Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 2

Alustan sealt, kust kõik asjad algavad – nendest liinidest, mis kujundavad inimese elu. See on paratamatult seotud põlvnemise ja geenidega. Väga palju asju, ilmselt ka suur osa iseloomust, on ju inimesele kaasa sündinud jumal teab mis eellastest. Ja sellele aluspõhjale tekivad hilisema elukeskkonna, suhete ja kogemuste mõjul muud mustrid, ka sellised, mida me ise enda juures ei teadvustagi. Tähtsad ei ole isegi mingid sündmused või jutud või otsesed mõjutused, vaid hoopis miljöö, detailid ja meeleolud.

KÜNNAPUUD JA ANSONID

Kuna kasvasin emaga, isa ma pole näinudki, siis mul ongi tunne, et olen rohkem seotud ema suguvõsaga. Ka seal on ju kaks poolt, emaisa liin ja emaema liin, Künnapuud ja Ansonid. Ja mina tunnen väga tihedat sidet Künnapuudega, võib-olla ka selle tõttu, et minu jaoks tähtsad tädi ja onu olid Künnapuud.

Ema, tädi ja onu: vasakult Ludmilla Künnapu, Peeter Künnapuu ja Olga Lauristin (1953)

Üks mulle kõige lähemaid inimesi oli tädi, minu ema nooremõde Milla, kes suri mõned aastad tagasi Tartus. Emal oli ka noorem vend Peeter, kelle poeg on arhitekt Vilen Künnapu. Künnapuude liin, inimesed ja nende iseloomud on mulle hästi teada, see suguvõsa on olnud kogu aeg reaalne, samas kui Ansonite liin, minu 1952. aastal halvatuna surnud vanaema Helene liin, muutus minu jaoks tajutavaks hoopis hiljem.

Kiiu-Aabla käsitöö- ja kokanduskursuste õpilased 19. sajandi lõpul: esireas paremalt teine vanaema Helene Anson, tagareas paremalt kolmas tema õde Anna Anson

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees oli ja on vist ka praegu Ylo Anson Ameerikas, USA armee kolonel2. Ligemale 20 aastat tagasi võttis ta minuga ühendust. Olin siis Toompeal, riigikogus, seal me kokku saimegi. Ylo ütles, et tahab rääkida, oleme vist sugulased. Ta oli selle avastanud, kui tegi oma sugupuud. Käisin tal hiljem Ameerikas külas, Ylo näitas mulle Ansonite sugupuud ning oma suurt ja uhket maa-majapidamist. Teadsin, et mu vanaema oli enne abiellumist Anson, aga ma olin Ansoneid üsna vähe kohanud. Ylo Ansoniga asja arutades tuli välja, et lähedast sugulust ei ole, aga samast Pärnumaa omaaegsest Seli vallast oleme Ansonite liini pidi pärit küll, nii et ehk vaarvanaisad võisid olla vennad või onupojad.

Tegelikult oli mul Ansonite vastu huvi tärganud 1980ndate keskel, kui olime abikaasa Peetriga paar suve Pärnumaal, Tõstamaalt ülespoole, Vaiste lahe ääres ühes kalurionnis suvitamas. Rändasime seljakottidega ringi ja otsustasime emapoolse vanaema kodutalu üles otsida. Tõstamaalt Pärnu poole sõites tulime Selistes bussi pealt maha, hakkasime otsima Ansonite haudu surnuaial ja Ansu (Hanso) talu, mida kunagi oli pidanud vanaema vennapoeg Hans, ja enne teda vanaema vend Toomas, ja enne teda vanaema isa Hans.

Künnapuude pere Kolgal 1903. aastal: seisab vanaisa Anton, istuvad vanavanaema Eeva, vanaema Helene ja tema süles tütar Olga, seisab tütar Marie (suri 1906)

Meierei juurest mere poole minnes tuli üle suure välja meie suunas üks mustas riides mees. Küsisime, kus siin Ansu talu on. Tema hakkas rääkima, et oi jaa, ma tean väga hästi, seal käis ju vanasti kogu küla koos. Selline tunne, nagu oleks see eile olnud, aga oli ju sajandi alguses. „Seal käidi koos, kaarte käidi mängimas.” Ansu peremees Hans (minuvanaema vennapoeg) oli vanapoiss, üksikmees, tal ei olnud lapsi. Leidsime selle talu üles, oli mere ääres, rannaheinamaad üks kilomeetri jagu ja üle selle paistis meri õue. Korras talu oli, kõik vanad hooned alles, käsitsitehtud kiviait aastaarvuga 1908 ja südamed voolitud kempsuukse sisse. Naabrid rääkisid, et see talu oli 1972 müüdud suvitajatele. Minu ema küll oli meenutanud, kuidas nad vanaemaga koos lastena olid Ansu talus olnud sõja eest varjus, kuid hiljem olid Hansu ja tema „punaste sugulaste” vahel kõik suhted katkenud.

Pärast läksime Seliste surnuaeda, mis on Ansonite hauaplaate täis. Seal oli ka minu vanaema teine vend, kellest olin kuulnud. Hauakivi oli mustast marmorist, sest ta oli Tallinnas olnud tähtis mees, tsaariaegne pristav. Nimi oli Jaan, aga ristitud Ivaniks, sest rannaäärsed külad olid vene usku.

Künnapuud aga tulid Lõuna-Eestist. Olen alati arvanud, et olen põhjaeestlane, kasvanud Tallinnas. Alles kümmekond aastat tagasi sain aru, et tegelikult olen otsapidi pärit Tartumaalt, kui minuni jõudis üpris hämmastavat teed pidi Künnapuude suguvõsa lugu. Nimelt suri ära minu ema onupoeg Eugen Künnapuu, kes elas Tartus ja oli 1931. aastast korporatsioonis Sakala, osales ka selle taastamisel 19893. Tema pojatütar Signe, kes elab Kohilas, otsis mind üles, saatis mulle meili, et tal on käsikiri Künnapuude suguvõsa kohta. Seesama Eugen, minu ema onupoeg, oli korralduse teinud, et käsikiri kõikidele Künnapuu järglastele teatavaks saaks. Suguvõsa loo oli kirja pannud minu vanaonu Viktor, Eugeni isa siis, Nõmmel 1936–1938.

Viktor oli eluaegne koolimees, nagu ka minu vanaisa Anton4, nad olid vennad ja Viktor oli vanaisast kolm aastat vanem. Ja see lugu hakkab peale sellest, kuidas talumeestele perekonnanimesid pandi. Puka mõisnik oli kutsunud talumehed enda juurde ja küsinud, mis nime nad endale tahavad. Talumehed olid öelnud, et seda, mis härra soovib. Seal oli ka minu vanaisa vanaisa isa, Mäe-Kääriku talu peremees hilisema Puka jaama ligidalt. Siis oli mõisnik öelnud: sul on selle Kääriku talu väravas üks väga ilus künnapuu, paneme sulle nimeks Künnapuu.

Kui see käsikiri minuni jõudis, olime hiljuti ostnud endale suvekoduks talu, kolm kilomeetrit praeguselt Käärikult Sangaste poole. Ma ei olnud aimanudki, et mina, kes ma tundsin ennast alati põhjaeestlasena, Tartusse tulnud immigrandina, olin tegelikult tulnud tagasi sinna, kuhu ma kuulun. Käsikirja lugedes sain teada, et minu vanaisa vanemad Peeter Künnapuu ja Eeva Luksep olid laulatatud Sangaste kirikus. Ja meie praegune suvekodu on Sangaste vallas, 10 kilomeetrit Sangaste keskusesse.

Lauristini suguvõsast tean, et nad on puhtalt põhjaeestlased, harjukad. Neist ei tea ma rohkemat, kui olen lugenud Johannes Lauristini romaanist „Vabariik”, kus ta kirjeldab tegelikult omaenda suguvõsa lugu Kuivajõel. Hannes lõpetas 1914 Kuivajõe ministeeriumikooli, olevat olnud oma klassi silmapaistvaim õpilane. 16-aastaselt sai temast tehasetööline, edasi õppis ta töölisnoorte koolis. Revolutsiooni ajal liitus kommunistidega, 1919–22 aga teenis Eesti sõjaväes. Sõjaväest tulles sai temast kommunistliku ajakirja Noor Tööline toimetaja. 1923 valiti ta Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas riigikokku, kus sai olla vaid kolm nädalat, kui juba kinni pandi.

Aga ma ei ole Lauristini suguvõsa juurte selgitamisega lähemalt tegelenud. Mina olen ennast rohkem tundnud Künnapuuna. Oma mõju on siin ehk sellel, et nimetatud kaks venda Künnapuud olid kooliõpetajad, seda olid ka mitmed Ansonid. Minu vanaema vanim vend Anton Anson oli Eesti Aleksandrikooli kauaaegne juhataja Põltsamaal5.

Nagu öeldud, inimene pärib rohkem, kui ta arvab. Mina olen ilmselt pärinud koolmeistrite geeni.Olen eluaeg tundnud ennast eelkõige õpetajana. Kõik muu minu elus on sinna juurde kuulunud. Istutasin oma suvekodu juurde, kust tee keerab talu õue, iga teadaoleva Künnapuu põlvkonna jaoks ühe künnapuu. Meil on seal kaheksa väikest künnapuud. Nad kasvavad väga aeglaselt – kui mu lapselapselapsed on ükskord suured, vahest on ka need puud siis suured. Künnapuud pidid kasvama veel aeglasemalt kui tammed.

VANAISA ANTON KÜNNAPUU

Viktorile ja Antonile lisaks oli veel kolm venda, kokku viis venda Künnapuid. Kõik olid sündinud Lõuna-Eestis, pere rändas ringi. Minu vanaisa ei olnud enam Käärikul sündinud, vaid hoopis Aakre lähedal. Aga ikkagi oli see sama kant Tartu ümbruses – Uderna, Rõngu, Põltsamaa.

Viis venda, üks neist minu vanaisa, olid Viktori kirjelduse järgi kõik väga erineva iseloomuga. Minuvanaisal oli jällegi topeltnimi – eestipäraselt oli ta Hans, aga ristitud oli Anton, kuna mindi vene usku. Viktor kirjeldab, miks nad veneusku läksid. Vanavanaisa Peeter ja vanavanaema Eeva olid luterlased, kui nad Sangaste kirikus laulatati. Aga siis tuli hingemaade pakkumine õigeusklikele ja praktilised talupojad arvestasid ruttu välja, mis neile kasulik. Pealegi olid neil kohaliku mõisnikuga keerulised suhted, otsisid isegi keisri käest abi tema vastu. Mitmes vaesemas kandis mindi niimoodi vene usku. Ka Künnapuude suguvõsast läks osa vene usku, üks vend sõitis isegi Venemaale ja saigi kuskil Siberis maad.

Anton Künnapuu Vaidas (1910)

Nendest Peetri ja Eeva lastest, viiest vennast, oli minu vanaisa kõige noorem ja kõige ägedam. Nagu Viktor kirjutab, oli ta väga elav ja väga äkiline. Kui ta pärast läks kooliõpetajaks, oli tal alati tegemist kohaliku kirikuvõimuga, kellega kippus riidu minema. Ta liikus palju, vahetas tihti kohti, tüdines kiiresti inimestest ja läks kergesti konflikti. Mitmel pool pidi ta koolmeistrina teenides kohalt lahkuma. Vanaisa oli vahepeal olnud isegi Vaidas mõisavalitseja, enne kui sai jälle kooli tagasi. Vend Viktor meenutab, et Antoni riiud said alguse tavaliselt sellest, et ta nõudis õiglust ja ausust. Näiteks ühe preestriga läks riidu, sest avastas, et too pani kõrvale koolile määratud raha. Kui sündisid ja kasvasid mu ema, onu ja tädi, oli vanaisa koolijuhataja mitmel pool Harju- ja Läänemaal – Kolgal, Sillal, Valtus, Raplas. Kõige enam mäletatakse teda ilmselt Raplas, kus ta oli ministeeriumikooli juhataja 1913–1917. Eesti kooli ajaloos on ta ära märgitud seoses koolilastele tasuta koolisöögi sisseviimisega. Piltidel on vanaisa, nagu kõik tolle aja koolijuhatajad, tsaariametniku mundris. Koolis käis õpetus vene keeles ja koolijuhataja pidi tagama, et lapsed ka vaheajal vene keeles suhtlesid. Sestap mäletatakse Rapla kandis minu koolijuhatajast vanaisa ka kui „venestajat”. Siiski ei saa öelda, et vanaisa Anton oleks olnud alandlik Vene riigi alam. Pigem vastupidi.

Koolijuhataja Anton Künnapuu pere Raplas 1916. aastal: tagareas Anton, 13-aastane Olga ja abikaasa Helene, esireas 6-aastane Milla ja 8-aastane Peeter

Et vanaisa oli äge õiguse otsija, ühines ta juba 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega. Kui vaatasin Elmo Nüganeni vabaõhulavastust Tammsaare „Tõe ja õiguse” III osa põhjal, siis kujutlesin elavalt ka oma vanaisa Antonit ühena neist vaimustusega lippude all marssijatest ja loosungite hüüdjatest. Ja nagu ema rääkis, oli ta ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist, lõi sellega enamlaste poolel algusest peale kaasa, võttis mõnikord ka mu tollal alles 13–14-aastase ema rahvakoosolekutele kaasa. Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid. Ta oli isa lemmik ja isa oli tema paleus, kelle aadetesse ta pimesi uskus. Isa Anton oma ägeduse ja tulise õiglusejanuga mõjutas teda veel ka pärast oma saladuslikuks jäänud surma. Oma elu lõpul kahetses ema, et polnud oma aatelisuses osanud märgata, kui suurt südamevalu pidi nii isa kui tema pärast kannatama vanaema Helene. Vanaisast kujunes 1917. aastal üks Rapla enamlaste juhte, ta lahkus aasta lõpus Raplast ja asus Harju maakonna nõukogu esimehe kohale. 1918 läks ta koos punastega Venemaale, jäi soetõppe ja suri Narvas 1919. Vanaema Helene jäi kolme lapsega üksi.

Vanim tütar Olla (Olga) tuli 1916. aastal Raplast Tallinna kooli. Kuna isa oli koolijuhataja, saadi lapsele tasuta koht, see oli vene kool, Nikolai gümnaasium Tallinnas. Kui kool läks sõja eest ära Venemaale, läks ema üle Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumisse. Tallinnas elas Olla ema venna Ivani juures, sellesama, kellel on mustast graniidist hauasammas Seliste kalmistul. Onu Ivan ja ta naine Roosi elasid Ahtri tänaval, praeguseni uusehitiste vahel säilinud kolmekordses paekivist majas. Ema mäletas, et onu Ivani ja tädi Roosi juures olid parkettpõrandad ja väga suured toad. Ja väga karm kasvatus. Aeg oli niisugune, et lapsi kasvatati üldse karmilt. Raplas koolijuhataja peres harjutas isa lapsi laua ääres sirgelt istuma niiviisi, et kepp oli küünarnukkide vahelt läbi lükatud, et nad ettepoole koogutada ei saaks. Ema meenutas elust tädi Roosi juures näiteks seda, kuidas ta ei armastanud hernesuppi ja siis tädi Roosi tõi pilgeni hernesuppi täis taldriku ja ütles: „Enne kuhugi ei lähe, kui supp on söödud!” Tolleaegne kasvatus vähemasti selles peres, ja ma usun, et väga paljudes teisteski, oli selline, et sa teed, mida tegema peab, ja teed seda korralikult. Sa ei lase ennast lonti, ei ütle – oh, mulle ei meeldi. Ema rääkis, et kui ta istus 15 aastat vangis, aitas see isa kasvatus teda sirge seljaga vastu pidada: sa ei lase ennast lonti, sa ei lase ennast meeleheitele, sa ei lase ennast lõdvaks. Sa võimled iga päev, ka vangis olles. Sa pead ennast traksis. See traksis olek oli väga tähtis. Mindki on memm niimoodi kasvatanud, et ma pean olema traksis. Kui ema oli vana, ka siis, kui hakkas saama saja-aastaseks6, armastas ta öelda, et inimene on kui ratas: seisab püsti seni, kuni liigub.

GÜMNASISTID JA PÕRANDAALUSED

Tütarlaste kommertsgümnaasium oli omal ajal väga hea kool, mis ühendas tugeva reaalhariduse ja laialdase keelteoskuse. Minu ema sai sealt eluks ajaks suhu inglise, prantsuse ja saksa keele, juba algkoolist ka vene keele. Kommertsgümnaasiumi majas Pärnu maantee ja Vabaduse platsi nurgal asub praegu Inglise kolledž. Ema käis ühes klassis Kati Poska, hilisema Katrin Välbega. Teine tuntud kooliõde oli Lagle Pareki ema Elsbet Markus. Tüdrukute klassis olid kõik neiud väga sõnakad ja hakkajad. Oli ju revolutsioonijärgne aeg, õpilasedki olid haaratud elavasse arutellu ja mõnikord ka teravatesse konfliktidesse väljaspool kooli toimuva üle. Üks selline vaidlusküsimus, mida siis väga tuliselt arutati ja nüüdki veel arutatakse, oli usuõpetus koolis. Nende kooli direktor oli härra Heinrich Bauer, kes oli hiljem ka Eesti Vabariigi haridusminister ja suhtus usuõpetusse väga pooldavalt. Kool jagunes kahte leeri ja ka see klass, kus käis minu ema, jagunes kaheks – ühed, kes pooldasid usuõpetust, ja teised, kes olid vastu. Ema mäletas seda, kuidas nad Elsbet Markusega olid selles küsimuses eri leeride liidrid. Minu ema oli usuõpetuse vastu, sest ta tuli vene usku läinud suguvõsast, kus aga seda usku ei olnud kunagi sisemiselt omaks võetud. Vanaisa kui kooliõpetaja jaoks oli usk paratamatu vormitäide, kirikuga oldi pigem konfliktis. Kuigi ema peres olid vene kiriku suhtes väga negatiivsed tunded ja mälestused, siis luteri usku nad tagasi ei tulnud, vaid muutusid üldse kiriku suhtes ükskõikseks. Seega, üsna loomulik, et emast sai oma klassis ateistide liider. See oli üks esimesi maailmavaatelisi konflikte, mida ema meenutas, kui gümnaasiumiajast juttu tuli.

Vanaema Helene, Milla, Peeter ja Olga Tallinnas 1922. aastal

Juba kooli ajal sattus ema koos mõne kooliõega kommertsgümnaasiumi kõrvalmaja keldris tegutsenud nn tööliste keldrisse, kus käis tollal koos üsna palju noori, sealhulgas ka minu tulevane isa, kes õppis sel ajal töölisnoorte keskkoolis Vene turu ääres (nüüd Viru väljakul). Seda miljööd on ta kirjeldanud oma romaanis „Riigikukutajad”. Mina tean seda ema romantiliste noorusmälestuste järgi ja tundsin ka üsna mitmeid kunagisi tööliskeldri poisse ja tüdrukuid, kellest minu lapsepõlve ajaks olid saanud juba „vanad revolutsionäärid”. Kõige huvitavam isiksus nende seas oli surmani teadmisjanune, optimistlik ja võitlusvalmis Alma Vaarman, eluaegne sunnitööline, kes oli noore neiuna vangistatud, istunud Eesti Vabariigis kinni viis aastat, saadetud siis välja Venemaale ning seal Stalini laagrites veetnud kokku 15 aastat. Just temalt kuulsin ma 1960ndatel selget ja veendunud hinnangut: Stalin oli sama mis Hitler. Lugesin nüüd Aarne Rubeni romaanist sama keskkonna ja nende inimeste kohta hoopis teisest, „kaasaegsest” vaatepunktist ilkvel toonis tehtud kirjeldust. Ruben kirjeldab seda keskkonda ja neid inimesi kui amoraalseid ja naeruväärseid. Ta mainib möödaminnes minu emagi samas võtmes. Mina aga tean, kui range moraalse kasvatuse oli saanud kodus minu memm ja kui karmid olid elu lõpuni tema vaated igasugusele lodevusele. Ta oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi.

Ema käiski aasta Tartus ülikoolis. Kuid parteikutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teadmistejanust. Tallinnas sai temaülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas. Vabariigi eluaegse vangina leidis ta omameelekindlusele tuge kongikaaslastele prantsuse keelt, matemaatikat ja kirjandust õpetades. Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumusest ka vanas eas mitte. Saja-aastaseks elades kandis ta oma minevikku ja nooruse aateid puutumatuna endas, istus tundide kaupa mõtteis ja vait. Ja ütles alati, et peab positiivselt mõtlema, igas asjas nägema positiivsust.

Tallinna ja Tartu kommunistlike naisaktivistide kokkutulek 1923. Olga Künnapuu teises reas paremalt esimene. Tagareas vasakult teine Johannese õde Benita Lauristin

VANAEMA JA KAUNITAR MEERI

Olen püüdnud kujutleda, kuidas tekkis ka vanaema Helene Künnapuu ellu see punane eluliin, mis ka teda lõpuks Eesti Vabariigi vangimajja viis. Vanaema läks ju 1925. aastal kohtu alla põrandaaluste abistamise pärast. Võin oletada, et kui mässuline ja äge vanaisa Anton jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi, hakkas meeleheitel vanaema oma kadunud mehe jälgi otsima. Nii sattus vanaema Nõukogude Liidu saatkonda. Sealt hakkas ta saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni (MOPR) raha ja jagama seda vangistatute perekondadele. Samuti andis ta põrandaalustele kasutada oma korterit, mis asus Kadriorus Tina tänav 8 hoovimajas. Tema juures olid sageli öömajal noored põrandaalused – Hendrik Allik ja veel mitmed teised. Seal tutvuski ema juba koolitüdrukuna oma hilisema teise abikaasa ja minu poolvenna Jaagu isa Hendrik Allikuga.

Olga Künnapuu ja Mary Rikko kommertsgümnaasiumi abiturientidena (1922)

Koos vanaemaga oli kohtu all ka ema gümnaasiumiaegne pinginaaber Mary (Meeri) Rikko, kes käis koos emaga tööliskeldri koosolekutel. Pärast ema surma leidsin temast järelejäänud paberitest Meeri ja vanaema kohtuasja kirjeldused. Sealt selgus, et Meeri töötas pärast gümnaasiumi lõpetamist raamatukoguhoidjana Nõukogude saatkonnas. 1925. aasta kohtuprotsessil peeti just teda kogu protsessi keskseks tegelaseks ja ideeliseks kommunistiks, kellelt ka minu vanaema ülesandeid sai. Kuidas Meeri Rikko sinna seltskonda sattus, ma ei tea. Tema kohtumaterjalide hulgas leidunud reporteri märkmetes on viide Meeri „heale päritolule”. Meeri Rikko oli oma klassis silmapaistev kaunitar, piltidel luigekaela ja suurte pruunide silmadega, paljudel fotodel kõrvuti minu emaga. Kohtu all oli ta koos Eduard Reininguga7, kes samuti kohtumaterjalide järgi otsustades oli aktiivne punane, pidas sidet põrandaalustega, levitas kommunistlikku kirjandust ja jagas laiali MOPRi toetus- ja ergutusraha. Erinevalt 149 protsessist, kus Ollale mõisteti eluaegne vanglakaristus kommunistlikust tegevusest osavõtu eest, mõisteti aasta hiljem Meeri Rikkole vaid kümme aastat ja Eduard Reiningule kaheksa aastat sunnitööd. Rikkot ja Reiningut kaitses protsessil advokaadina Otto Strandman, arvatavasti seesama tuntud tööerakondlane, kes on olnud Eesti valitsusjuht, rahandusminister ja välisminister. Strandmani rahuldamata jäänud kassatsioonikaebuses riigikohtule pärast kohtuotsuse väljakuulutamist on öeldud:

…liikmeks olemine ühes või teises omal ajal lubatud seltsis ei anna veel põhjust süüdistada § 102 põhjal, kui ei ole näidatud, milles avaldus kohtualuse tegevus suletud organisatsioonides; samuti ka side pidamine ja propaganda tegemine võivad ainult siis süüdistuse aluseks olla, kui küsimuslehes ja kohtuotsuses oleks näidatud, kellega nimelt sidet on peetud, millalj a kuskohas ja missuguse sisuga kirjandust laiali laotatud; veel vähem võib üldse karistatavaks kuriteoks lugeda abiandmist vangimõistetule ja nendeperekondadele.

Vanaema Helene sai kuus aastat ja vangist vabanenult saadeti ta Venemaale. Seevastu ei Meeri ega Eduard istunud määratud vangiaastaid lõpuni.

Vangis olles andsid nad armuandmispalve, mida teised vangistatud kommunistid pahaks panid, nimetasid „kondiloopimiseks”. Juba 1929. aastal tulid nad vangist välja ja abiellusid. Eduard Reiningust sai tuntud teatritegelane, 1934. aastast ajakirja Teater tegevtoimetaja. Nagu hilisemad andmed näitavad, jätkas ta tihedaid sidemeid Nõukogude saatkonnaga.8 1940. aasta pöörde järel sai Reiningust Estonia ümberkorraldamise juht, teatri komissar. Kui ema ja isa tulid vangist välja pärast 1938. aasta amnestiat, kutsus Meeri nad endale külla. Meeri ja Reining olid jõudnud endale Meriväljale ehitada väga ilusa funktsionalistlikus stiilis villa. Ema on rääkinud, kuidas nad selles majas istusid ja ema imestas, et Hannes, kes ju erinevalt emast oli pärit töölisperekonnast ja ei olnud parkettide peal käinud, oskas väga peenelt käituda. Mäletan ema jutust eriti seda, kuidas Hannes oskas apelsini koorida, sest apelsin oli äsja vanglast vabanenutele väga eksootiline asi. Ema käis nende juures hiljemgi, ju oli „kondiloopimine” Meerile andeks antud.

Vanaema Helene vangina (1925)

Paradoksaalne, jah, aga selles majas Meriväljal möödus mu lapsepõlv. Meeri ja Reining läksid 1944 ära Rootsi, lapsi neil ei olnud. 1947. aasta suvel sai ema teada, et Meeri tühjaks jäänud maja on riigile läinud ja üürimiseks saadaval. Ema sai selle maja üürida. Mäletan, kuidas me emaga esimest korda sinna läksime. Maja oli tühi, aga samas oli nii, nagu oleks seal äsja elatud. Üks mutike, kes oli siis selle maja hoidja või teenija, tuli meile vastu ja ütles: „Oi, Olla, kui tore, et sa siia tulid. Ma saan maja sulle üle anda. Küll Meeril oleks hea meel!” Räägin seda kõike sellepärast, et kui minu käest mõnikord küsitakse, kuidas olete kujunenud ja mis on teid kujundanud, eeldades, et selleks on punane pere ja kommunistlik kasvatus, siis olen ma öelnud, ja teinud seda päris siira veendumusega, et mind kasvatas see Merivälja maja. See, et ma selle maja raamatute ja piltide keskel kasvasin. Ma olengi sealt, „Meeri majast” pärit. Seal majas suri juunis 1952 ka vanaema Helene.

Kui mu vend Jaak Allik oli koos Draamateatriga 1979. aastal esimest korda Rootsis, oli ta Stockholmis toimunud väliseesti ja kodueesti kultuuriinimeste kokkusaamisel näinud Reiningute abielupaari ja tahtnud neid tervitada Olla poolt ning sellest majast rääkida. Vana daam oli pea ära pööranud ja öelnud, et mingit Ollat ta ei mäleta.