Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 5

1952. aasta sügisel kolisime Meriväljalt Toompuiesteele, seitsmendasse klassi läksin juba Hariduse tänava kooli, kuulsasse 7. keskkooli, mis oli Eesti ajal ja on nüüd jälle tuntud kui Prantsuse lütseum. Teadsime, et Georg Ots oli seal õppinud. Meie ajaks oli see juba muudetud tavaliseks nõukogude keskkooliks, aga kooli raamatukogus olid alles veel peaaegu kõik raamatud Prantsuse lütseumi templiga. Paljud Prantsuse lütseumi raamatud olid peidetud tagaruumi kappidesse, mis seal täpselt oli, teadis ainult meie raamatukogutädi Kübarsepp. Tema siis valis välja, kellele ta mis raamatuid andis. Mina olin nende hulgas, kellest ta sai aru, et mulle meeldivad just need paksud eestiaegsed raamatud, eriti mitmeköitelised romaanid, nagu Galsworthy „Forsyte’ide saaga”, mille mitu korda läbi lugesin. Ei tea, mis rolli mängivad praegu kooliraamatukogud tänastele koolilastele, kui palju on seal selliseid tädi Kübarseppasid, kes märkavad tuua lastele just neid õigeid, kogu eluks meelde jäävaid raamatuid.

Samas oli tolleaegne 7. keskkool Stalini aja lõpule üsna tüüpiline. Küüditamised ja natsionalismi pleenumid oli läbi käidud, inimesed hoidsid oma mõtted ja arvamused endale, omavahel kodustest asjadest ei räägitud.

ISIKUKULTUS KOOLIS

Meie vanade õpetajate seas oli palju neid, kes olid enne sõda õpetanud erakoolides, nii Prantsuse lütseumis endas kui Westholmi ja Lenderi gümnaasiumis. Need õpetajad rääkisid mõnikord vahetunnis omavahel prantsuse keeles, et lapsed ja teised õpetajad aru ei saaks. Kooli direktor oli Venemaa eestlane Elfriide Jors, suur, paks ja kilehäälne, jalas kõrge kontsaga kingad, kontsad kere raskuse all väljapoole vajunud. Teismelistena tajusime väga täpselt, millest õpetajad ei rääkinud, aga millest koolimaja õhk oli pinev. Kooli üks õppealajuhataja või mina ütleksin pigem, et kooli komissar oli Venemaa eestlane seltsimees Vapper. Ta nägi välja kui tüüpiline tegelane nõukogude filmist, krunn kuklas, väga ilusate näojoontega, pruuni pea ja pruunide silmadega. Kandis alati õlgadel halli angooravillast kolmnurkset rätikut, mille kohta öeldi puhhavoi platok, karvane selline. Ta oli alati sünge näoga, romantiline ja üksildane. Ja ma pean ütlema, et tal oli hämmastav austajate hulk meie kooli õpilaste seas, kes sõna otseses mõttes jooksid mööda koolimaja Vapperile järele, kuhu ta ka ei läinud, kogunesid koridori tema ukse taha ootama, rääkisid temast särasilmse imetlusega. Ilmselt oli ta ajaloo õpetajana kaasakiskuv, kirglik ja hea jutuga.

Meie klassis ei joostud Vapperi, vaid Georg Otsa ja kuulsate mootorratturite, õde ja vend Küünemäede järele. Tallinna ja kogu Eesti kõige populaarsem spordiala oli ju tollal mootorrattasõit, mida me hästi teame filmist „Vallatud kurvid”. Meie motosportlased, kes olid tol ajal ka NSVLi tšempionid, olid tohutu kultuse objektid. Nii et hommik meie klassis algas enne tunde sellega, et Otsa jälitajad ja kummardajad rääkisid, mida Georg Ots tegi eelmisel päeval, kuhu ta läks ja kellega oli. Teised oli Küünemäesid passinud ja jutustasid sama detailselt kuulsate mootorratturite eelmisest päevast. See oli nagu praegune kollane ajakirjandus. Ajakirja Kroonika ei olnud, kuid kollane kroonika levis suulises vormis õpilaste seas ja oli vägagi populaarne. Kui meid kümnendas klassis poistega kokku pandi, siis see tagarääkimine lõppes otsa, ju häbeneti poisse.

Tallinna 7. keskkooli 1957. aasta XIb klassi lõpetajad (Marju ja sõbranna Reet vasakult viies ja kuues)

Seda tollele ajale iseloomulikku kultuslikku õhkkonda on hästi tabatud Valdo Pandist tehtud filmis „Kohtumine tundmatuga”. Kultuslik õhkkond ei olnud ainult poliitiline, see ei olnud ainult Stalini või meie komissari kultus. See oli ka tung staaride poole. Mulle selline kultuslik suhe ei meeldinud. Minu taga istus mu väga hea sõbranna Reet, kellega me pärast tulime koos ülikooli, tema läks arstiteaduskonda. Temaga käisime pärast tunde hulkumas mööda vanalinna tänavaid ja hoovisoppe, lugesime peast luuletusi, targutasime kirjandusest, filosoofiast. See oli meie lõbu. Ja oli veel teisi, kes ei ühinenud kultuskampadega.

7. keskkoolis oli palju vanu häid õpetajaid, kes ilma otse ütlemata näitasid siiski välja oma hoiakut ametlike asjade suhtes. Minuga ühes koolis, küll üks klass eespool õppinud Jaan Ruus on Eesti Ekspressis meenutanud ajalooõpetajat Mari Kaera, kes oli väga värvikas kuju. Mäletan, kuidas ta rääkis terve tunni lugusid Prantsuse 18. sajandi kuningakojast. Tunni lõpuks ütles ta oma kordumatult käriseva põlgliku häälega: „Seda jama, mis te peate vastama, lugege ise raamatust.” 11. klassis oli meie ajaloo õpetaja ja ka klassijuhataja äsja ülikoolist tulnud kunstiajaloolane, õpetaja Aino Värk. Tema käsitluses muutus ajalugu kunstiloenguks, olime tohutus vaimustuses renessansi kunstist ja prantsuse impressionistidest. Meie muusikaõpetaja Ludmilla Väinmaa kogus enda ümber muusikasõprade ringi, kes õhtuti pärast tunde kogunes nautima klassikalist muusikat. Kirjandusõpetaja Reinupi kirjandusringis arutati kriitiliselt õpilaste omaloomingut, tehti referaate ja toimusid vanas hea klassikalise hariduse vaimus arutelud. Lemmikõpetajatega ei räägitud ametlikku keelt, vaid arutleti õhinaga igaveste väärtuste üle.

Kooli õhustik oligi väga vastuoluline, lausa kahemõtteline ja kahekeelne. Direktori, õppealajuhataja ja veel mõne õpetaja rõhutatult väljendatava ametliku, lausa stalinistliku hoiaku vastu tajusime eestiaegsete õpetajate selgelt iroonilist, mõnikord väljakutsuvatki suhtumist. Nendelt jõudis meieni sõnum „See, mida vastama peab, tuleb teil vastuvaidlematult ära õppida, aga teadke, et see on jama”. Kui praegu nõukogude ajast räägitakse, siis minu meelest neid erinevaid tähenduskihte ei teata või ei arvestata nende olemuslikkust kogu tollele ajale. Erinevate kihtide tunnetamine, nendega vahel ka oma käitumises arvestamine kujunes koolis lausa automaatseks. Ilmselt enamikul minuga ühel ajal keskkoolis ja pärast ülikoolis käinutel oli selge arusaamine, mis on ametlik ja mis on tegelik, mis on nüüd ja mis oli enne. See ei olnud sugugi nii, et kõikidel olid silmad kinni ja siis 1980ndate lõpul läksid äkki lahti. Niisugust aega pole olnudki, kus kõikidel on silmad kinni. Oluline on ka see, et nõukogudeaegses hariduses oli kõva vana eestiaegne juuretis, alates sellest, et õpetaja Panso õpetas meid esimeses klassis Johannes Käisi aabitsa järgi. See juuretis kandus meieni ka hiljem, me õppisime ära, kuidas seda eristada „jamast”, ja teadsime, mida pidi õppima, ja vastasime, mida pidi vastama.

SULA

Stalin suri 1953 märtsis. Meie koolimajast ja kodust mööda, Toompuiestee kaudu liikusid lõputud pärgadega rongkäigud Balti jaama vastas Snelli tiigi ääres asunud „isakese” monumendi poole. Õpetajad olid vaiksed ja kohkunud. Keegi ei osanud aimata, mis hakkab riigis juhtuma pärast ebajumala surma.

1955. aasta sügisel algasid muutused. Ühel 1955. aasta oktoobripäeval oli Balti jaam täis rahvast, kes olid tulnud vastu võtma Siberist tagasi tulijaid, kelle hulgas oli ka meie taat Hendrik Allik. Keskkooli viimasel aastal, 1956–1957 muutus õhkkond ka meie koolis, oli alanud sulaaeg. Ma mäletan 1956. aasta lõpuaktust, aasta enne meie lõpetamist, Tuglas oli esimest korda jälle ametlikult lubatud kirjanik. Koolisaali suurtest akendest tuli palju valgust, meie vanad õpetajad istusid esimeses reas ja nutsid, kui loeti Tuglase „Merd”.

Taadi tagasitulek Siberist: Jaak Allik, Olga Lauristin ja Hendrik Allik Balti jaama perroonil (oktoober 1955)

Hakkasid saabuma esimesed kirjad ja esimesed raamatud Rootsist. Minu esimene tutvus pagulaskirjandusega oli Jaan Krossi kaudu. Krossi tõi meile külla Alma Vaarman, kes oli temaga koos olnud viimasel asumisel ning noorest luuletajast vaimustusse sattunud. Krossi ja Alma Vaarmani sõprus kestis aastaid ka pärast Siberit, koos tegid nad koguni Tallinna töölisteatri ajaloo. Mäletan mitut õhtut, kui põnevusega kuulasin, kuidas Alma Vaarman, Jaan Kross ja meie Taat jagasid omavahel laagrielu mälestusi. Olin siis 10. klassis. Nende musta huumorit ja üksteist üle trumpavat sarkasmi täis kirjeldused laagrielust olid kohati isegi absurdselt naljakad, mis tagantjärele mõeldes ajab ihukarvad püsti. Alma jutustas, kuidas laagris teatrit tehti ja baleriin Lilian Looring, kelles olid säilinud, nagu Alma ütles, „Estonia primadonna vurhvid”, esitas laagri punanurga laval surevat luike. See pilt võis meenutada Notke „Surmatantsu”. Kross rääkis, kuidas ta oli telliskivivabrikus hobuse ametit pidanud, ajades käsitsi ringi savikeeramismasinat. Ja milline ülim delikatess oli olnud haikalasaba supp!

Kuulasin 16-aastase luulelise tüdruku imetlusega, kuidas Jaan Kross deklameeris oma laagris kirjutatud luuletusi, millest suur osa ilmus varsti kogus „Söerikastaja”. Mida ma aga oma pettumuseks sellest kogust ei leidnud, oli mulle eriti meeldinud sõjaeelset Tartu üliõpilaselu kujutav alverlik poeem (mäletan selle kangelase nimegi – Tiit Pagu). Kui ise ülikooli jõudsin, oli mul kummaline tunne esimest korda ülikooli kohviku rasket ust lahti lükata – see uks, selle lõvipeaga vaskkäepide oli nii selgesti silme ees Krossi poeemist. Krossi käest sain esimest korda lugeda Ilmar Laabani luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus”. Kirjutasin selle käsitsi oma kladesse ümber. Sõbranna Reedaga hulkusime 1956. aasta kevadel lõputult mööda vanalinna tänavaid ja retsiteerisime valjusti „Ankruketi lõpu” värsse.