Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 4

Sõja elasime emaga üle Venemaal. Lauristin jäi Tallinna ja sai surma augustis 1941. Mina, ema, tädi Milla ja vanaema saadeti sõja jalust ära Venemaale juba juulis 1941. Esimese aasta olime vanaema ja tädiga kuskil Uuralite taga, ema oli Moskvas. Kaks järgmist aastat olime meiegi Moskvas, elasime Eesti esinduses Sobinovski tänaval, kus oli Eesti saatkond juba enne 1940. aastat ja on ka praegu. Rääkima õppisin kodus vanaema ja tädiga, aga väljas kohtasin muidugi vene lapsi, nii et õues õppisin juba kolmeaastaselt ka vene keelt rääkima. Kui oktoobris 1944 Tallinna tagasi jõudsime – kolm nädalat sõitsime rongiga –, olin mõne päeva pärast tuppa tulnud kilkega: „Siin räägivad õues ka kõik eesti keelt!”

KOOLIMINEK

Tallinn oli rusudes. Elasime siis Tatari tänaval, kesklinnale väga lähedal. See oli tore tänav, väikesed puumajad ja suured aiad. Kool oli kohe üle tänava, Allika tänaval, seal, kus praegu asub muusikaakadeemia. Siis oli see väike põiktänav, kus oli väga suurepärane kool, XIV 7-klassiline kool. Minu klassijuhatajaks sai Voldemar Panso õde, õpetaja Panso. Sattusin sinna kooli nii: sügis tuli kätte, lapsed, kellega ma hoovis ja maja ümbruses mängisin, olid minust vanemad, läksid kooli ja mina jäin päris üksi. Oli 1946. aasta sügis, olin kuueaastane, oskasin lugeda, kirjutada ja arvutada. Kõik läksid kooli, aga mina ei saanud. Olin üldiselt väga iseseisev, ema oli päevad otsa tööl, vanaema küll kodus, aga ma käisin enamasti ringi, kus tahtsin. Teadsin, kus see kool asub, ja läksin sinna. Mul oli vineerist välja saetud külgedega Miki-Hiirega kotike, sinna panin oma raamatu, mille olin läbi lugenud: „Aru talu vahvad lapsed”. See oli Saksa või Eesti ajal välja antud raamat, rääkis sellest, kuidas lapsed jäid üksi koju ja mustlane tuli tallu ning kuidas need lapsed mustlasega hakkama said. Mul oli see raamat kaasas Miki-Hiirega kotikeses, läksin kooli uksest sisse ja küsisin: „Kus on õpetaja, ma tahan kooli tulla!” See oli septembri keskel, kool oli juba kaks nädalat käinud. Tuli üks väga kena lahke naisterahvas, kes, nagu pärast tuli välja, oli õpetaja Panso, esimese klassi juhataja, ja küsis: „Mis sa siit tahad?” Vastasin, et tahan kooli tulla: „Mul on sõbrad kõik koolis, tahan ka kooli tulla.” Õpetaja uuris, kas ma lugeda oskan. Vastasin, et jaa, võtsin oma „Aru talu vahvad lapsed” välja ning jutustasin raamatu sisu ette. Õpetaja pani mind arvutama, mida ma ka oskasin, ja võttiski mu kooli vastu. Läksin koju ja teatasin, et mina lähen nüüd kooli.

Marju emaga Tatari tn 32 hoovis, talv 1946

Marju kolme aastasena vanaema Helene ja ema Olgaga Moskvas (1943)

Evald Okase pliiatsijoonistus Marjust, tehtud Moskvas 18. jaanuaril 1943

Kuueaastane sünnipäevalaps Marju Tatari tn 32 korteris (1946)

Minu pinginaabriks sai Ines Parker, pärastine Ines Aru. Meid pandi esimesse pinki, olin hästi pisikene. Mäletan, kuidas vist Ines mulle ütles, et õpetajale ei tohi öelda „Kuule, sina!”, õpetajale peab ütlema „teie”. See oli väga tore sõbralik ja vanaaegne kool. Vaheajal mängiti laulumänge. Kõige populaarsem oli „Üks peremees ehitas maja ja peremees võttis naise ja naine võttis tüdruku ja tüdruk võttis sulase”. No kui sa ikka iga päev laulad seda, kuidas peremees ehitas maja… Olid teisedki ringmängud, „Üksinda kõnnin ma…”. Tantsiti rahvatantse ja lauldi, vahetunnid jäidki mulle kõige rohkem meelde. Näitemänge tehti, koolielu oli väga elav. Usun, et sellised koolid olidki ka enne sõda Eestis, aastal 1946 ei olnud neid veel täielikult jõutud nõukogude kasvatusasutusteks muuta. Pärast esimest klassi läksin sealt koolist ära, sest kolisime Tatari tänavalt Meriväljale.

MEERI MAJA

Nagu öeldud, kasvatas mind Meeri maja Meriväljal. Ema ja Hendrik Allik olid kogu aeg ära. Kõik pidid siis olema ju ööd ja päevad tööl, niisugune stalinlik elustiil valitses. Vanemad läksid hommikul ära ja tulid öösel, sageli töötasid ka laupäeval ja pühapäeval. Kodus olime meie Jaaguga, aga muidugi ka Jaagu hoidja tädi Minna, kes mängis mu elus suurt rolli. Ta oli meile nagu vanaema eest. Vanaema oli meie Merivälja kodus juba halvatud, see minu kange vanaema Helene. Ta sai insuldi veel siis, kui elasime linnas Tatari tänaval. Insuldi sai ta oma kanguse pärast. Vanaema oli noore talutüdrukuna käinud aiatöö- ja majapidamiskoolis ning oli väga hea perenaine, tikkis kauneid laudlinu ja tegi suurepäraselt süüa. Insuldi sai ta aga kapsatünni pärast. Tatari maja keldris oli suur kapsatünn, inimese kõrgune. Vanaema ei olnud kuidagi rahul sellega, kuidas ingerlasest koduabiline seda suurt tünni pesi. Ta kummardas ise tünni põhja, et kontrollida, et kas uurded ikka said puhtaks. Ja kui ta seal otseti oli, saigi rabanduse. Äge, nagu ta oli, ju vihastas ka. Vanaema oli seitse aastat halvatud, kõne- ja liikumisvõimeta. Meriväljal hooldas teda Diakonisside haiglast appi saadetud põetaja, õde Johanna, väga usklik inimene, metodist. Nii olime majas enamasti viiekesi – halvatud vanaema, õde Johanna, Jaagu hoidja tädi Minna ja meie Jaaguga. Ja raamatud.

„Meeri maja” Meriväljal Kesk-tee 19. Esiplaanil ema kaheaastase Jaaguga (1948)

Olga Lauristin lastega: ajakirjale Nõukogude Naine tehtud pilt (1948)

Marju oma tädi Milla Künnapuuga Merivälja aias (1948)

Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. Mäletan mulle toona arusaamatuks jäänud pealkirja Underi luuleraamatu seljal – „Ja liha sai sõnaks”. Kaheksa-üheksaselt hakkasin lugema juba suuri romaane. Pean tunnistama, et Anatole France’i „Kuningatar Hanejala praeköök” käis kaheksaselt ikka veidi üle jõu. Reiningute raamatukogus oli ka väga palju venekeelset kirjandust, näiteks Tolstoi, Tšehhovi, Gontšarovi teosed. Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut „Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassikäitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi,et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti,läksin teise juurde, elasingi rohkem raamatute maailmas kui reaalsuses.

Halvatud vanaema Helene: minu esimene foto kümnendaks sünnipäevaks saadud aparaadiga Komsomolets (1950)

TSAARIAEGSE KASVATUSEGA TÄDI LILJA

Meriväljal elamise ajal ja hiljemgi mõjutas minu mõtteilma olulisel tka suhtlemine tädi Liljaga, kes elas sageli suviti meie juures. Jelizaveta Antonovna Kek oli minu vanaema ja ema peretuttav juba ajast, kui vanaema 1918. aastal Tallinna Tina tänavale elama tuli. Tädi Lilja elas siis oma mehe ja kahe väikese lapsega samas majas. Hiljem kolisid nad oma majja Nõmmele. Tema mees oli tsaaririigidiplomaat, pärast revolutsiooni oli perekond põgenenud Eestisse, nad olid nii-öelda valged venelased. Hiljem, kui Toompuiesteel elasime, käisin sageli tädi Liljal tema Koidu tänava keldrikorteris külas.

Tädi Lilja tegeles tõsiselt minu kasvatamisega. Ta oli ise õppinud enne revolutsiooni Smolnõi aadlipreilide instituudis Peterburis ja jutustas põnevaid lugusid tolle aja koolielust. Suhtlesime vene keeles ja lugesime tema kodus säilinud tsaariaegseid jättidega kirjas raamatuid. Ta püüdis mulle (tulutult) häid kombeid ja prantsuse keelt õpetada, luges mulle ette prantsuskeelseid muinasjutte ja me arutasime olnud aegu. Tädi Lilja juures Koidu tänava keldrikorteris käis koos eestiaegsete venelaste seltskond, kes omavahel sageli prantsuse keelt rääkis. Need oli inimesed, keda nõukogude võim asustas keldrikorterisse. Suhtlemine tädi Liljaga, tema suhtumine nõukogude aega ja revolutsiooni ning see, mis tema Eesti ajast mäletas, kujundasid minu arusaamu venelastest ja Venemaast. Ta elas nagu teises õhustikus, see oli teine, väga paljus Puškini maailm, keda tädi Lilja väga armastas. Puškin ja Lermontov mulle meeldisid, vene luulet teadsin tänu temale poeemide kaupa peast.

Meriväljalt käisin koolis linnas, kõigepealt pandi mind 20. keskkooli, mis oli siis ühes majas Westholmiga. 20. keskkool valiti seetõttu, et ema oli sotsiaalkindlustuse ministeeriumis tööl ja sinna sai koolist otse üle Toompea mäe ja Vabaduse platsi (mis muutus varsti Võidu väljakuks). Ema läks tööle ja viis mind kooli. Mäletan hästi seda ministeeriumi maja Estonia puiesteel, kust ma sain ühe oma lapsepõlve kohutavama elamuse. Olin koolist ema töö juurde tulnud, kui ema kabinetis ühe kapi uks lahti vajus ja sealt terve hunnik käsi ja jalgu välja pudenes. Sõjainvaliididele proteeside jagamine käis otse sotsiaalministri kabineti kapist. Ei osanud siis uneski aimata, et nelikümmend neli aastat hiljem ise samas kabinetis istun. Kui 20. keskkool ära Tondile kolis, siis käisin seal kaugel koolis. Sõitsin Meriväljalt bussiga. Alguses küll ei olnud busse, vaid käis veoauto, mille kast oli pealt kaetud ja sees pikad pingid. Hiljem tulid saksa trofeebussid, pikad punased ja sinised Studebakerid.

LASTE RÕÕM JA LASTE SALAMAAILM

Kui läksin 6. klassi, avati Pirital kool ja mind pandi sinna, sest Piritale sai bussiga kergemini, talvel käisin koolis ka suuskadega. Minu pinginaaber Pirita koolis oli Tiiu, kes elas samuti Meriväljal. Nende kodus olid terved aastakäigud eestiaegseid ajakirju Laste Rõõm, mille lugemine oli väga suur elamus. Lugesime ennast sisse hoopis teistsuguse Eesti elu koolisuhetesse, perepiltidesse, laste kirjadesse. Väga palju oli liikvel ka sõjaeelseid näitlejate pilte, enamasti Ameerika filminäitlejate omi. Neid koguti albumitesse, mis käisid käest kätte. Kinodes näidati vanu Ameerika filme. Väga populaarne oli „Päikesepaistelise oru serenaad” ja „Tarzani” pärast jooksid poisid matemaatika tunnist ära, hüppasid teise korruse aknast alla.

Keegi ei kujuta vist praegu ette, et kui palju oli sõjajärgses laste maailmas veel tunda sõjaeelse maailma hõngu; et sõjajärgne lapsepõlv arenes nii otseses kui ülekantud tähenduses sõjaeelse maailma varemetel, mis säilitas äratuntavana endiste ehitiste välimuse ja siseelu. Pioneerilaagrid ja kõik muu oli ka juba olemas, aga laste omavahelises suhtluses, ka paljude õpetajatega suhtlemises säilisid veel endised reeglid ja tähendused. Kompvekipaberid, mida korjasime ja millega panti mängisime, olid Kawe ja Stude päritolu. Igapäevased asjad, ajakirjad ja laste mängud säilitasid eestiaegset maailma ka veel siis, kui vanemad ei julgenud sellest enam valjusti rääkida. Mina kasvasin pooliti üles selles eestiaegsete laste maailmas, pooliti oma vanemate vangimaja mälestusi kuulates. Saime emaga alati väga hästi läbi, aga tal ei olnud aimugi, mis minu maailmas toimus, ta ei tulnud selle pealegi.

Eesti Vabariik, mille enda jaoks avastasin, oli seejuures midagi niisugust, millest mu vanemad ja nende sõbrad tegelikult midagi ei teadnud. Nad olid näinud vabariiki ainult läbi vangla trellide. Nad elasid oma noorusaja kujutlustes ja neil oli oma nägemus kapitalistlikust korrast, mille vastu nad hakkasid kaheksateistkümneaastaste koolinoortena mässama, kui seda uut vabariiki tegelikkuses veel täiel kujul olemaski ei olnud. Kuidas elu „kodanlises Eestis” edasi oli arenenud, nägid nad väga lühikest aega pärast seda, kui 1938. aastal amnestiaga vangist välja tulid. Võimule saades asusid nad elama pererahvast tühjaks tehtud kõrgklassi korteritesse, nähes selles elumuutuses isegi omamoodi „õiglast tasu” oma kivipuuris veedetud aastate eest. Püüeldi selle poole, millest oldi nooruses ilma jäänud, ise tajumata olukorra julma irooniat. Korteritesse jäetud asjad aga säilitasid mälestusi oma endistest omanikest, olid nagu sild mingisse teise maailma. Oma koolikaaslaste juures Laste Rõõmusid lugedes õppisin mõistma mind ümbritsevate võõra elu jälgede kõnet, kujutlema endist elu nii, nagu see oli vägivaldselt katkenud. Minu jaoks oli seepärast endastmõistetavalt õiglane ka otsus tagastada nõukogude võimu poolt ära võetud kodud nende endistele omanikele.

Jälgi endisest elust nägin ka mujal kui koolikaaslaste juures. Meenutan suure tänutundega perekonda Kohila kandis Urgel, kes võttis meid varju alla 1952. aasta suvel, kui Hendrik Allik oli kinni, ema oli ministriametist minema löödud ja parteist välja heidetud. Jaagu lapsehoidja, tädi Minna Blumi sugulased Urgel võtsid meid suveks endi juurde. Taluperemees oli härra Riiman, tõeline eesti mees. Meeleolu talus iseloomustas see, et talu kemmerg oli tapetseeritud valimisplakatitega ja kui peremees sinna asjale suundus, ütles ta pidulikult: „Noh, lähme käime valimas ka ära!” Peres olid alles kõik Huvitavad Žurnaalid ja Maretid ja Taluperenaised, isegi paar köidetud aastakäiku Rahvalehte. Kogu suve, mis ma seal olin, veetsin täielikult eestiaegse ajakirjanduse maailmas.

Kui ma mõtlen oma klassiõdedele ja – vendadele, vaatan tollele ajale tagasi, ei mäleta, et mind kui punase Lauristini tütart oleks kuidagi kardetud või minu ees salatsetud. Küllap seda mõnikord ka tehti, kuid mitte avalikult välja näidates. Teises klassis vannutati mind klassiõdede poolt saladuslikku kampa, mille sihiks oli „aususe usk ja vabadus”. Pidime kõik vandele alla kirjutama. Julguse ja truuduse prooviks pidi iga kamba liige tegema läbi katse – Hirvepargi müüri pealt alla hüppama. Mitte Rootsi kantsi müüri pealt, vaid sellelt madalamalt, mis on vastu Toompuiesteed. Aga ka see on kaheksa-aastasele kaks või koguni kolm tema pikkust. Käisime palju Hirvepargis mängimas ja Rootsi kantsi uste taga oma julgust proovile panemas: olime täiesti veendunud, et seal on peidus vorstivabrik. Hinge kinni pidades kuulasime, kas uste tagant kostab ka karjeid, ja rääkisime üksteisele „tõestisündinud” hirmu ja õuduse lugusid. Kõigil olid salmikud ja nendesse oli kindlasti kirjutatud „Pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pea meeles, et sellegi salmi on kirjutand eestlase käed”. Seda oli igas salmikus kirjutatud mitmeid ja mitmeid kordi, see oli kui vanne, mida üksteisele edasi anti.

See oli külma sõja eelne periood, Ameerika ja Inglismaa olid veel Stalini liitlased, kinos näidati ainult trofeefilme, Marika Rökk laulis, liikus inglaste ja ameeriklaste vene keeles trükitud ajalehti, mis olid spetsiaalselt Venemaa jaoks tehtud. 1948–1949 toimus järsk pööre, algasid massilised arreteerimised, Venemaal varemgi kui Eestis. Viivi Luik kirjutas ühena esimeste hulgas, et kuni 1960ndateni elati suurel määral veel vanas Eesti ajas, inimesed ei võtnud nõukogude süsteemi kui jäävat. Murrang toimus võib-olla isegi varem, aastatel 1956–1957 ja nõukogude elu muutus inimeste jaoks ainukeseks tegelikkuseks. Enne seda, minu algkooliaastatel oli igapäevane koolikeskkond veel suurel määral varjamatult eestiaegne ja väga erinev nõukogude ametlikust retoorikast. Lapsed tajusid seda erinevust ehk eriti selgelt. Tallinn oli sõjavaremetes, inimesed kandsid riideid, mida nad oli kandnud Saksa ja Eesti ajal. Asjad kodus, mööbel, lauanõud olid ju pärit Eesti Vabariigi ajast, kandsid endisaegseid nimesid, firmamärke. Kõik nõukogulik, nii-öelda viisnurkadega, ei kuulunud tegelikult veel inimeste argiellu.

Tallinna 20. kk IIb klass. Marju esireas paremalt kolmas (1947 sügis)

Et meie kodu on kuidagi teistmoodi, oleksin pidanud varem tajuma, sain aga sellest alles hiljem aru. Kuna ma elasin sellises isoleeritud keskkonnas, mind ümbritsesid raamatud ja tädikesed, siis paljud asjad ei jõudnud minuni otsekohe. Kasvasin natuke vanamoodsas ja kummalises inkubaatoris. Raamatute, vanade ajakirjade, fotode ja salmikute kaudu elasin sisse Eesti Vabariiki, kasvasin sellesse justkui tagurpidi sisse.

COLORADO MARDIKAS

Olin elav, uudishimulik ja ninatark, üsna seltsiv, mul oli alati sõpru ja me tegime igasugu vempe, olin koolis pigem ulakas kui korralik laps. Lugu, mis mind tagantjärgi piinlikult kummitab, juhtus neljandas klassis, 1950. aasta kevadel, enne Taadi kinnipanemist. Siis olin ju veel suurte ülemuste laps, ema oli minister ja kasuisa Ministrite Nõukogu aseesimees. Kaheksas pleenum ja märtsiküüditamine olid toimunud, nii kooli kui kodu õhkkond muutunud. Kõikjal valitses hirm. Ema peitis osa Meeri raamatuid trepi alla kamorkasse. Avastasin nad sealt ja kui ema tabas mind salaja WCs „Eesti entsüklopeediat” lugemas, sain esimest ja viimast korda elus tema käest kõrvakiilu. Sel ajal sai Ameerikast vaenlane. Sündisid kõikvõimalikud müüdid, kuidas Ameerika ohustab Nõukogude Liitu. Üks ohtlik vaenlane oli Colorado mardikas, igal pool käis sellega suur võitlus. Colorado mardikas oli Ameerika imperialismi kohutav salarelv. Niisugused kampaaniad tekitavad rahva hulgas folkloorseid versioone, üks levis ka laste hulgas. Mõeldi välja vemp, mida kutsuti „Colorado mardikaks”. Võeti kumm ja nööp, pandi kumm läbi nööpaugu, keerati mõlemalt poolt nööpi täiesti krussi ja pandi paberi sisse. Kui nüüd paber lahti võtta, lööb kumm põrinal lahti. Need Colorado mardikad olid väga populaarsed. Meie matemaatika õpetaja oli väga nõudlik kiilaspäine meesterahvas, 40–50-aastane. Minu sõbrannad tegid Colorado mardika ja panid ümbriku sisse, ütlesid mulle, et viigu ma see õpetajale ja öelgu, et ema saatis. Ja mina, loll, tegingi nii. Läksin, tutt peas, viks ja viisakas, valge kraega, tegin kniksu, andsin õpetajale ja ütlesin, et ema saatis. Ta tegi ümbriku lahti ja brrrrrr… Õpetaja pidi suurest ehmatusest minestama, mina ehmatasin ka väga.

Tallinna 20. kk IVb klass. Marju esireas vasakult kolmas (1950 kevad)

Hoopis hiljem hakkasin mõtlema, et missugune sadism. Iga teine laps oleks koolist välja visatud, Lauristini ei visatud. Ma ei tea, kas teised plikad, kes mulle selle andsid, oskasid niiviisi arvestada. Ilmselt siiski arvestasid, et küllap Lauristini ei visata, et kui mina seda teen, siis ei saa keegi karistada. Mul on see õudne temp siiani meeles, vaene õpetaja oli tõeliselt šokis, pidi infarkti saama. Kuna mul oli väga hea mälu, olid väga head hinded ja tagantjärele aru saades ka erilised vanemad, siis võisin olla ulakas. Näiteks võisin rahumeeli tunni ajal pingi alla ronida ja sealt kätt tõsta, muidki tempe teha, mille pärast mul praegu on piinlik, sest nüüd ma saan aru, et mulle oli rohkem lubatud. Ja õpetajad ootasid minult kui Lauristinilt midagi muud. Teiselt poolt kasutasid klassikaaslased seda ära, et mind võis ette lükata. Kui hiljem 7. keskkoolis poisid korgid läbi lasksid, siis oli nii, et Lauristin lükati ette õpetajatega rääkima.

Sellest Lauristin-olemisest hakkasin seitsmendas klassis ennast teadlikult lahti haakima. Mu sõprade hulgas ei olnud keegi punase taustaga. Sõbrad olid kõik teisest, „sinisest” maailmast, mis muutus nende kaudu ka minu maailmaks. Sõprade ringis hakati mind keskkoolis hüüdma Marjustiniks. Ja ma olingi veel ülikoolis Marjustin, kirjutasin nii oma vihikute peale, muidugi mitte nendele, mis õpetajatele andsin. Hakkasin endale ja teistele tõestama, et „Ma ei ole Lauristin. Ma olen mina”. Ja vähemasti nende inimestega, kes olid minu ümber, läks see korda.

METSAKOOLIS KÜÜDITAMISTE KEVADEL

1949. kevadpoolaastaks saadeti mind kodust ära metsakooli. Ei teagi õieti, mispärast, ma küll küsisin vanematelt, aga meil ei olnud usaldusliku jutuajamise kommet. Ametlik põhjus metsakooli minekuks olid nõrgad kopsud. Muidugi olid mul kopsud haiged, kõigil sõjajärgsetel lastel olid kopsud haiged. Sanatoorne metsakool asus Pirita-Kosel, Kloostrimetsas. Kool oli Pätsi rajatud, aga kord koolis juba nõukogudeaegne. Kuna pidin seal olema pool aastat, uuest aastast kuni suveni, siis võeti kõik omad riided ära. Anti mingid karedad ja määrdunud, imelikud pruuni värvi kleidid. Üsna nõelutud ja kootsis niidisukad ja imelik pesu pandi selga. Seal sain ka oma esimesed tõelise elu õppetunnid seksuaalkasvatuse alal. Toad olid suured ja ma olin selline nunnu, kasvanud raamatutega, seal kuulsin, kuidas suured plikad sosistasid õhtupimeduses, kuidas ja mida keegi tegi. Plikad passisid, missugune õpetaja kellega käis ja mis siis juhtus, räägiti anekdoote ja sosistati roppe sõnu. Minu jaoks oli see täiesti tundmatu maailm, ma kuulasin õudusega. Teine hull asi oli seal söök, mis ei sündinud süüa. Mäletan, olid sellised hirmsad mingi kilusodiga määritud leivad. Poisid kleepisid neid pealmist poolt pidi laua alla.

1945. aasta suvel ema täditütre Helene (Lelja) Vaabeli talu trepil Viimsis Lubjal. Tagareas seisavad onu Vaabel, Marju, Hendrik Allik, istuvad vasakult Olga, vanaema õde Anna, vanaema Helene Künnapuu, paremalt teine Milla Künnapuu

Aga oluline küsimus on see, miks mind 1949. aasta kevadel, pool aastat jaanuarist juunini seal peeti. Üks pool vastust on meditsiiniline, mul olid tõepoolest kopsud haiged, aga ma arvan, et kardeti arreteerimisi. Taadi head tuttavad Leningradis olid juba kinni võetud. Vanaema õetütar tädi Lelja oli siis, kui ema vangis oli, saanud suure talu prouaks, läinud advokaadile mehele. Pärast seda, kui tulime Venemaalt tagasi, veetsin 1945. aasta suve seal talus. Talu oli Viimsis Lubja külas, seal, kus praegu uhkeldab Tallinna külje all jõukas uusasum. See oli Lubja küla suurim talu, hiljem asus seal kolhoosikeskus ja postkontor. Muidugi tehti tädi Lelja ja tema mees, minu vastu alati lahke onu Vaabel kulakuteks, aga nagu olen aru saanud, hoiatas mu ema neid küüditamise eest, nii et nad jätsid oma talu ja tulid linna. Onu, kunagine advokaat, sai linnas kojamehe koha, viimati nägin teda keldrikorteris Kadriorus habemesse kasvanud vanamehena, kui olin umbes kümneaastane.

Ema oli siis juba kinominister. Allik oli Ministrite Nõukogu aseesimees. Nad olid kaasas igasugustes viljavarumistes ja muudes aktsioonides. Kerkib paratamatult küsimus: mida tegid nad küüditamiste aegu? Ema on minu otsekohesele küsimusele vastanud, et tema ei olnud küüditamises osaline. Samas väidavad paljud inimesed kindlalt, et on teda näinud kord siin, kord seal, nagu oleks ta samal saatuslikul märtsipäeval viibinud korraga Hiiumaal, Raplas ja Jõhvis. Aga kuna ema oli niivõrd tuntud ja legendaarne punane Olga, siis ma arvan, et see võib olla sama hästi nii tõde kui legend, et ka mõnes teises naistegelases võidi „ära tunda” just teda. Palusin seda Kapol kontrollida, ja mulle vastati, et Olga Lauristin ei ole nendele teadaolevatel andmetel küüditamisaktsioonides otseselt osalenud. Kuigi olen siit ja sealt ikka ja jälle kuulnud, et osales küll. Teisalt olen kuulnud, et ta mõnd tema arvates ebaõiglaselt „kulakuks” tembeldatut hoiatas ja aitas küüditamisest pääseda. Ma ei tea. Loogiline on, et ta võis olla osaline. Igal juhul oli ta teadlik toimuvast. On samuti loogiline, et nad kartsid ise arreteerimist. Igatahes mind saadeti kodust ära.

OLEKS MUL PÜSS, MA LASEKS

Hendrik Allik istus 15 aastat vangis Eesti ajal ja pandi uuesti kinni 1950. aastal. 30. detsembril arreteeriti ta otse tööl ja enam me teda ei näinud kuni Siberist tagasitulekuni. Talle kui rahvavaenlasele mõisteti 25 aastat vangistust ja 5 aastat väljasaatmist. Allik oli siis 50-aastane. Kinnivõtmisele järgnes kohe läbiotsimine meie kodus Meriväljal. See öö lõpetas minu muretu ja hellitatud lapsepõlve. Olin siis kümneaastane ja mäletan, kuidas istusin teise korruse koridoris alla kaminatuppa viiva trepi otsa peal, Taadi kabineti uks oli lahti ja püssidega mundrimehed loopisid raamatuid riiulitest põrandale. Raamatud aeti hunnikusse ja viidi kottides minema. Mõtlesin, et oleks mul praegu püss, ma laseks. Seda tunnet, et oleks mul püss, ma laseks, kandsin endas kaua, nagu arvan, tundsid tuhanded lapsed, kes olid läbi elanud arreteerimised või küüditamised. See oli väikese inimese puhas vihkamine. Minu salamaailm hävitati. Mõistan seetõttu ise liigagi hästi neid inimesi, kes mind kui „punast Lauristini” mu päritolu pärast vihkavad. Siis, kui olid Rahvarinde ajad ja käisin mööda Eestit, päriti igal kohtumisel minult vanemate kohta ja ma nägin selgesti, mis tundega seda tehti. Kogesin seda avalikult väljaöelduna esimest korda Ameerikas, 1988. aasta sügisel New Yorgi Eesti Majas esinedes. Tean ja mõistan seda vihkamist. Olin seda eneses tollest viiekümnenda aasta viimasest õhtust saadik väljarääkimata saladusena kandnud, kuni 1988. aasta laine selle välja uhtus ja vabaduse vaimustuseks muutis.

Pärast Alliku arreteerimist elasime veel ühe aasta Meriväljal. 1952. aasta suvel suri vanaema. Pidime linna kolima, sest ei jõudnud maja enam pidada. Edgar Tõnurist, omaaegne Ministrite Nõukogu aseesimees sai selle endale, Tõnuristi järel kolis Meeri majja ja ostis selle lõpuks riigilt ära Juhan Smuul. Meie kolisime Toompuiesteele, tollase kainestusmaja kõrvale. Nii et elasime Meriväljal viis aastat. Merivälja Meeri maja on jäänud mulle igatsuste koduks. Tagasi vaadates tean, et tänu lapsepõlvele selles majas kujunes minu väärtusilm selliseks, nagu see on püsinud tänase päevani.