Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 9

Ülikooli kirjandusõpetuses mängis väga huvitavat ja ambivalentset rolli Harald Peep, kes pikka aega oli keskne tegelane kirjandusteooria ja eesti kirjanduse õpetamisel ja uurimisel. Peebu isikus väljendus jälle see nõukogude aja fenomen – mis on kellelegi lubatud. Eespool oli juttu, et mina kui Lauristini laps võisin õpetajale karistamatult Colorado mardika viia. Niisamuti võis Peep karistamatult pagulaskirjandust õpetada. Peebu kindel tagamaa peitus tema teenistuskäigus, ta oli olnud 1950ndate teisel poolel Ida-Berliinis tõlgiks Eestist ja teistest Baltimaadest sõja ajal läände põgenenud inimeste kodumaale tagasikutsumise asutuses, mis oli julgeoleku või pigem välisluure allasutus. Ja selle tõttu oli temale lubatud meile õpetada Suitsu ja Underit, pagulaskirjandust ja lääne kirjandusteadust. Peep tegi seda mõnuga, ta tõesti valdas seda. Ega meie nii väga uurinud ega arutanud, mis tagamaad sellel privileegil võisid olla. Meie kuulasime hoolega seda, mida ta õpetas. Tänu temale saime lugeda haruldasi raamatuid, mida tal oli kodus väga palju. Peep nõudis, et me olulisi teoseid ise loeksime, mitte ei jutustaks mingit ametlikku nõukogude kirjandusõpikut ümber.

Meie kunagised professorid (paremalt) Paul Ariste, Eduard Laugaste, Harald Peep, Huno Rätsep (seisab), vasakult teine Eduard Vääri

Tänu Peebule pääsesin terve nahaga oma esimesest suurest poliitilisest kohtumõistmisest. See lugu on seotud Nooruses 1970. aastal ilmunud artikliga „Kirjanduse mõttest”, mis on siinse raamatu artiklivalimikus ka ära toodud. Peep pidas kirjandusõpetust ülikoolis oma kuningriigiks. Ta oli eesti kirjanduse professor ja tollane ülikool oli väga selgelt professorikeskne. Harald Peep oli olnud ka dekaan ja parteibüroode liige nii ülikoolis kui Kirjanike Liidus. Tema oli meile õpetanud väära lääne kirjandusteadust, kunsti sõltumatust jms. Olime tuttavad juba semiootikaga, kuulanud Lotmani loenguid märgisüsteemidest ja kultuuriteooriast. Aga ametlikus filosoofias, dialektilises materialismis, oli endiselt üheks põhiautoriks seltsimees Lenin, kelle tähtteos oli „Materialism ja empiriokrititsism”. Pidime seda väga põhjalikult tundma. See teos oli täis sõimu. Seltsimees Lenin oli väga sõimlev autor. Tema sõimas muidugi eriti sotsiaaldemokraate, rääkis sageli menševikest, kes kaagutasid katusel, nagu Kummikäsi armastas tsiteerida. „Materialismis ja empiriokrititsismis” sõimas Lenin härraseid Machi ja Ostwaldi – sedasama Ostwaldi, kes on ainus Tartu ülikoolist välja kasvanud Nobeli laureaat ja tegeles peale keemia ka filosoofiaga. Sõimu objektiks oli arusaam, et inimese teadmine kujuneb märkide ja sümbolite kaudu, millega ta tähistab seda, mida ta näeb ja mõõdab. Selle kohta ütles Lenin, et see on idealism, väär ja vale.

Mina, filosoofia aspirant, läbi imbunud kirjandusteooriast ja semiootikast, kirjutasin essee, mille esialgne pealkiri oli „Kirjanduse mõttest ja elu mõttetusest”. Nooruse toimetus võttis igaks juhuks pealkirjast välja „elu mõttetuse”. Kui praegu seda teksti lugeda, on see muidugi naiivne ja kole keeruline, värske filosoofiaaspirandi kogu tarkus on püütud sinna sisse panna. Aga omas ajas oli see, nagu selgus, väga ketserlik.

Minu ketserlus seisnes selles, et uskusin kunsti võimesse avada inimelu tähendust tõesemalt ja sügavamalt, kui seda teeb teadus. Seda just tänu kunstniku subjektiivsusele. Mida subjektiivsem on kunstnik, mida rohkem ta julgeb süüvida inimese kogemusse ja mida tundlikumalt suudab seda sõnadesse panna, seda rikkam ja olemuslikum on inimelu, ühiskonna, ajaloo mõistmine, mida kirjaniku looming meile avab. Kunst suudab pakkuda elutunnetust, mis tuleb inimpsüühika seotusest kõiksusega ja ei ole üldse teisiti kättesaadav kui kunstilise kujundi kaudu. Selle äratundmiseni ei jõudnud ma mitte ainult kirjandusteooriat ja kunstifilosoofiat õppides. Mul on olnud õnn jälgida üsna lähedalt seda tunnetuslikku müsteeriumi, elades kaasa Mati Undi ja Ene Mihkelsoni romaanide sünnile. Olen sama meelt ka praegu, mil turuühiskonnas hinnatakse kirjandust liiga tihti vaid ajaviiteliste või praktiliste mõõdupuude järgi. Eriti kurvaks teeb, kui jälle kohtab järjest sagedamini soovi taandada mõni kirjandusteos või film ideoloogia ja poliitika illustratsiooniks.

Kuid tollal kõlas selline äratundmine kui väljakutse marksistlikule dogmaatikale. Niisiis kaebas Makarov, filosoofia kateedri juhataja, minu artikli peale ülikooli parteikomiteele ja rektorile. Meie dialektilise materialismi professor Mihhail Makarov oli nimelt ülikoolis kuulus oma raevuka marksismi poolest. Tema võttis minu esseed kui sulaselget ketserlust, ma oleksin just nagu lausa seltsimees Lenini vastu välja astunud. Oma esseed kirjutades ei olnud mul sugugi mõttes vaielda Leniniga, keda ma ei pidanud väga oluliseks autoriks. Sest meie teise lugupeetud filosoofia õppejõu professor Rem Blumi seminarides olime selgusele jõudnud, et Lenin oli tegelikult filosoofina üsna nõrk ega olnud tihtipeale ise lugenud nende filosoofide originaalteoseid, keda ta kritiseeris.

Oli 1970. aasta ja Tartusse oli just Tallinnast saabunud mässulist ülikooli vaigistama uus rektor Arnold Koop. Koop oli Venemaa eestlane ja endine meremees, sõja ajal teenis Balti laevastikus. Ta oli olnud partei ajaloo õppejõud, pedagoogilise instituudi rektor ja ENSV kõrghariduse minister. Tartusse saabus ta täis võitlusvaimu ja oligi kohe selline hea juhus – avastati vaimne kahjur. Kutsuti kokku ajaloo-keeleteaduskonna parteiorganisatsiooni laiendatud koosolek tollases ülikooli nõukogu saalis suure U-kujulise laua taga. Mind pandi istuma laua otsa, seina äärde ja algas kohus. Makarov pidas ründava kõne. Selle peale tõusis aga püsti Harald Peep ja ütles temale omasel väga lõikaval iroonilisel toonil, umbes nii, nagu ta meie käest küsis, mis oli Kõrboja Anna koera nimi: „Kuulge, Makarov, nagu mulle meelde tuleb, te lõpetasite enne sõda Narva gümnaasiumi. Seal Narva gümnaasiumis oli väga nõrk kirjanduse õpetaja. Parem oleks, kui te kirjanduse asjadest ei räägiks.” Keegi ütles veel midagi ebamääraselt toetavat ja nii ei tulnud kohtuasjast midagi välja. Peebu ettepanekul otsustati, et minu esseed arutab Kirjanike Liidu Tartu osakonna parteibüroo, kus on asjatundjad inimesed. Peep oli ise selle büroo liige ja seda arutelu ei toimunud kunagi, minu esseest ei tehtud juttugi.

Ma panin essee raamatu artiklite osa avalooks, sest see võtab kokku minu ülikooliaegse vaimse teekonna. Võtab kokku ka tõdemuse, mis meid kandis – kunsti vabaduse, vaba kunsti tähtsuse, subjektsuse ja subjektiivsuse väärtustamise, kunstilise vormi tähtsuse. Täna ei tundu see ehk üldse enam kõneväärt, seda peetakse loomulikuks. Sageli tuleb ette kurtmist, et kunst on liiga vaba. Aga kunsti vabaduse äratundmine ja väärtustamine oli tollal, ma arvan, väga tõsine tee ka iseenda suurema sisemise vabaduse poole, eemale poliitikast ja ideoloogiast.

Lõpetasin 1969. aasta detsembris aspirantuuri, kolm aastat filosoofiaõpinguid sai täis. Aspirantuuri kaudu koolitas ülikool endale õppejõude, ette oli nähtud ka pedagoogiline praktika. Minust pidigi saama filosoofia õppejõud. Tegin ära ka oma pedagoogilise praktika, õpetades ajaloolist materialismi. Loengupidamist meile ei usaldatud, iga aspirant sai endale juhendada ühe seminarirühma. Minu elu esimese tudengite rühma moodustas suurepärane seltskond, kelle hulgas olid Andrus Saar, Jaan Unt, Mart Siimann, Rutt Põld (Hinrikus), Ann Siitam (Seilenthal).

Ent siis veendus Makarov, et ta ei taha mind endale õppejõuks. Ta heitis mulle ette mitut asja. Üks etteheide oli: „Teie sõprade teoseid avaldatakse Manas!” Väliseesti ajakirjas Mana oli just ilmunud üks Mati Undi lugu, ei mäletagi, mis täpselt. Teine põhjus: „Ja teised teie sõbrad on juudid.” Makarov oli kirglik juudivastane ja mida vanemaks sai, seda enam see temas süvenes. Lisaks veel minu igasugused ketserlikud mõtteavaldused: tegin oma aspirantuuri ettekande keelefilosoofiast ja rääkisin seal semantikast. Praegu on absoluutselt enesestmõistetav, kuidas asjadel on eri kultuurides erinevad tähendused, tollal karjus Makarov minu peale: „Labidas on labidas, pole siin mingeid tähendusi!” Kuigi, samas oli ta väga haritud inimene, luges prantsuse ja itaalia keeles, aga ta oli tulihingeline marksist. Räägiti, et talle olevat saadetud anonüümselt, ilma autorit nimetamata retsenseerimiseks üks „Eesti nõukogude entsüklopeedia” artikkel, mille ta täielikult punaseks tegi ja ütles, et see on antimarksism, seda ei tohi avaldada. Mille peale talle teatati, et artikli autoriks on ta ise. Toimetus tegi temaga kurja nalja.

Sügisel 1969 jalutasime Makaroviga kolm tundi Tähtveres, kus ta elas, ja Makarov tegi mulle selgeks: minust ei saa filosoofia õppejõudu, ta ei saa mind tööle võtta.

Nii saigi minu esimeseks töökohaks ülikoolis 1. jaanuarist 1970 sotsioloogialabori juhataja, mis oli ka labori ainus eelarveline, riigipalgaline ametikoht.