Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 11

Pärast labori hukku tulime oma uuringutega Juhan Peegli juurde ja see polnud äkiline ega juhuslik. Alustasin Juhani käe all ajakirjanike õpetamisega juba labori ajal 1972. aastal, neile õpetasin muuseas raadiot. Olin lõpetanud aspirantuuri, Vooglaiuga uurimusi teinud, samal ajal hakkasin õpetama kommunikatsiooni Tartus psühholoogidele ja Tallinnas kunstiinstituudis. Sõitsin igal nädalal Tartu-Tallinna vahet, mida olen sellest ajast eluaeg teinud. Lapsed olid ju Tallinnas, abikaasa samuti, tema oli alustanud väitekirja süsteemide analüüsist, mis on mind ka palju mõjutanud. Küberneetika ja kommunikatsioon olid tol ajal küllaltki seotud. Kunstiinstituudi disainikateedri juhataja Bruno Tomberg kutsus mind 1971. aastal lugema vastloodud disainierialale kommunikatsiooniteooriat, mis osutus väga põnevaks ettevõtmiseks – kunst oli mind alati huvitanud, ülikoolis käisin ju ka kunstikabinetis Juhan Pütsepa juures õppimas, aspirantuuris olin uurinud kunstifilosoofiat ja esteetikat, minu juhendaja oli professor Leonid Stolovitš. Lugesin ERKIs kaks aastat, minu tudengite hulgas olid näiteks Ignar Fjuk ja Silver Vahtre. Minust olekski võinud saada 1972. aasta sügisel kunstiinstituudi õppejõud, olin rektor Varesele peaaegu nõusoleku andnud, neil oli pakkuda õppejõu koht filosoofia kateedrisse. Minu jaoks olnuks see lahendus ka Tartu-Tallinna vahet sõitmise probleemile. Mu noorem tütar oli sügisel minemas teise klassi, vanem oli kevadel lõpetanud neljanda. Nende ema tormi ja tungi täis ülikoolielu Tartus poleks olnud võimalik, kui Tallinnas poleks tüdrukutel olnud lisaks isale ka kahte hoolitsevat vanaema. Ehkki püüdsin kõik nädalavahetused veeta Nõmmel abikaasa Ennu ja lastega, oli tütarde igapäevaste koolimurede ja rõõmude jagajaks ning kodusoojuse hellaks hoidjaks mehe-ema Nadja Roose, kes koos ajaloolasest abikaasa Feliksiga jagas meiega kodu Nõmmel Sambla tänaval. Ning minu memmgi pühendus pärast 1961. aastal pensionile jäämist lapselaste kasvatamisele sama suure entusiasmiga, nagu ta oli täitnud elus oma kõiki ülesandeid. Ta läks isegi kodunduse kursustele, et oma emalt päritud perenaiseoskusi ka õmbluskunstiga täiendada.

Ajakirjandusosakonna õppejõud ja töötajad 1981. Vasakult Peeter Vihalemm, Epp Lauk, Sulev Uus, Reet Kasik, Juhan Peegel, Marju Lauristin, Siiri Maimets, Katrin Lendok

Oli august, just-just olin lepingut Tallinnaga alla kirjutamas, kui Juhan Peegel kutsus mind enda juurde koju juttu ajama. Juhan elas siis Väike-Tähe tänaval. Istusime peenarde vahel aias ja Juhan teatas mulle rõõmsasti, et on lõpuks saanud niikaugele, et on rektorilt saanud ühe koha juurde. Kas ma tahaks tulla tema juurde tööle? Vastasin, et oi, Juhan, mul on Tallinnas asjad peaaegu kokku lepitud. Ja niikaua me Juhaniga seal peenarde vahel arutasime ja rääkisime, kuni ütlesin Juhanile: jään siia! Ega Juhanil olnud ju väga raske inimesi ära veenda, kui ta sulle ikka oma ümmarguste silmadega otsa vaatas ja talle omasel kenal kombel rääkis, kui tarvilik on ajakirjandust Tartus õpetada ja uurimusi jätkata. Juhan oli ses mõttes väga kaugeleulatuva pilguga, filoloogina ei teadnud ta ju sotsioloogiast suurt midagi, aga ta tajus, et see on huvitav ja seotud ajakirjanduse õpetamisvõimalustega tulevikus. Ta suutis mulle augu pähe rääkida. Ja nii saigi minust päriselt tartlane.

UURIMISTÖÖ JÄTKUB

1972. aastast tulin täiskohaga tööle Tartusse Juhani Peegli juurde. Peeter Vihalemm, kellega Vooglaiu juures koos uuringuid tegime, oli toona EPAs õppejõud, hiljem tuli ka tema ajakirjandusosakonda, mis oli meile uurimuste ainsaks ankrupaigaks jäänud, nii et jätkasime oma sotsioloogia-laboris pooleli jäänud uurimusi Peegli kaitsva tiiva all. Uuringud keskendusid kohalikele ajalehtedele ja raamatute ostmisele, neid tegime koos ajakirjandusüliõpilastega. Ega siis ei tellitud ju firmadelt küsitlusi, küsitlejad olidki põhiliselt tudengid ja raamatukoguhoidjad. Meil oli mitu väga põnevat küsitlust, „Ajaleht ja elu” näiteks – väga suur ankeet, mis oli meile nagu aken maailma. Ühelt poolt uuriti sellega inimeste ajakirjanduslikke huvisid, aga teisalt tõime sinna sisse ka juba elulaadi uuringu – seosed väärtuste, tegevuste, keskkonna vahel. Selline suur küsitlus andis võimaluse vaadata läbi ajakirjanduse kui lukuaugu ühiskonda ennast. Kuna meil ei olnud parteijuhtide usaldust, ei saanud me küsida inimestelt poliitika ja ideoloogiaga seotud küsimusi, see valdkond oli jäetud ametlikule sotsioloogiale. Ega me tollastes oludes, kus vähegi aus analüüs võimalik ei olnud, tahtnudki poliitika ja ideoloogiaga tegelda, kas või juba seetõttu, et inimesed poleks meie ankeetidele ausalt vastanud, nad võtnuksid meid kui KGB nuhke. Kohalikud lehed, kultuuriväljaanded, raamatute ostmine ja lugemine sobisid nii meile kui vastajatele palju rohkem. Kultuuril oli nõukogude ajal palju suurem tähendus, emakeelne trükisõna ühendas inimesi, kultuuriline avalikkus kompenseeris poliitilise avalikkuse puudumist mõnevõrra. Oleme sellest kirjutanud kultuuriajakirju käsitlevas artiklis, mis on ka selles raamatus ära toodud. Samas aga ei peetud kultuurivaldkonda ametlikult nii tähtsaks kui poliitikat ja ideoloogiat, seetõttu oli kontroll nõrgem ja uurijatel veidi rohkem vabadust.

Minu ja Peeter Vihalemma mesinädalad veetsime koos tudengitega Vaimastveres kartulivõtul (september 1978)

Ankeedid käisid trükiloa saamiseks läbi ülikooli parteikomitee vastavast komisjonist, mille eesotsas olid ustavad kommunistid Ilo Sildmäe ja Jaan Rebane. Mäletan, et Rebane küsis meie käest, miks on vastustevariantide hulka pandud ka negatiivsete hinnangute võimalused, kas ei oleks õigem esitada vastuseskaalad ilma nendeta, ainult positiivse poolega. Ons ikka õige anda inimesel võimalus vastata, et ta on täiesti rahulolematu? Äkki inimene hakkabki nii mõtlema?

Info selle kohta, mida inimesed lehest loevad, ei olnud üksnes tagasisideks toimetustele, meie saime selle kaudu pildi inimeste erinevatest hoiakutest. Meie huvi oli ju ühiskond seest lahti võtta, aru saada, millised suhted selles ametliku pealispinna all tegelikult valitsevad. Mõõtes suhtumist ajakirjandusse, oli võimalik selle põhjal kaardistada erinevate ühiskonnarühmade võõrandumist süsteemist või kaasaminekut sellega. 1970ndatel tegid meie head kolleegid Moskvast, kes ka kuulusid mitteametliku sotsioloogia leeri, samuti küllalt keerukaid uuringuid, mis andsid usaldusväärset infot nõukogude ühiskonnas pinna all toimuvate protsesside kohta, tõsi küll, ainult kitsa ringi spetsialistidele, kes suutsid end tabelite rägastikest läbi murda.

Sirbi ja Vasara toimetuses lugejate uuringu tulemusi tutvustamas (1978)

Oma uuringuaruannetes andsime ka praktilisi soovitusi ajakirjandusõpetuse tarvis. Näiteks selleks, et suurendada lugejate kriitilisust ametlike loosungite suhtes, pakkusime välja psühholoogilise läheduse põhimõtte: selleks et avada loosungite sisutühjust, tuleks ajakirjandusse kõlavate sõnade kõrvale tuua inimestele lähedane igapäevakogemus, reaalse elu detailid. Sest uuringud näitasid – mida lähem on teema inimeste argielule, seda tugevam on lugejate kriitiline, nõudlik hoiak, seda raskem on inimest loosungite abil veenda. Toonases ajakirjanduses esindas niisugust stiili väga maalähedane ja värvikas Edasi ajakirjanik Olev Anton, kes oskas igas oma näiliselt lihtsameelses, väliselt justkui nõukogude ajakirjandusele omases tõsimeelses loos äratada lugejas irooniat ametlike loosungite suhtes. See on niisugune trikk, mida praeguse ajakirjanduse uurijal on väga raske läbi näha, kuna praegune kontekst on sedavõrd erinev toonasest ja noored uurijad lasevad end loosungitest ja parteilisest retoorikast kergesti eksitada. Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?

Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. Kes oli hea ajakirjanik meie jaoks, keda me Peegliga koolitasime? Ikka see, kes oskas kasutada seda varjatud koodi ja kelle jaoks polnud oluline kirjutada uudist, mis oli standardselt ette nähtud positiivne rõõmuhõise. Hea ajakirjanik suutis arvamusloo ja olukirjelduste, isegi lorajutu, nii-öelda pehmema olemusloo kaudu tuua inimesteni mingi tõetunnetuse. Seda tegid Antoni lood, tegi Sirbi viimane külg oma karikatuuridega, ka huumorisaated televisioonis. Inimene tundis neis lugudes värsket hingust ja see aitas neil endid selles ühiskonnas mitte päris surnuna tunda. Peegel sai väga hästi aru seostest meie uuringute ja ajakirjandusõpetuse missiooni vahel.

Pidasime ise oluliseks, et teaduslikust küljest vaadatuna vastaksid meie uuringud nii ankeetide kvaliteedi kui andmetöötluse taseme poolest korralikule ameerika metodoloogiale. Aga meil polnud lootustki, et saaksime kunagi tulemusi avaldada mingites rahvusvahelistes väljaannetes. Järelikult ei olnud nende uuringute siht ja sisu tänapäevases mõttes teaduslik, sest praegu on rahvusvaheline levik teadlase jaoks tema tööde kvaliteedi peamine mõõdupuu. Meie jaoks oli see suletud muinasjutumaa, me ei saanud numbripoegagi üle piiri saata. Tegelikult ei saanud siingi suurt midagi avaldada, ainult ülikooli oma kirjastuse nn rotaprintväljaannetes. Ka juba vene keeles oma tulemusi avaldades oleks meile tsensor kaela sadanud. Kõndisime pidevalt õhukesel jääl. Aga kuna meil oli tudengite ja ajakirjanikega toimetustes võimalus asju suuliselt arutada, jagada nn sotsioloogilist folkloori, andis see meie tegevusele mõtte. Uurimuslikke pudemeid avaldasime ülikooli rotaprindis välja antud kogumikes. Juhani algatusel hakkasime välja andma ajakirjandusuuringuid, sh üliõpilastöid tutvustavat rotaprindiseeriat „Fakt, sõna, pilt”.

Meil endil kujunes nende uuringute põhjal 1980ndate keskpaigaks ühiskonnast üsna selge pilt. Mõnda sellest avaldasime ka laiema levikuga väljaannetes (Loomingus, Keeles ja Kirjanduses, Sirbis ja Vasaras). Meie küsitluste tulemustest selgus, et tookord olid inimestele olulisuse järgi pingereas esikohal perekond ja kodu, seejärel loodus ja kultuur, samas kui majandus ja poliitika jäid viimaste hulka. Muidugi pakkus ka meile huvi kultuurifenomen, miks inimesed kella viiest hommikul seisid uute raamatute, luulekogude pärast raamatupoe sabas, miks telliti 120 000 eksemplari „Eesti nõukogude entsüklopeediat”. Tollased kultuuritarbimise numbrid, raamatute tiraažid, teatri- ja kontserdikülastuste sagedus olid tohutud, omamoodi ebanormaalselt suured, sest kultuuril oli eestlasi ühendav sisu ja muu vabaduse puudumist kompenseeriv tähendus. Tegime Kirjastuskomitee rahastamisel suuri uuringuid eestlaste kultuuritarbimise, eriti raamatuhuvi kohta, mille põhilised kokkuvõtted on ära toodud ka selles raamatus avaldatavates artiklites, mis omal ajal ilmusid Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses.

Ainus võrdlev rahvusvaheline uuring, milleks tollal (1983) võimaluse saime, oli Eesti-Vene-Ungari uurimus keskkonnateadvusest, mida ise pean tollaste uuringute hulgas üheks põnevamaks. Valisime keskkonna kui väga neutraalse ja apoliitilise teema. Keegi ei osanud ette näha, et fosforiidisõjani oli jäänud ainult neli aastat. Meie lootsime, et apoliitilise teema puhul saame teha rahvusvahelise uuringu ja isegi midagi sellest koos avaldada. Ei midagi niisugust! Kui meil olid andmed käes, ei tohtinud me oma numbreid ungarlastele näidatagi, ainult eraviisiliselt saime andmeid vahetada. Kui võrdlesime oma keskkonnauuringu tulemusi Leningradi ja Ungariga, siis tuli välja, et Eesti eripäraks oli kõrgema hariduse ning positsiooniga vastajate seas selgelt väljendunud rahulolematus süsteemiga. Sellest rahulolematusest hakkas kogunema kriitiline energia, mis lõpuks vallandus rahvaliikumiste, laulva revolutsiooniga. Kui mõtleme sellele, et neli aastat hiljem algas fosforiidisõda, mis levis nagu kulutuli, siis sellele eelnenud uuringud näitasid, et nõukogude süsteem soodustas oma tegevusega negatiivse energia kogunemist ühiskonna kõigis kihtides, mida ta hilisemas faasis ei suutnud enam kontrollida.

Tagasi mõeldes võinuks tollaste uuringute põhjal juba ennustada, missugused liikumised tekivad või missugustesse parteidesse inimesed lähevad. Uuringud näitasid ühiskonnas välja kujunenud struktuuri, jagunemist erinevatesse kihtidesse-pesadesse, mille põhjal võinuks väga hästi ennustada, kes läheb rahvarindesse, muinsuskaitsesse, kes hakkab eelistama kodanike komiteesid, kes jääb ootama paremaid aegu jne.

Praegu oleks väga huvitav need materjalid uuesti ette võtta. Tegin ka ühe niisuguse projekti pakkumise Eesti Teadusfondile. Saan järgmised neli aastat sellega tegeleda – võtta välja omaaegsed kultuuritarbimise ja ajakirjanduse uuringud, kanda need üle tänapäevastesse analüüsiprogrammidesse ja võrrelda neid tänaste uuringutulemustega. Oleme alates 2002. aastast iga kolme aasta järel teinud suuri esinduslikke küsitlusi. Ilmselt jõuan kaasa teha ühe sellise küsitluse aastal 2011, millesse saame sisse panna ka ploki tollaseid küsimusi, et mitte ainult mälestuste ja müütide, vaid ka arvude najal analüüsida muutusi inimeste suhetes kultuuriga, loodusega jne.

ACADEMIA PEEGELIANA

Ega Juhani juures olnud tähtis ainult uuringute tegemine, mis meie jaoks oli küll üsna keskne tegevus, aga selle kõrval oli Juhani akadeemia meile ju koduks. Juhan suutis enda ümber luua hingelise puhtuse oaasi, tal oli seda võimet. Kõik, kes temaga koos töötasid või tema juures õppisid, muutusid osaks heas mõttes kogudusest. Juhan oli ise oma tunnetes soe ja aus, autentne, temaga oli võimalik end hingeliselt väga turvaliselt tunda. Tundsime, et ajame ühist tähtsat asja.

Meie Juhan (1984)

Juhan ise ei olnud mingi ajakirjanduse fänn, oli küll ajakirjanikuna töötanud, aga tema meelisala ja – tegevus oli rahvaluule uurimine. Meie meelistegevus olid sotsioloogilised uuringud. Osakonna loomine ja seal õpetamine ei olnudki mitte niivõrd erialane tegevus, kuivõrd pigem vaimse koguduse kujundamine. Kuigi Juhan kõnesid pidada ei armastanud, ütles ta hiljem selgelt välja oma eesmärgi ajakirjanduse õpetamise loojana: täiesti teadlikult soovis ta luua vastumürki ametlikule propagandale, tahtis luua eesti keeles eesti ajakirjanduse ja kultuuri traditsioone jätkavate noorte ajakirjanike põlvkonna. Et parteikoolidest tulevad nõukogude propagandistid ei lämmataks ja hävitaks eesti ajakirjandust, selle traditsioone. See oli tema lipukiri, mida ta ka alati kordas: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema!

Mida Juhan ikka väga hästi tajus ja meile edasi andis, oli sõna jõud. Ta oli tõesti seda usku, olles seda ka uurinud, et eesti rahvust ega riiki ei oleks tekkinud, kui poleks sündinud eestikeelset ajakirjandust. Ta uuris ise ja lasi meil kursusetöid teha, kuidas 19. sajandil Jannseni ajakirjandus tilk tilga haaval eesti keele ja maailmapildi arendamise abil kujundas eestlastest rahvuse. Kui lugesin ammu hiljem Benedict Andersoni raamatut „Kujutletud kogukonnad” („Imagined Communities”), mis räägib ajakirjanduse, kirjutatud sõna rollist rahvuse kujunemisel, siis täpselt seda Juhan Peegel meile õpetas. Tuletan ikka meelde aastaarvu, see oli 1972, kui me Juhani koduõuel peenarde vahel istusime, mitte aastal 1992! Ja kõik jutud olid selged ja sihid seatud.

Ajakirjandusosakonna õppejõud ja üliõpilased mais 1980

Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks.

Ajakirjandusosakonna esmakursuslased koos kursusejuhendaja Marju Lauristiniga. Istuvad vasakult Ain Saarna, Illi Ong, Tiit Matsulevitš, Georg Pelisaar, Marju Lauristin, Merike Pärnapuu (Pitk), Raivo Laasik, Veiko Paalma. Seisavad Anne Raiste, Helve Kuiv (Laasik), Valli Voor, Aivar Hanson, Jaana Padrik, Meelis Lokk, Rein Raudvere, Reet Rihvk (Saar) (kevad 1978)

Peeter ja tema juhendatav 4. kursus osakonna kevadpeol Pangodis 1982. Istuvad Väinu Rozental, Peeter Vihalemm, Mart Riikoja. Seisavad Tiina Tammer, Aita Ottas (Nurga), Maire Aunaste, Marika Seppius, Külli Muna (1982)

Ajakirjandusosakonna lõpetajad 1986 koos kursusejuhendaja Krista Aruga: esimeses reas vasakult Ülle Kauksi, Teet Roosaar, Mart Juur, Krista Aru, Margit Mikelsaar. Teises reas Gerda Kandla, Jaanus Võitla, Madis Jürgen, Peep Pedmanson, Anneli Rõigas, Toomas Volmer, Ene Paaver, Piret Meier

Tants vihmavarjudega osakonna kevadpeol Pangodis. Esitavad 3. kursuse tudengid (vasakult) Ivar Jõesaar, Hans H. Luik, Margus Mets ja Aimar Jugaste (1981)

Minu kursuse poisid sõjaväelaagris. Istuvad Veiko Paalma ja Tiit Matsulevitš, seisavad Aivar Hanson, Rein Raudvere ja Ain Saarna (1982)

Tudengite alternatiivne oktoobrimeeleavaldus (1987)

Ja tema nägi lootust neis noortes, keda me ajakirjandusosakonda õppima võtsime. Ta hindas keele ja sõna jõudu nii suureks. Ajakirjanduse ajalugu uurides ta ju teadis, et ühest toimetajast, ühest sõnaosavast inimesest sõltub Eestimaal ikka väga palju. Ja kui neid on veel kaks, kolm, viis või viisteist ja nad koos midagi teevad, siis on see juba määratu jõud. Selles oli Juhan sügavalt veendunud. Sellest sündis Academia Peegeliana, hiljem tudengite loodud aukoodeks, kus oli kirjas: „Me teeme ajakirjandust eesti rahvale, mitte ülemustele.” Väga idealistlik, aateline. Aga Juhan uskus, et ilma aadeteta ei sünni midagi. Meie olime ka piisavalt romantilised ja idealistlikud, Juhan oskas enda ümber niisuguseid inimesi korjata. Ja meie tudengid, mitte kõik, aga väga paljud olid ka nii valitud. Suutsime, nagu ülikoolis veel mitmed, luua kateedrist vaimse oaasi, saare. Teine niisugune oaas oli ju ajaloolastel professor Vahtre ümber, oli ka arstiteaduskonnas ja mujalgi. Professorikesksus, mis oli säilinud tsaariaegse ülikooli traditsioonina, oli päästeventiiliks, mis võimaldas luua ümbritseva süsteemi suhtes vastanduvaid negentroopilisi saarekesi.

Siiani kuulsad sisseastumisvestlused tekkisid ka ju Juhani ajal, kuna tema ei pidanud määravaks mitte niivõrd teadmisi, vaid isiksust. Nii mäletan, kuidas Jüri Luik ütles meile sisseastumisvestlusel oma tõsisel moel: „Ütlen ausalt, mul on halb iseloomustus ja te võib-olla ei taha mind siia, sest ma sattusin koolis pidevalt maailmavaatelistesse konfliktidesse.” Mille peale me sisimas hõiskasime: just niisuguseid noori on meil vaja! Eks kateedri õhkkonnaga harjumine võttis aega, mäletan teist Luike, Hans H-d, kes tuli mulle esimest korda eksamile sinises tumedas ülikonnas, mille revääril säras uus komsomolimärk. Vaatasin seda nagu vasikas uut väravat ja küsisin: mis see on?! Luik vastas: see on eksam, ma mõtlesin, et nii peab! Eks tol ajal olid oma kummalised paradoksid: meil kuulusid osakonnas kõik komsomoli, ka need, kes koolis polnud olnud. Tegelikult jälle üks Juhani trikkidest, mõte oli selles, et meil ei toimuks mingit komsomolitööd, et meid rahule jäetaks.

Kui Juhan 1950ndatel alustas, siis ei olnud kuskilt otsast mingit valgust paista. Juhani missioon oli eesti rahvas ja kultuur säilitada, aga ta oli valmis, et see pimeduse aeg võib olla väga pikk ja me ei pruugi valgust ära oodata. Aga meie missioon on jätkata ka täielises lootusetuses.

Pidime arvestama, et meie oaas oli ka nn Vanemuise poiste lemmikobjekt (Tartu KGB asus Vanemuise tänaval praeguses kirjanike majas). Et intris kuulatakse tudengeid pealt jne, see oli ju teada, nagu ka see, et eriti just filoloogia poisse jälgiti pilguga, kas nende seast saaks väärilist järelkasvu, kes oskaksid keeli, mõistaksid välismaal käituda. Üks meie osakonna täiesti avalikult välja öeldud põhimõte oli: kuna kogu see süsteem püsib saladusel ja hirmul, tuleb leida vastumürk. Nii me ütlesime oma tudengitele avalikult: kui kellelgi on KGBga mingeid jamasid, kutsutakse vestlustele, nõutakse seletusi, allkirju, siis tuleb see meile kohe ära rääkida. Seda saladust ei tohi pidada, ainult siis on võimalik kaitset saada, sest süsteem ise hirmsasti kardab oma saladuste avalikuks tulemist. Enamasti see töötas, mõndagi meie poistest õnnestus kaitsta ja päästa julgeoleku haardest. Aga väga kurb ja karm mälestus on jäänud Märt L-ist. Ta oli vaikne, introvertne poiss, luuletaja, väga andekas, aga sugugi mitte seltskonnalõvi ega avatud suhtleja. Märdiga juhtus tolle aja kohta klassikaline lugu – ta sattus KGB huviorbiiti, kes püüdis teda värvata. Talle pandi midagi õlle või veini sisse – poisse ju valvati õllekates – ja ta ärkas kainestusmajas, laua taga istus seltsimees: „Nüüd on teiega paha lugu, te lendate ülikoolist, kirjutage siia alla, ja meie aitame teid.” Ta rääkis selle meile küll ära, aga oli juba hilja. Teda jälitati tänaval, ei antud kuskil rahu. Lõpuks läks ta ise ülikoolist ära Tallinna. Mõne aja pärast kuulsime, et Märt oli jäänud auto alla. Ja meil kõigil oli tugev tunne, et see ei olnud lihtsalt õnnetu juhus.

Üks kokkupuude KGBga veel: äkki ilmus osakonda üks seltsimees, olin siis noor õppejõud, just saanud oma kursuse, 1977. Pakkus mulle jutu alustuseks oma pakist Ameerika sigarette, millest ma demonstratiivselt keeldusin. Ja siis teatas otsekoheselt, et tal on meie poistele pakkuda suurepäraseid karjäärivõimalusi erialasel tööl välismaal, kas mina soovitaksin kedagi. Vastasin: nii tõsist küsimust peab arutama kateedri koosolekul, mis seltsimehe muidugi ära ehmatas. Rääkisin sellest Juhanile ja siis me hakkasime poistele iseloomustusi luuletama, sest teadsime, kui me talle iseloomustusi ei saada, võtab ta poisid ükshaaval ise vahele. Luuletasime igale poisile niisuguse iseloomustuse, et oli selge: parem hoidku too süsteem neist kaugele eemale. Juhan oli süsteemi narrimise, ärakasutamise alal suur meister. See käis oaasi ehitamise, selle kaitsmise, piiride hoidmise juurde.

Juhan Peegel viimast korda ajakirjandusosakonna päeval ülikoolis (mai 2003)

Tollele ajale tagasi mõeldes kangastub toonane ülikooli õhkkond võib-olla isegi nostalgilises valguses. Ega tudengid paljus märganudki tolle ajastu tegelikku õudust, Juhan ise ka ei rääkinud sellest. Ta armastas korrata: „Kui ma ükskord teile sellest räägin… Aga ma veel ei räägi!” Ega ta päris lõpuni kõigest rääkinudki. Viimased kümme aastat, kui Juhan oli juba kodune, elas ta ajakirjanduses ja ühiskonnas toimuvat ikka väga-väga üle. Lõpuotsas küsis Juhan peaaegu alati, kui kokku saime: „Kas sellel kõigel oli ikka mõtet? Oli sellel mingi tähendus?” Ta ju tajus olukorra absurdsust. Muidugi oleks tal olnud palju puhtam ja meeldivam tunne, kui ta oleks jäänud tegelema ainult rahvaluulega. Miks ta siis pühendas poole oma elust ajakirjanike õpetamisele? Muidugi sai ta selle eest meie kõigi lõpmatu tänu ja armastuse. Aga kas sellest piisab, kui inimene tunneb elu lõpul, et lähevad veel mõned aastad ja äkki keegi enam ei mõistagi, miks ta kõike seda tegi, ikka meile aeg- ajalt papa Jannsenit tsiteerides: „Kas mõni mees teab, mida mõni mees tunneb, et ta munade peal peab käima?”?

Võib-olla niisugust õpetust, nagu Juhan anda püüdis, polegi enam vaja. Kui mõtleme sõna devalveerumisele, arvutiklikkide ajakirjandusele, siis selleks tõesti pole vaja ülikooliharidust. Eks ma ise võiksin ka juba kodus istuda või ainult puhta uurimistööga tegeleda, aga ju see on Juhanist süstitud tunne, et ülikool peab hoidma tulukest koldes, et peab igas uues sugupõlves mälu, mõtlemisvõimet, vastupanemise oskust, ka aatelisust looma.

Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad. On ohte, mis võivad olla praegu nähtamatud, kuid mingil hetkel osutuda saatuslikuks. Seepärast arvan, et ülikool on praegu eesti rahva ja riigigi püsimise jaoks olulisem koht kui Toompea. Väikese rahva jaoks on ülikool nagu luuüdi, seda peab hoidma. Ja see teadmine on ka Juhani pärandus.