Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 3

Hendrik Allik (Indrek) ja Johannes Lauristin (Hannes) olid sõbrad noorest peale. Ja nagu ma olen aru saanud, ka rivaalid juba noores eas. Minu ema, sõprade ringis Oll(a), oli kaunis, haritud ja eneseteadlik noor daam. Kui nad vangist välja tulid, tiirlesid nii Indrek kui Hannes minu ettekujutust mööda mõlemad ümber Olli. Memme romantilisele loomusele sobis Lauristin rohkem. Nad abiellusid mais 1939, üsna varsti pärast vanglast vabanemist.

Allik ja Lauristin valiti mõlemad Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas 1923. aastal Riigikogu liikmeks, kuid mõlemad mõisteti varsti pärast seda vangi: Lauristin seitsmeks aastaks 1924. aasta veebruaris, Allik 149 protsessis eluks ajaks 1924. aasta novembris. Pärast vabanemist veebruaris 1931 võeti Lauristin mõne nädala pärast uuesti kinni ja mõisteti kuueks aastaks sunnitööle. Pärast amnestiat 1938 olid nad jälle koos Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalses büroos. Tean, et nad vaidlesid seal omavahel kõvasti, sest neil olid erinevad arusaamad sellest, kuidas kommunistid peaksid käituma. Eriti teravaks läksid vastuolud pärast seda, kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse „revolutsiooni tegema”. Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.

„Tööliste keldri” noored 1923. aastal: esireas istuvad vasakult esimene Alma Vaarman, kolmas Johannes Lauristin, neljas Hendrik Allik; tagareas esimene Mary Rikko, teine Olga Künnapuu

Lauristin ja Allik olid iseloomult väga erinevad, ehkki mõlemad kuulusid minu arvates noorukitena sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada. Hannes oli olnud maal ministeeriumikooli parim õpilane, kuid pidi edasiõppimise asemel minema 16-aastaselt vabrikutööliseks. Temas oli eneseteostustahet ja edevust, isegi natuke dändilikkust, ta tahtis väga saada ajakirjanikuks. Kui ta oli põrandaaluse lehe toimetaja, sai tema hüüdnimeks Toimetai. Temas oli ka luuletaja, kirjaniku ambitsiooni, vangis olles kirjutas lühijutte ja suhteliselt korraliku romaani „Vabariik”.

Allik meenutas tihti irooniaga oma karjapoisipõlve Kitzbergi „Kauka Jumala” Mogri Märdi prototüübiks olnud jõuka naabrimehe juures. Mogri Märdi ja külavaeste konflikti on ta ise läbi elanud. Tema vastuhakkamise vaim, mille tausta Mulgimaa klassik nii hästi kirjeldab, pärines sealt, nagu ka ta eluaegne hüüdnimi „Mulk”.

Nii Lauristin kui Allik elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust. Sellest sotsiaalsest alaväärsustundest kasvas klassiviha ja poliitiline kirg. Allik jäi irooniliseks mässajaks elu lõpuni. Lapsepõlvest küdenud viha mogrimärtide vastu õigustas tema silmis paraku ka „hallparunite” karmi kohtlemist. Kuni ta lõpuks ise sama masina rataste vahele jäi, süüdistatuna trotskismis ja kodanlikus natsionalismis.

Lauristin oli Allikust palju impulsiivsem, naivistlikum, romantilisem, kärsitum. Temas oli seda tribüünile ihalejat, keda oli kerge manipuleerida ja pimestada. Kui ma vaatan neid fotosid, kus ta Toompea saalis kõnet peab, on mul seesmiselt õudne ja kõhe… Seda kõnepidamise sisetunnet ma tean: see võib olla joovastav. Tundsin seda, kui ma ise Toompeal olin ja rahvahulkadele kõnelemise vaimustust ennast kaasa haaramas tundsin. Lauristini poliitiline kirglikkus ja võimujanu ta 1941. aastal hukutasidki. Tegelikkuses osutusid nii revolutsioon kui sellega saadud võim pettekujutluseks. Vaatasin arhiivis mingit toimikut, mis kajastab, millega ta tegeles, kui istus üksi Toompeal valitsuskabinetis ja oli justkui peaminister. Tema roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju. Lauristin oli petetud marionett, ehkki ta ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud.

Ema noorem õde tädi Milla on mulle rääkinud, kuidas siis, kui ta 1941. aastal mõne kuu Tallinnas mu isa ja ema juures elas, oli tal seal väga halb olla, sest julgeolekumees magas koridoris ja jälgis iga sammu. Ihukaitsjaks nimetatud julgeolekumees valvas Lauristini – kellega ta rääkis, kus ta oli ja kuhu läks. Ja teiselt poolt valvas teda Moskvast saadetud Stalini emissar Säre. Ühesõnaga, sisuliselt oli Lauristin pandud puuri. Ilmselt tema kuulekusele sundimiseks tehti talle Pikal tänaval ka teatavaks, et tema noorem õde Benita, kes oli noore tüdrukuna Venemaale sattunud, on Leningradis rahvavaenlasena kinni võetud, Solovetsi saarele vangilaagrisse saadetud ja seal vastuhakkamise pärast koos mitme teise eestlasega 1937. aastal maha lastud.

Ema ja mina, sügis 1940

Lauristin oli tahtmatult süüdi selles, et minu emast sai esimesel nõukogude aastal punane tsensor või glavlit. Ema oli pärast vangist vabanemist, abiellumist ja emaks saamist tulvil õnne ja vaimustust. Temale näis toimuv tõepoolest kui unelmate revolutsioon. Ehkki tagantjärele on ta meenutanud, et Riigivolikogu istungite kõned, mille protokollimise eest ta sekretärina pidi vastutama, olid kõik tema hämmastuseks juba ette võõra käekirjaga valmis kirjutatud. Ema on jutustanud, kuidas Lauristin oli tulnud koju rõõmusõnumiga: kuule, ma leidsin sulle väga sobiva töökoha! Tuleb kirjandusega tegeleda, see on kirjanduse peavalitsuse juhataja koht. Hannes oli öelnud: „Sina ju armastad kirjandust, sa sobid sinna.” Selles ei olnud irooniat, nõukogude orwellilikku kõnepruuki mitte mõistnud Lauristin ilmselt ei kujutanudki ette, mis asi see kirjanduse peavalitsus tegelikult on. Siis hakkasid tulema nende raamatute nimekirjad, mis ära keelati. Ema mäletas, et nimekirjadel oli olnud hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni resolutsioon, kes oli ema jaoks kirjandusinimesena autoriteet. Kui tema juba alla kirjutas, siis… „Ma tõmbasin sealt mõned nimed maha, mida teadsin, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, nagu „Väike lord Fauntleroy”! Kuidas see saab olla keelatud raamat, mis on selles kahjulikku, ma tõmbasin selle maha.” Kui ema sellest süüdimatult jutustas, oli seda kuulata õudne ja samas uskumatult absurdne.

JOHANNES LAURISTINI SURMA MÕISTATUS

Lauristini surma asjaolud on siiani ebaselged. Ametliku versiooni järgi sai ta ju surma 28. augustil 1941, evakueerudes Tallinnast eskaadrimiiniristlejal Jakov Sverdlov, mis pommirünnakus pihta sai ja põhja läks. Aga keegi pole näinud Lauristini sinna laeva peale minemas ega ka laeval.

Mitteametlikke versioone on koguni mitu. Üks on see, millest kirjutab Jaan Kross oma mälestustes9, tuginedes mitme riigijuhi ja muude kõrgete ametiisikute autojuhi Osvald Vilkese meenutustele – et julgeolek laskis Lauristini sadamas maha. Kross toob ära tsitaadi Pekka Erelti artiklist Eesti Ekspressis10

27. augustil 1941 viis Vilkes Lauristini autoga sadamasse. Lauristin oli väga ärritatud ja öelnud autojuhile: „Aga ma neile näitan!” Kas see oli protest Stalini põletatud maa käsu täitmise vastu või soovimatus Eestist lahkuda, pole kahjuks teada. Igatahes Vilkese arvates ei olnud Lauristinil mingit kavatsust laevale minna. Jõudnud sadamasse, väljus Lauristin autost ja käskis Vilkesel ootama jääda. Sadam kihas autodest ja inimestest. Vilkes vaatas seda segadust auto kõrval seistes hirmunult pealt.

Mõne aja pärast märkas Vilkes, et auto poole tulevad kaks erariides meest, kes toetavad kaenla alt kolmandat, hoides teda niiviisi püsti. Vilkese sõnul oli toetatava mehe ülakeha millegi sisse mässitud ning ta jalad lohisesid järel. „Issand Jumal, Lauristin läks nii ägedaks, et lasi kellegi maha!” mõtles autojuht ehmunult. Siis aga tundis ta ära Lauristini ülikonna.

Lähemalt uurida polnud võimalik, sest Vilkes käsutati kohe autosse.

Kaks meest tõmbasid kolmanda tagaistmele ning katsid tahavaatepeegli mingi nartsuga kinni. Autojuhile anti käsk kohe ära sõita. Vilkes ütles meestele, et ta ei tohi – Lauristin käskis tal oodata ning Lauristini autojuhina täidab ta tema käsku.

Seda ei pandud millekski ja Vilkesel tuli sadamast ära sõita. Autojuhile sai üha selgemaks, et auto tagaistmele lohistatud mees on Johannes Lauristin. Mis auto tagaistmel toimus, seda ta ei näinud, kuid sealt ei kostnud ka mingit elumärki. Vilkese arvates oli Lauristin juba siis surnud. Ta arvas ka seda, et Lauristin läks oma ütlemistega liiga ägedaks ja lasti seetõttu maha.

Ma imestasin väga, kui Krossi mälestustest lugesin, et ta oli Vilkesega tuttav ja seda lugu temalt ise kuulnud – ma olin Jaaniga viiskümmend aastat väga hea tuttav, aga ta ei olnud mulle kunagi sellest rääkinud. Miks? See on mulle mõistatus. Ja nagu ma aru saan, ei olnud keegi, ei Kross ega teised, kellele Vilkes seda lugu oli rääkinud, temalt küsinud, kuhu ta arvatava Lauristini surnukehaga oli sõitnud.

Pekka Erelt toob oma artiklis veel mitu Lauristini hukkumise versiooni, tuginedes suurel määral ajaloolase Mati Õuna raamatus esitatule11.

On veel üks versioon, mis seab asja uude valgusesse. Sain oma sünnipäevaks kaks aastat tagasi kirja ühelt naiselt, kes rääkis lugu, mida ta kuulis oma peres 1957. aastal. Kirjas jutustatud lugu oli järgmine.

1941. aastal, kui Vene väed juba lahkusid, kuid sakslased ei olnud veel kohale jõudnud, tuli Tallinna poolt Vägeva jaama vedur ainult ühe vaguniga. Vagunist tuli välja viis vene sõdurit ja ohvitser, kes konvoeerisid kahte vangi. Vangidel olid käed okastraadiga kinni seotud. Üks meestest oli öelnud, et ta tahab juua. Ohvitser käskinud vett tuua. Jaamaülema naine oli toonud kopsikuga vett. Kuna vangidel olid käed seotud, oli kästud jaamaülema naisel neid joota. Kui naine oli vett küsinud vangi jootnud, oli see sosistanud: „Ma olen Johannes Lauristin ja too teine mees on Vene saadik.” Seejärel olid sõjaväelased viinud vangid välja mööda Aegviidu poole minevat maanteed ja mõne aja pärast oli kostnud laskmist. Kui sõjaväelased tagasi tulid, ei olnud vange enam nendega. Siis oli vedur manööverdanud pöördeks Tallinna suunas ja lahkunud.

Selle uskumatuna tunduva loo teeb minu meelest usutavaks just Vene saadiku (Botškarjovi) mainimine, sest võimude ametliku versiooni järgi oli Botškarjov olnud Lauristiniga samal laeval, nad just nagu läksid koos põhja. Kirjas aga väidetakse, et sõdurid viisid Botškarjovi koos Lauristiniga rabasse, lasksid maha ja sõitsid Tallinna tagasi. Kui Lauristini kohta võib uskuda, et rahva hulgas liikus igasuguseid legende, siis Vene saadik oli rahva jaoks tundmatu ja tema kohta sellise legendi teke ebatõenäoline. Võimaliku seletuse sellele kummalisele loole leidsin vene sõjaajaloolase Bunitši raamatust, kes räägib tund-tunnilt sellest, kuidas Nõukogude laevastik Tallinnast lahkus.12 Selles on kirjeldatud, mismoodi admiral Vladimir Tributsi, Balti laevastiku ülema laev viivitas 28. augusti hommikul sadamas, sest admiralilt ei tulnud ega tulnud käsku välja minna. Laeva ühes kajutis ootas aga Moskvast tulnud kõrge julgeoleku ülemus kannatamatult, et sinna laevale tuleksid ka Lauristin ja Botškarjov. Tema pidi nad nimelt toimetama Moskvasse, kus nad pidid olema tunnistajad julgeoleku alustatud juurdluses Tributsi kohta. Ka mitmes teises raamatus on räägitud, kuidas Tallinnast lahkumine jäi hiljaks, mistõttu väga paljud hukkusid. Tributsit olla süüdistatud oma ülesande, Tallinna kaitsmise halvas täitmises ja ilmselt oli tema peale Stalinile kaevanud kas Botškarjov või Lauristin, kelle konfliktist Tributsiga teadis Olga Lauristin jutustada. Kui ma nüüd need kaks asja kokku panen, siis tundub mulle, et Tributs ootas teadet, et need kaks meest on kõrvaldatud, ja alles siis andis käsu, et laev võib lahkuda.

Hiljaaegu lugesin ka internetikommentaari, mis väitis teadvat, et Lauristin olevat maha lastud Ellamaa rabas. Ühesõnaga, see on üks kummaline lugu.

Tuleb nõustuda Mati Õuna seisukohaga, et Lauristini kadumise suhtes langesid julgeoleku ja Tributsi soovid kokku, jääb vaid lahtiseks, kes seda tegi ja kus see toimus.13

Johannes Lauristini kuju Toompea lossi aias (praegune asukoht okupatsioonide muuseumis)

Minu ema võttis esmalt puhta kullana, mida talle ametlikult räägiti, käis isegi koos Tallinna lahes hukkunud meremeeste perekonnaliikmetega vette pärgi viskamas. Hiljem, Eesti Vabariigi taastamise järel hakkas ta uskuma, et julgeolek laskis Lauristini maha, sest Lauristin olla protestinud Stalini käsu vastu, et Eestist lahkudes tuleb maha jätta põletatud maa. Ta oli tulnud õhtul koju ja öelnud, et läks väga riidu, olevat olnud koledasti endast väljas ja keeldunud seda käsku täitmast. Et kuidas on võimalik, et me ise hävitame ennast: me tuleme siia ju tagasi, see on Eestimaa. Ema arvas küll, et julgeolek laskis Lauristini maha, aga mina kahtlustan, et tõenäolisemalt korraldas tema tapmise Tributs, et jätta julgeolek ohtlike tunnistajateta. Aga seda ei uuri enam keegi välja, sest on selge, et selle kohta pole kunagi olnud mingeid pabereid. Ema pöördus ka Kapo poole palvega selgitada välja Lauristini surma tegelikud asjaolud, kuid ei saanud sealt mingit selgust.

Lauristini ots oli hale-traagiline, aga kui ma vaatan seda nüüd juba distantsilt kui ajaloo laval toimunud näitemängu, siis saan aru, et see on tema karakteri loogika, mis ta selleni viis. Oli see siis Ellamaa raba või Tallinna laht, aga see oli tema saatuse loogiline lõpp. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei ole nii väga otsinud Lauristini suguvõsa juuri. Ja miks ma Toompeal ülemnõukogu asespiikrina palusin heal sõbral Hardo Aasmäel, kes oli siis Tallinna linnapea, Lauristini kuju Toompea lossi pargist maha võtta ja ära viia. Selle kuju tegemisel kasutas skulptor mind Lauristini profiili vormimisel – me pidavat nii sarnased olema. Nüüd on see kuju jõudnud okupatsioonide muuseumi, olen teda seal korra kahju- ja häbitundega vaadanud.

Seda kõike uuesti läbi mõeldes küsin endalt: kas olen isa oma südamest välja juurides käitunud kui „õige eestlane”, kes tunneb viha sügavamini kui leina ja andeksandi? Mati Õuna raamatus „Võitlused Läänemerel”, kust otsisin teateid oma isa kohta, leidsin Tallinna evakueerimisel Läänemere lainetes hukkunute koguarvu. Tema arvutuste järgi sai Leningradi–Tallinna vahelisel mereteel augustis 1941 surma kuni 16 000 inimest, neist 14 000 Tallinna evakuatsioonil 26.–30. augustil. Neist enamik olid tsiviilisikud, nende hulgas ka minu isapoolne vanaema Leena Lauristin. Õun nimetab II maailmasõja suurima hukkunute arvuga miinilahingut Tallinna all „Juminda katastroofiks”. Õuna raamat, milles need kohutavad arvud esmakordselt kokku loeti, ilmus 1996. aastal. Kuid siiani on Soome lahes hukkunute hingi õnnistamas vaid Amandus Adamsoni Russalka. Ja Tallinna südamesse on kerkinud sammas, mis ei väljenda kaotuste leina ja vabaduse rõõmu, vaid põlistab võitluse viha.

MIKS OLEN JÄÄNUD LAURSTINIKS

Minult on küsitud, miks ma ei ole abielludes oma perekonnanime muutnud. Abiellusin esimest korda väga noorelt, Enn Roosega hakkasin käima juba siis, kui pärast keskkooli lõpetamist Punases RETis voltmeetreid jootsin ja tema oli seal tehnoloog. Muidugi oleksin võinud abielludes vahetada nime. Olin siis Tartus kolmandal kursusel. Olin keeranud oma elus täiesti uue lehekülje, minu elu täitsid kirjandus ja filosoofilised arutlused, kuulusin üliõpilasseltskonda, kus loeti salaja Rootsist Tartusse jõudnud väliseesti kirjandust, Eesti ajal ilmunud raamatuid, vaieldi demokraatia ja vabaduse võimalikkuse ja totalitarismi olemuse üle, innustatuna Coudenhove-Kalergi enne sõda ilmunud teosest „Totaalne riik ja totaalne inimene”. Kanda Lauristini nime oli minu jaoks teatav väljakutse. Kui ma oleks Lauristini nimest loobunud, oleks see olnud allaandmine. See käis minu väärikuse pihta, oleks olnud kergemat teed minek. Tahtsin olla tunnistatud iseseisvaks isiksuseks, kes on hinnatud kui tema ise, nimest hoolimata.

Teist korda abielludes oleksin võinud olla Vihalemm. Aga siis oli juba liiga hilja nime vahetada, kui oled eluaeg Lauristin olnud ja sellena endaks saanud. Muidugi, kui Rahvarinde ajal käisin mööda rahvakoosolekuid ja aina küsiti, kuidas suhtun oma vanematesse, siis oleks olnud kergem mõne teise nimega rahva ees esineda.

Üks põhjus, miks ma nime pole vahetanud, on ka seotud minu ema sooviga jätta endale ja minule Lauristini nimi siis, kui ta 1945. aastal Hendrik Allikuga abiellus. Tema jaoks oli see nimi seotud vaid armastusega. Hendrik Allik või Taat, nagu me teda kutsusime, tõi meie perekonda ja suhtlusringi hoiaku, mis mu emal täielikult puudus. Ema jäi surmani, saja-aastaseni romantiliseks sinisilmaks, kellele olid võõrad küünilisus ja skepsis. Kuigi mõnikord võis ema üsnagi lõikavalt väljenduda, oli tema huumoritaju siiski hoopis teistsugune kui Taadi oma. Emas oli pigem folkloorset naljataju, ta kasutas mõnikord väga rahvalikke ja teravaid ütlusi, ilmselt oli ta need oma emalt pärinud. Aga Allik oli läbi ja lõhki skeptiline, oma ütlemistes kohati isegi küüniline. Erinevalt Memmest puudus tal täielikult huvi seltskondlikkuse vastu, asjadest hoolis ta ainult paljudes keeltes vanadest raamatutest, mida ta antikvariaadist ostis.

Taat: Hendrik Allik oma 80. sünnipäeval (1981)

Allik suhtus eriti suure põlgusega pugejatesse ja nuhkidesse. Temalt sain ma juba koolitüdrukuna õpetuse, et ei tohi mitte kuskile alla kirjutada. Tuleb olla valmis selleks, et sind kinni võetakse, aga ei tohi alla vanduda. Siberist tagasituleku järel sai Allik mõne aja pärast plaanikomitees ülemuseks. Siis me olime suviti Keila-Joal, toonases nomenklatuuri getos. Seal oli selline eraldi sopikene, hiljem ehitatud, mida nimetati Eesti külaks, estonskaja derevnja. Seal olid Allik, Veimer, Väljas, Green, Merimaa. Alliku suhtumine kõikidesse nendesse „jeestlastesse”, Vaderitesse, Müürisseppadesse ja Vainodesse, oli erakordselt põlglik ja irooniline. Aga samas oli tal üks oluline joon, mis oli ka minu emal, on Jaagul ja võib-olla minulgi, et ma nime ei vahetanud – ta oli uhke ja kangekaelne. Vaatamata sellele, et ta oli nõukogude süsteemi totruse läbi näinud ja selle julmust omal nahal kogenud, tundis ta, et ei saa reeta kommunistlikke põhimõtteid, mille pärast on ise kannatanud. 1955. aastal tuli ta Siberist tagasi ja säilitas elu lõpuni oma usutunnistuse, mida võiks nimetada kommunistlikuks selle sõna läänelikus, mitte bolševistlikus tähenduses. Selle aluseks oli veendumus, et tuleb võidelda vaeste inimeste, tööliste õiguste eest ja kapitalismi kui ebavõrdsust loova ühiskonnakorralduse vastu.

KLASSIVIHA JA DEMOKRAATIA

Olen palju mõelnud Hannese ja Taadi, nagu ka teiste endiste tööliskeldri poiste ja tüdrukute üle – kuidas ja miks kujunesid neist tänaste arusaamade järgi „riigireeturid”. Nii Lauristin kui ka Allik olid minu sisemise äratundmise järgi subjektiivselt veendunud oma aadete absoluutses tões ja omakasupüüdmatuses ning poliitiliste vastaste põhimõtete sama absoluutses vales ja omakasupüüdlikkuses. Noormeestena olid mõlemad silmapaistvate liidriomadustega, andekad ja auahned. Mõlemad olid tulnud vaestest oludest, revolutsioon tõotas neile eneseteostust, revolutsiooni lüüasaamine tähendas aga töörahva kaotust, millega nad ei tahtnud leppida. Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas riigikokku saanuna nägid nad selle kõnetoolis klassivõitluse areeni, mitte omariikluse ülesehitamise tandrit. Neid, kes ei usu selliste noorte ja vihaste meeste siirust ja arvavad, et kommunistiks hakati tollal vaid Vene raha saamiseks, soovitan lugeda mahlaka sõnastusega netikommentaare riigikogu palkadest või ka mõnede tänaste opositsioonisaadikute vihaseid sõnavõtte riigikogus. Kes peavad Kingissepa vihast küsimust „Kellele iseseisvus, kellele ike?” vaid elukutselise põrandaaluse tühjaks retoorikaks, tutvugu Kesknädala tänase stiiliga ja meenutagu, millist vastukaja äratab ikka veel küsimine „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”.

Kui lääne kõrgintellektuaalsed vasakpoolsed imetlesid veel 1930ndatel Moskvat kui maailma revolutsiooniliste lootuste kandjat, siis millist läbinägelikkust saaksime oodata vahetult Vene revolutsiooni järgsetel aastatel Eesti töölisliikumise tegelastelt? Miks eeldame, et nad oleksid pidanud usaldama oma „klassivaenlasi” Eestis rohkem kui revolutsioonilisi aatekaaslasi Moskvas ja Leningradis? Eriti pärast värsket kogemust, kus 1919. aastal 25 Eesti ametiühingute liidrit Irboska lähedal võsas Laidoneri käsul lihtviisil maha lasti?14

1924. aastal, kolm päeva enne detsembrimässu kirjutas Päevaleht kahjurõõmsalt 149 protsessist ja Moskva käsilaste eluks ajaks kinnipanekust, avaldades lootust, et sellist protsessi enam pikka aega vaja ei lähe. Kas osati mõelda, et 1920ndate alguse mässulised ja romantilised 20–25-aastased noored tulevad pärast viitteist aastat nende silmis ülekohtust vangistust välja leppimatute Eesti riigi vaenlastena, kelle jaoks kättemaks oma vangistajatele on muutunud üheks elu juhtmõtteks? Kas Päts vaikivat ajastut luues oskas mõelda, et suukorvistades vasakpoolseid haritlasi, annab ta protestijatele tõuke muutuda Moskva Trooja hobusteks?

Selle, et riiklik vägivald ja vabaduse ahistamine sünnitab vaid vastupanu ja kättemaksu ning et nii rassi- kui klassiviha ei suuda midagi luua, vaid viib ühiskonna hävinguni, on Euroopa tänaseks hästi ära õppinud. Sellel äratundmisel põhineb demokraatia absoluutne väärtus ja sotsiaalse õigluse põhimõtete tunnustamine kõigi lääne vanade demokraatiate poliitikute poolt nii vasakul kui paremal pool punase ja sinise vahejoont. Seepärast polegi demokraatlik võimuvahetus ja vastaspoole valimisvõit lääneriikides katastroof, nagu ta ikka veel tundub meie poliitikutele ja meediale, vaid see kuulub eluterve ja stabiilse ühiskonna aluste hulka. Pangem tähele, et läänes eristatakse punaseid ja siniseid erakondi. Punaste ja valgete jõudude vastandus on pärit Venemaa kodusõja ajast, kui Lenini partei oli hävitanud nii enda punased konkurendid (igat sorti sotsialistid) kui ka oma sinised vastased (kodanlikud parteid) ning sõjatandril olid surmaheitluses punaste armee ja valgete kaardivägi. Sealt kandus see ka Eesti Vabadussõja retoorikasse. Kas need, kes armastavad punast ja valget vastandada Eesti praeguse poliitilise konkurentsi kujutamiseks, on sellele mõelnud, kust see vastandus pärit on ja kas sobib kodusõja retoorika demokraatlikule ühiskonnale?

Oma vanemate saatusest olen õppinud eitama klassiviha ja otsima dialoogi ka nendega, kes sulle vihast valgete silmadega otsa vaatavad juba ainuüksi su nime ja päritolu või ka su erakonna nimetuse pärast.