Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 6

Keskkooli kuldmedaliga lõpetanud, ei teadnud ma ometi, mida õppima minna – kas valida kirjandus või füüsika? Ja nii läksin hoopis tööle. Miks mind tõmbas füüsika? Aga see oli ju aeg, kus algas suur tehnika imetlemine ja kujunes täiesti uus ulmeline ala – elektroonika. Pooljuhid tundusid mulle toona väga müstilised. Oleksin tahtnud minna pooljuhte õppima, aga seda sai teha ainult Leningradis või Moskvas. Kasuisa Hendrik Allik ütles, suu muigel nagu alati, et mis muud kui pead lähemalt vaatama, mis need pooljuhid on. Ja saatis mu vabrikusse tööle, Punasesse RETi, mis asus siis selle koha peal, kus praegu on Eesti Ekspress. Nii olin ma aasta aega Punases RETis. Alguses kerisin traati pooli peale, tegin takisteid ja pärast olin liinitööline, jootsin takisteid voltmeetrite skeemidele. Seal vabrikus ma hakkasin suitsetama. Tegelikult olin suitsetamist proovinud juba enne, nüüd aga hakkasin hoopis tõsisemalt, sest tuli ju suitsutundi pidada, liininaised, kõik minust vanemad, ütlesid, et no laps, tule ka suitsetama.

Tehase Punane RET voltmeetrite monteerijate brigaad 1958. aastal. Marju tagareas paremalt neljas

Meie tsehhi üks tehnoloog oli minu hilisem abikaasa Enn Roose, kes tuli ka vabrikusse pärast kooli. See oli tema esimene töökoht. Peatehnoloog oli Erik Hansen, Tammsaare poeg, kes oli vaikne, väga blond, rääkis kõrge häälega, lausa falsetiga, üksildane mees. Olin juba Tartus, kui kuulsin tema enesetapust. Huvitav seltskond oli, meie tsehhis enamasti eestlased. Milline saatus oli need sõnakad naised tehasesse liinitööle toonud, sellest ei räägitud. Töö oli algul huvitav, mind tõepoolest huvitasid need aparaadid. Pealegi elasin läbi oma esimest romaani. Sain kevadeks kolmanda kategooria raadioaparatuuri monteerija kvalifikatsiooni. Aga aasta tehases tegi mulle ka selgeks, et rohkem kui tehnika huvitavad mind inimesed ja raamatud. Otsustasin siiski minna ülikooli filoloogiat õppima, lootuses saada ajakirjanikuks. Minu sõbranna Reet tuli arstiks õppima, ta oli ka vahepeal aasta tööl. Nii me maandusimegi 1958. aasta sügisel Tartus.

„Eesrindlik töölisnoor” Marju Lauristin. F. Kljutšiku foto ajalehele Molodjož Estonii (1957)

Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia esimese kursuse üliõpilane Marju Lauristin (1958)

Tartu oli muidugi hoopis teistsugune kui Tallinn. Tartu meenutas 1958. aastal veel igal sammul seda, milline oli olnud enne sõda. Kui Tallinnas olid varemed selleks ajaks koristatud, siis Tartus olid need veel alles. Vanemuine seisis mäe peal rusudes, aga nii palju oli veel järel müüre, uksi, kujude tükke, saali jäänuseid, et võis aru saada, kui kaunis see maja oli olnud. Kahju, tegelikult võinuks ajaloolise Vanemuise maja siiski üles ehitada, taastada. Ka Kivisilla tüükad olid veel jões, alles mõni aasta hiljem hakati sellele kohale ehitama jalakäijate silda või kaarsilda. Üle Emajõe käidi paatidega, suur roheline paat sõitis praeguse kaarsilla kohal ühelt kaldalt teisele.

Ülikoolis olid just uuesti hakanud õpetama mõned legendaarsed sõjaeelsed õppejõud – Richard Kleis, Villem Alttoa, Karl Reitav, Paul Ariste. Kõige kurikuulsamad või naljakamad Stalini-aegsed fossiilid olid üldiselt kadunud. Aga võis siiski väga selget vahet teha, nagu keskkooliski, kust keegi õpetaja on või mida ta endaga kaasas kannab. Näiteks kui meile õpetas kirjandusteooriat Karl Taev, siis kõik naersid, et t a õpetab meile sõjaeelsete Professor Paul Ariste ja Villem Ernits Gustav Suitsu konspektide järgi, mida ta vist tõesti ka tegi. Kui algas eesti kirjanduse kursus, viidi meid kohe kirjandusmuuseumisse. Õppejõud soovitasid lugeda ka neid enne sõda ilmunud väljaandeid ja raamatuid, mis olid kirjandusmuuseumis luku taga erifondis. Selleks muretseti meile ülikoolist vastav paber. Kui Tuglast lubati avalikult ette kanda juba 1956, siis ülikoolis 1959. aastal esimest kursusetööd tehes nägime kirjandusmuuseumis Underi kogusid, mis olid siis veel keelatud kirjandus.

SALONGIUM MODERNIUM

Meil oli väike seltskond, keda me edevalt nimetasime salongium modernium, kes käis koos Andres Ehini juures. Ehin oli meie kursusel ja elas erakorteris. Teised elasid ühiselamus, nii käisime koos tema juures – vennad Ülo ja Jüri Tuulikud, Jaan Kaplinski, Jaak Kangilaski, mina, Mari Tarand, kes oli tollal Viiding, Maie Remmel. Üks ja teine kord astus läbi veel teisigi.

Tegime referaate pagulaskirjandusest, eestiaegsest kirjandusteooriast ja nendest lääne raamatutest kirjanduse, filosoofia ja poliitika kohta, mida keegi oli lugenud. Vaidlesime sageli hommikuni. Himukalt lugesime ja arutasime Kalju Lepiku, Karl Ristikivi ja Marie Underi Rootsis ilmunud loomingut, mis meieni jõudsid vist Kaplinski kirjavahetuste kaudu. Sellest tekkis suur pahandus – keegi kaebas, et loeme omavahel keelatud pagulaskirjandust, eriti Underi lugemine oli suur patt. Asi tuli avalikuks, kooskäimised keelati ära ja Kaplinski taheti ülikoolist välja visata. Algasid „kasvatuslikud vestlused”. Minuga vestles ajaloo-keeleteaduskonna parteibüroo sekretär Alice Haberman, Harald Habermani proua. Tema hüüdnimi oli Alice Imedemaal. Ta küsis minu käest: „Aga miks te ometi ei saanud korraldada neid luulearutelusid siis auditooriumis õppejõudude juhendamisel?” Mul oli talle võimatu seletada, miks see oleks olnud täiesti mõeldamatu. Õnneks jäid pead siiski lendamata, piirduti vestlustega, Kaplinski jäeti ülikooli.

Meil oli siis igal kursusel kursusetöö. Esimene kursusetöö oli keelealane ja mina tegin oma töö võõrsõnade kasutamisest Uno Lahe ja Jaan Krossi luules. Oli aasta 1959. Jaan Krossil oli just ilmunud „Söerikastaja” ja Lahel luulekogu „Sinelitaskust seanahkse portfellini”. Üldiselt oli teada, et Kross on toonud luulesse väga palju võõrsõnu. Tegin siis statistilist analüüsi ja avastasin, et tegelikult oli Lahel võõrsõnu hoopis rohkem. Miks siis tundus, et Krossil on võõrsõnu rohkem? Vaatasin, missuguses rollis on võõrsõnad luuletustes, ja tegin oma esimese „teadusliku analüüsi” põhjal väikese avastuse – tuli välja, et Lahel esinevad võõrsõnad värsis juhuslikus asendis, neid lihtsalt on puistatud siia-sinna. Kross aga mängib võõrsõnadega teadlikult, paneb need värsis rõhulisse asendisse, ehitab neile üles riimid, nii et nad jäävad meelde ja tekib tunne, et neid on väga palju, kuigi tegelikult on Krossil võõrsõnu palju vähem kui Lahel. Teise aasta kursusetöö tegin juba kirjandusmuuseumi suletud arhiivi põhjal, kirjutasin võrdlevalt Underi ja Gustav Suitsu 1920. aastate alguse ajaluulest. Mõlema kogud olid siis veel kõik kinnises erifondis.

See oli minu jaoks eesti kultuuri täiesti uus avastamine. Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita ei kuulunud meie keskkooliprogrammi, kus valitsesid veel hiljaaegu Juhan Smuul, Hans Leberecht ja Aadu Hint. Elasime vaimustusega sisse vabariigi algusaastate õhkkonda, rühmituste omavahelistesse heitlustesse, August Gailiti vaimukustesse ja Tuglase väljakutsuvasse stiili. Meid kiskus kaasa nii ekspressionismiga kaasnenud humanistlik filosoofia ja maailmavalud kui ka esteeditsemise ülbe võlu. Meile avanes 1918.–1921. aasta vaimuelu hoopis vastuolulisemalt ja pingestatumalt, võrreldes sellega, kuidas seda kujutas tolle aja ametlik ajalugu. Aga paraku võrreldes ka sellega, kui üheplaaniliselt serveeritakse neid aastaid tänastele noortele kultusfilmides, kus kõik aina marsivad ühes suunas.

Me ei ole minu meelest veel sinna jõudnud, et enda jaoks ette kujutada, missuguse vaimse arengu kogu oma keerulisuses Eesti Vabariik läbi käis, miks Visnapuu kirjutas „Mul on valus ja häbi!”, kui Irboskas tapeti ametiühingujuhid, miks Suits kirjutas oma ülimalt pessimistliku proosaluuletuse „Vana Tühi” ja lõpetas varsti üldse luuletamise, miks Tammsaare neljas köide on nii lõikavalt irooniline uue vabariigi koorekihi kujutamisel. Me oleme eesti kultuuriinimeste toonaseid vaimuheitlusi vähe kõrvutanud sellega, mida kirjutavad kultuuriinimesed praegu, uues Eesti Vabariigis.

ÕPPEJÕUD

Me süvenesime aja- ja kirjanduslukku tänu õppejõududele, kelle jaoks oli äsja just alanud aeg, kus jälle sai hingata, jälle mõtelda, jälle olid üliõpilased, kellega oli võimalik arutleda. Kui nüüd räägitakse, et „teie ajal olid ju ülikoolis ainult need punased ained ja midagi ei olnudki õppida”, siis see on väga pealiskaudne ja vale arvamus. Pealegi – õppida saab alati. Õppida saab isegi idiootide käest. Idiootlikus partei ajaloos saime ennast lõbustada piiratud õppejõu arvel, kui Andres Ehin tõusis ja küsis seminaril oma venival viisil: „Aga mis te arvate sellest, mida Milovan Djilas selle kohta kirjutab?” Palju nalja pakkus kuulus „Kummikäsi” Vilhelm Reiman, kes pidas partei ajaloo loenguid kanges Venemaa eesti keeles ja rääkis Lenini teosest „Parempoolse lapse haigus”.

Aga samas näiteks sunniti meid filosoofia ajaloos Platoni või saksa klassikute puhul ikkagi lugema nende algupäraseid tekste, mis enamasti olid küll kättesaadavad vaid venekeelses tõlkes. Ei olnud sugugi nii, et me võtsime nõukogudeaegse ümberjutustuse ja jutustasime seda omakorda ümber. Nii oli ka kirjandusajalugude puhul. Näiteks Harald Peep kontrollis spetsiaalselt, et sa ei rääkinud talle Tammsaarest mingite konspektide alusel, vaid tõepoolest pidid teadma ja mäletama kõiki detaile.

Üheks kirjanduse eksamiks pidime tavaliselt lugema läbi vähemalt 10 000 lehekülge originaalteoseid. Mina elasin ühes toas Mari Viidinguga, me usaldasime üksteise detailitaju, kui ise lugeda ei jõudnud, tegime üksteisele ümberjutustusi ja arutasime lemmikteosed üksipulgi läbi.

INTRIS JA KOHVIKUS

Esimesel kursusel ei elanud ma Mariga veel ühes toas, vaid sattusin koos ajaloolastega ühte tuppa, õigemini, säärvandiga eraldatud koridorinurka tollase ajaloo-keeleteaduskonna ühiselamus, mis asus hilisemas keeltemajas peahoone kõrval. Minuga koos olid seal viimase kursuse ajaloolased – Maris Käi (Laubre), Maris Kütt (Balbat) ja Aili Leito, hilisem Tunne Kelami abikaasa. Samal kursusel olid peale Tunne Singi (kellest Kelam sai alles pärast abiellumist Ailiga, nad valisid endale koos uue nime) ka Ülo Vooglaid ja Aigar Vahemetsa. Nii et tolle aja ajaloolaste väljapaistvamad meesüliõpilased käisid meie toas. Mina väikese esimese kursuse hiirena kuulasin põnevil „vanade” jutte ülikoolist.

Maskiball ülikooli aulas 1. aprillil 1959. Mängib üliõpilaste džässansambel Harvlek

Filoloog Marju ja arstiteaduskonna tudeng Reet esimese kursuse järgsel töösuvel Päntrit ehitamas (1959)

Teisel kursusel olin ma juba Mariga ühes toas. Vahepeal olime toonasel Pälsoni, praegusel Pepleri tänaval valmis ehitanud uue filoloogide ühiselamu, mida kutsuti Päntriks. Hruštšovi ajal oli nimelt töökasvatus, kuna Hruštšov leidis, et pole õige, kui haritlaskond töölisklassist eemaldub. Kõik tudengid pidid suvel töötama ehitustel. Esimese kursuse suvel olingi Tartus ja ehitasin ühiselamut, millest sai Pänter. Me pidime olema nagu päris maalrid, ise segama krohvisegu ning tegema kõike muud. Krohv kippus küll laest alla tulema, sest me ei osanud täpselt doseerida kipsi, lupja, värvi ja kriiti. Aga lõpuks me suutsime selle segu panna pidama, nii et laed olid meie krohvitud.

Sügisel kolisime ise ühiselamusse sisse. Meil oli kuulus tuba, number 218, kus olime mina, Mari, Maie Remmel ja Mailis Noor, kellest hiljem sai Mailis Moora. Meie rohelise põranda poolest tuntud toas käis tihti koos luulearmastajate suur seltskond, mõnikord ka vanemad kirjanikud nagu Artur Alliksaar ja Ain Kaalep. Selle seltskonna keskmeks oli Mari, kellel oli lapsepõlvest saati peas kogu arbujate looming, mida eriti meelsasti küünlavalgel deklameerisime. Alliksaar ilmus vahel nagu meteoor meie sekka. Tal olid luuletused kirjutatud kitsastele lehtedele, mis olid põuetaskus rullis ja puntras, ta tõmbas neid sealt välja meetrite kaupa ja luges ette. Istuti tundide kaupa küünlavalgel, joodi lahjat veini, loeti luulet ja arutati. Mõnigi kord ka lauldi, meie toa hümniks kujunes (muidugi jälle Mari õpetatud viisil ja sõnadega) „Me mõtted on priid, kes suudab neid köita, kes vägev on nii, et suudab meid võita. Nii valus kui vaevas meil lahti on taevas – kõikvõimsad me nii, me mõtted on priid”. See oli 1950ndate lõpu ja 1960ndate alguse vaimse taasärkamise kordumatu elevus, mis meid endaga kaasa viis. Varsti hakkasid ilmuma esimesed kogud – esimest korda sõja järel tuli välja Gustav Suitsu valimik, mille müüki tulekut oodati öö läbi pikas sabas poe ukse taga, ja varsti tuli ka esimene Under. Alliksaar, Kaalep, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Paul-Erik Rummo, Mati Unt, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellat kujundasid meieaegset filoloogide vaimsust, mis ilmutas end ägedates vaidlustes ülikooli kohvikus, intritubades ja erakorterites. Kõik kirjutasid – kes luulet, kes proosat, kes arvustusi. Me istusime ülikooli kohvikus koos kindlasti palju rohkem kui auditooriumis. Kuigi muidugi valisime välja ka need loengud, kuhu me alati kohale läksime.

Marju koos kursusekaaslastega Kunda tsemenditehase ehitusel (suvi 1960)

VABAVÄRSI KATSEAKTSIOON

Ülikooli kohvikus kujunes meil oma seltskond ja kindel laud kamina ees. Sealt sai alguse ka meie aktsioon vabavärsi kaitseks, esimene avalik protestiaktsioon, milles ma osalesin.

Sirbis ilmus novembris 1960 üle terve lehekülje väga tige satiiriline värsspoeem „Porikuu sonaat”, kus väga kurjalt pilgati Kaalepi, Krossi ja Ellen Niidu luulet. See oli Endel Nirgi kirjutatud, kes avaldas selle Hermelini nime all. Oli 1960. aasta sügis, kümmekond aastat tagasi oli luuletajaid ja kunstnikke kinni pandud, süüdistades neid formalismis. Kross oli Siberist tulnud ja Kaalep oleks äärepealt sinna sattunud. Meie lugesime seda sonaati selles võtmes. Kinnipanemiste ajal oli Juhan Smuulilt ilmunud üks tema jäledamaid teoseid, värsspoeem „Inglise brigg”. Selles värsivormis pealekaebuses olid läbi võetud kõik formalistid, natsionalistid, kosmopoliidid, Viidingust Semperini. Mari isa Paul Viidingut oli nimetatud parun von Viidinghausiks. Nirgi sonaat meenutas meile kuidagi väga seda Smuuli poeemi.

Loomavagun viib ülikooli naiskoori Tallinna üliõpilaste olümpiaadile. Uksel Marju, Mari Viiding ja TRÜ komsomolisekretär Johannes Lott (1960)

Hakkas tunduma, et jälle puhuvad külmad tuuled. Aga me olime juba saanud vabadust maitsta ja otsustasime vastu hakata. Asja eestvedaja oli Moskvast kinoinstituudist Ungari sündmuste aegses protestiaktsioonis osalemise pärast välja visatud ja filoloogiasse maandunud temperamentne Peet Lepik, kes oli vist tollase eesti filoloogide kirjandusringi esimees. Mässumeelne Peet Lepik ja meie luulelembeline seltskond tema ümber algatas avaliku kirja Hermelinile, kus astusime välja mõtte- ja loominguvabaduse mahasurumise vastu. Kas kellelgi võiks see tekst veel alles olla? Saatsime kirja minu mälu järgi Kirjanike Liitu ja nõudsime avaldamist. Muidugi kirja ei avaldatud, aga saime vastuseks isaliku manitsuse Paul Kuusbergilt, kes meie hirmusid hajutada püüdis; mingi noori kirjandussõpru ümber nurga rahustav ja seletav vastukaja (muidugi mitte meie protestikirja tekst) ilmus vist ka Rahva Hääles või Noorte Hääles.

Allkirju koguti tohutu hulk, ajaloo-keeleteaduskond oli ju väga suur, lisaks tuli allkirju ärksatelt inimestelt teistest teaduskondadest. Aktsioonile järgnes ülikooli lehes suur diskussioon kunsti arusaadavuse teemal. Kas on eluõigust kunstil, mis ei ole mõeldud selleks, et igaüks aru saaks? Ülikooli leht oli toona koht, kus kõike arutati, ka nii abstraktseid ja ülikooli elust kaugeid asju, nagu mis on kultuur.

Vaidlus selle üle, mis on kultuur ja kunst, mis on kirjaniku või kunstniku vabadus, oli meie jaoks väga erutav ja terav teema. Mina tulin keskkonnast, kus valitses arusaamine, et kunst on midagi tõsist, mis peab inimest kasvatama. Kunstnik on ühiskonna jaoks tähtis. Andres Ehin, kelle juures me tollal sageli koos käisime, luuletas juba siis samalaadseid värsse, nagu ta hiljemgi järjest rafineeritumalt ja vaimukamalt tegi. Mäletan, tal oli luuletus, mis algas reaga „Imetlen võõra mateeria veidrusi, üliosavaid lillaroosakreemikal kõverpinnal”. Küsisin Ehinilt: su luuletused on väga vahvad ja mulle meeldivad, aga ütle, mis kasu või eesmärk sul on, kui sa neid kirjutad? Ja Andres ütles oma aeglasel viisil, et ei olegi eesmärki, lihtsalt kirjutan. Minule tundus harjumatu, et inimene kirjutab luuletusi ja tal ei olegi ühiskondlikku eesmärki, ta ei mõtlegi, mille jaoks. Kirjutab lihtsalt sellepärast, et talle meeldib, ja see, et talle meeldib ja et tal tuleb välja, on tema vabadus ning tema eneseväljendamise võimalus ongi kõige suurem väärtus ka teistele. Tänu sellele, et ma Andrest lähedalt tundsin, jõudis see tõdemus mulle sügavalt pärale. Sellest ajast pärineb minu veendumus, et kunstniku kui looja vabadus on omaette väärtus, mille eest tuleb alati seista. See arusaam oli iseloomulik minu akadeemilisele põlvkonnale. Pühendumus kunstile kui vabaduse võimalusele kontrasteerus järsult ametliku kirjandusõpetusega, mida meil ju ka mõni õppejõud esindas, aga mida võtsime üldiselt huumoriga. Meil oli väga naljakas vene kirjanduse õppejõud, seltsimees Feldbach, kes õpetas meile vene klassikalist kirjandust. Tema kasutas samasuguseid väljendeid, nagu partei ajalugu õpetanud Kummikäsi. Enamasti olid need pärit Stalini-aegsest piiblist, ÜK(b)P ajaloo lühikursusest. Tema lemmikhüüatus oli: „Kust võttis Saltõkov-Štšedrin kõik oma nimed ja tegelaskujud? Ta võttis need Vene elu tinaraskest jõledusest.” Meil muutus see Vene elu tinaraske jõledus omavaheliseks kõnekäänuks. Mina kasutasin seda jultunult ka vene kirjanduse eksamil, kui vastasin Saltõkov-Štšedrini. Feldbach oli rahul, ta nägu säras.

KUIDAS MEID FAŠISTIDEKS PEETI

Pärast teist kursust oli meil kohustuslik keelepraktika. Meie Mariga olime mõelnud soome-ugri eriharusse minna, Paul Ariste pärast. 1960. aasta suvel läks ime siis Paula Palmeose juhtimisel soome-ugri keele-ekspeditsioonile, uurima karjalaste keelt, kes Peeter I ajal olid Tveri kubermangu, nõukogudeaegsesse Kalinini oblastisse välja rännanud. Valdai järvede rajoon, 200 kilomeetrit Moskvast, raskesti ligipääsetav paik asus soode taga, s eega karjalastel olid säilinud arhailised keelevormid, mis uurijatele huvi pakkusid. Läksime suurte seljakottidega, kahe n ädala toit kaasas, sest süüa kohapeal ei olnud. Seal oli soo taga mitu karjala küla, meid viidi veoautoga soo veerde ja tuli jala minna 10 kilomeetrit üle soo, seljakotid seljas. Paula Palmeos läks ees ja meie järel, filoloogia neiud ja nüüd juba igavikku kadunud keeleentusiast Eduard Leppik. Elasime tühjas talutares, kaasavõetud toidust tegime süüa. Kõik külalapsed ja külakoerad seisid söögitegemise ajal meie ukse taga, neile jagasime toidupoolist, mis meist järele jäi. Külas oli söögiks ainult kartul ja poslamasla, poes müügil ainult viin. Külas elas ka üks siga, kes oli nagu India püha lehm, mõeldud rohkem selleks, et külarahvas ära ei unustaks, milline siga välja näeb. Siga käis vabalt mööda küla ringi, oli kõikide hoole all, tõeliselt püha elukas. Seesama Vene elu tinaraske jõledus oli ehedalt näha oma nõukogulikul kujul, koos ühe sea ja lõputu poriga, muidugi ei mingit elektrit jne.

Marju ja Mari Valdai järve ääres (suvi 1960)

Ekspeditsioonil Valdai karjalaste juurde suvel 1960: Marju ja küla ainuke siga

Igal ekspeditsiooni liikmel oli oma teema, mille kohta tekste koguda. Mina kogusin lihavõttepühadega seotud sõnavara. Minu keelejuht oli selline halli habemega vanamees, kes teadis vanu karjalakeelseid lihavõttelaule ja palvesõnu, mida ma hoolega kladesse kirjutasin. Kuna külad asusid täiesti isoleeritult järvede ja soode vahel, oli see väga huvitav etnograafilis-keeleline soome-ugri saar keset Venemaad.

Sealt karjala külast pärineb ka minu esimene kogemus, kuidas eestlasi fašistideks nimetatakse. Olime Mariga kahekesi köögitoimkonnas, tegime pannkooke. Korraga tuli ukse peale väga purjus hiiglasekasvu külamees, silmad pahupidi, nuga käes. Ütles: „Aa… te olete kõik fašistid, ma tapan teid ära.” Olime üsna ehmunud, aga hakkasime temaga rääkima, et miks ta ikka nii arvab ja mis tal hingel on. Ja tema siis jutustas, kuidas ta sõjas käis, rääkis oma raskest elust ja kõigest, mis ta hinge haigeks teeb. Lõpuks, kui meie omad tagasi tulid, oli mees pannkooki saanud ja maha rahunenud.

Selle soodetaguse külamehe veendumus, et kõik eestlased on fašistid, ei tulnud ajalehest. See pidi tulema sõja ajast, Nõukogude armeest. Usaldamatus eestlaste vastu oli väga suur, seda õhutati Stalini ajal, kui peaaegu kõik eestlased muudeti rahvavaenlasteks. Niisugust suhtumist süvendas veel sõda, kus eestlastega lahinguid peeti. Aga kaugem kontekst võib olla pärit juba XIX sajandist, kui baltisakslased esindasid venelaste jaoks ka Eestit, ja tsaari õukonnas soositud baltisakslasi venelased eriti ei sallinud. Ühesõnaga, see on sügav umbusk baltlaste vastu, mida Vene propaganda praegu ära kasutab, iga väikegi sündmus, mis seda umbusku kinnitab, kajab mitmekordselt vastu. Eesti-vastane propaganda ei oleks Venemaa massiteadvusele nii mõjus, kui sellel ei oleks ajalooliselt nii sügavat, lausa folkloorset põhja.