii oli ilmselt paljude väliseestlastega. Nad hoidsid mingit oma Eestit alles ja kui nad tulid siia, siis kaotasid nad oma kangastuse Eestist. Aga siinse reaalsusega nad tegelikult kontakti ei saanudki, juba seetõttu, et siin suhtusid paljud neisse väga tõrjuvalt, tekkis barjäär ja kogunisti vaen.

Esinemas Metsaülikoolis Rootsis augustis 1990. Paremal istub Ilmar Laaban

1989. aasta kevadel Toomas Henrik Ilvese ja Tõnu Parminguga Vaba Euroopa seminaril Münchenis

Mäletan, ühe oma Rootsi sõbraga arutasime, kuidas need inimesed, kes on elanud ainult Välis-Eestis, näevad Eestis toimuvat ühe silmaga, oma silmaga. Nõukogude Eestis elanud näevad aga jälle teise silmaga. Kummalgi on üks silm kinni ja teist poolt ei nähta. Mina sattusin oma elukäigu tõttu olukorda, kus ma pidin vaatama kahe silmaga. Kui ma tulin ära oma punasest kodust Tartu Ülikooli, sain sõbraks Ehini, Kaplinski ja Kangilaskiga, kuulasin Uku Masingut kõnelemas ja Alliksaart luuletusi lugemas – ega mul siis teine silm kinni ei läinud. Ma nägin lihtsalt seda maailma, kust ma tulin, nüüd kahe silmaga. Ma ei saanud ega tahtnud teist silma kinni panna. Seetõttu oli mul suhteliselt kerge nende kahe maailma, punase ja sinise vahel vahelüliks olla. Seetõttu oli minu jaoks võimalik olla nii Ülemnõukogus kui Eesti Kongressis, tundes, et ajan mõlemas sama asja. Ma ei olnud loomulikult ainuke, kes niiviisi tundis ja vaatas. Minu kõrval oli näiteks Liia Hänni. Väga paljudel inimestel on võime näha asju kahe silmaga. Sundida neid ühte silma kinni panema on kunstlik ja vale.

Aga Savisaar oli ükssilm, kükloop. Ka teises leeris oli palju ükssilmasid. Praegu on ükssilmsus saanud jälle lausa vooruseks, nii nagu ta oli seda paarkümmend aastat tagasi. Mulle tundub, et see probleem ei kao veel kuskile. Inimesel on võib-olla mingi tung mugavuse poole, mis teda ikka ahvatleb ühte silma kinni panema või pooli mõtteid mitte mõtlema.