Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 12

KUIDAS SEE SÜNDIS

Üsna varsti pärast noorte mässu Tallinnas sügisel 1980, koolinoorte kinnivõtmist, peksmist ja ülekuulamisi tuli ühel päeval Jaan Kaplinski minu juurde ülikooli, osakonda. Ta ütles, et tal on hing väga valus selle pärast, mis Tallinnas toimus. Me peaksime midagi tegema, muidu on nii, et lapsed võtavad koorma oma kanda ja meie vaatame pealt. Siis ütles ta veel: „Ma teen midagi, ma kirjutan ühte kirja.” Mõni aeg hiljem ütles Kaplinski mulle, et asi on läinud nüüd Tallinna, et seal on poliitikaga tegelevaid inimesi, kes oskavad seda teravalt ja selgemalt sõnastada kui tema, luuletaja. Mõne päeva pärast tuli Kaplinski uuesti minu juurde ja teatas, et nüüd on see tekst valmis, kas ma tõlgiksin selle vene keelde. Olin hea meelega nõus, ta kutsus mind enda juurde, et tekst mulle tõlkimiseks anda (tegin tõlke ära, kuid Tallinnas leiti pärast ehtne vene keele rääkija, kes lõpliku venekeelse versiooni Moskvasse saatmiseks tegi). Kui käisin Kaplinski juures teksti järel, ütlesin, et kirjutan ka ise alla. Allkirjad olid ju kogutud eraldi lehtedele. Ülikoolist oli veel Tulviste alla kirjutanud. Lehel, millele mina alla kirjutasin, oli doktor Rein Põllumaa allkiri, ilmselt läks allkirjaleht pärast veel edasi. Igaühel, kes korjas allkirju, oli oma kirja tekst ja allkirjaleht. Püüdsin ka mõnelt õppejõult allkirja saada, aga ei õnnestunud. Kui käisin eesti kirjanduse kateedris, öeldi mulle, et nemad oma kateedriga ei riski. Eesti kirjanduse õpetamine on tundlik asi, nad ei saa seda löögi alla panna. Kirjandusinimeste hulgas oli üldse erinevaid seisukohti, vanem põlvkond oli üsna närviline. Näiteks Ain Kaalep ja Kersti Merilaas olid kohe pahased ja saatsid meile kirja, kus hoiatasid, et algavad jälle repressioonid kirjanike vastu ja kas me tahame, et korduks 1950. aasta. Praegu tundub meie kiri üsna leebe, kuid siis oli ette näha, et tulevad pahandused, seetõttu lepiti kokku, et igast perest kirjutab alla ainult üks. Meie perest sellepärast Peeter ei kirjutanud.

Seltskond Aravul Vahingu juures Jungi üle arutlemas. Vasakult Rein Saluri, Jaak Rähesoo, Jaan Kaplinski, Marju Lauristin, Linnart Mäll seitsmekümnendate alguses

Mäletan tunnet, mis oli Kaplinski juurest linna tulles, kui olin oma allkirja andnud. Oli sügav stagnaaeg, olime elanud nagu kotis pärast seda, kui olime 1960. aastate alguses vabama õhu maitse suhu saanud ja pärast Praha kevade mahasurumist sügavalt surutud madratsi alla või mingisse sohu. Tol ajal oli väga populaarne anekdoot, mida Peeter Tulviste armastas rääkida. Soos kõnnib jahimees, kukub laukasse ja rabeleb kangesti, tahab välja saada. Konn vaatab teda laia lehe pealt, irvitab ja ütleb, et ära rabele, ära tõsta lainet. Mille peale jahimees ütleb, et mismoodi ära tõsta lainet, näed ju, et ma olen uppumas! Konn ütleb selle peale irvitades: „Sina upud, aga mina ju elan siin!” Elasime sellises soos, kus konn mätta peal teadis, et lainet ei tohi tõsta. See oli väga masendav, Peegel ütles selle kohta, et sita maitse oli suus kogu aeg. Kui ma tookord tulin Arukülast Kaplinski juurest jalgsi linna, oli kuidagi eriliselt kerge ja rõõmus olla, nagu oleks selle sita maitse suust ära saanud. See oli küll haruldane tunne, võib-olla kõigile, kes alla kirjutasid.

Kui see tegu tehtud sai, rääkisin kohe Juhan Peegliga, teadsin, et asjad võivad kurjaks minna. Küsisin, mis Peegel arvab, kas on mulle pahane. Aga ta oli minuga sada protsenti nõus. Kartsin, et laviin tuleb osakonna peale, aga Juhan ütles: küll me hakkama saame, on hullemat olnud.

ESIMESED REAKTSIOONID

Mõni päev pärast seda, kui kiri oli Rahva Hääle toimetusse ära saadetud, läks trall lahti. Rektor Koop oli täielikus paanikas. Talle oli Tallinnast helistatud ja öeldud, et ülikoolis toimub midagi õudset, kaks õppejõudu, Tulviste ja Lauristin, on alla kirjutanud riigivastasele kirjale, ta peab hakkama neid kohe töötlema. Mind kutsuti koos Tulvistega Koobi juurde. Läksin esimesena sisse, Koop seisis püsti ja hakkas kohe karjuma. Küsisin, kas ta on kirja lugenud, ta tunnistas, et ei teagi täpsemalt kirja sisu. Kuna mul tekstid seisid hästi peas, kandsin talle selle asja ette ja küsisin, mis selles valesti on. Koop hakkas selle peale rääkima, kuidas tema on elanud kogu aeg hirmus. Kuidas ta on pärit eesti külast Pihkva oblastist, kuidas tema isa kulakuks tehti ja arreteeriti, kuidas ta pidi kogu lapsepõlve kartma ja kogu aeg kinnivõtmise hirmus elama, komps kaasas. Ja kuidas ta on ülikooli pärast kannatanud ja ennast alandanud. Ta oli nii suur kannataja, et ma pidin lõpuks teda lohutama. Moraal oli see, et tema on elus palju rohkem kannatanud, aga ometi on vait ja ei tee selliseid rumalusi.

Vastse rektori Koobi esinemist tudengite kevadpäevadel Vorbusel 1970. aasta mais saadab trompetil Lembit Ulfsak ja trummiga Tõnu Tepandi

Varsti tuli mulle teade, et minu kunagine ülemus raadiost Aadu Slutsk tahab mind näha, tulgu ma kell 11 pühapäeva hommikul raadiosse. See tundus väga veider, elasin ju Tartus. Läksin sinna, seal istusid Slutsk ja Jüri Paalma. Nüüd sain aru, miks ma tulema pidin, Paalma oli keskkomitee ideoloogia osakonnas ajakirjanduse eest vastutaja. Ta oli Peegli õpilane ja aitas tal keskkomitees läbi suruda ajakirjandusõpetuse loomist Tartu Ülikoolis ning tundis ennast ajakirjandusosakonna käekäigu eest parteiliselt vastutava isikuna. Slutsk oli pühapäevaselt riides, sinistes nailondressides. Rääkis, et nüüd on vaja näidata, et ajakirjandusosakonnas pole natsionalistlikke meeleolusid. Küsisin, kuidas seda siis näitama peab. Lähete stuudiosse ja räägite, et teil on seal koostöö Leningradi ülikooliga, teete üheskoos uuringuid. Vastasin, et sellest on väga lihtne rääkida. Stuudio ootas, sain kümme minutit aega ja rääkisin, kuidas leningradlastega koostöös tegime sotsioloogilisi uuringuid. Ma ei tea, kas see lugu läks eetrisse, ilmselt siis läks. Neil oli vaja linnukest, et ajakirjandusosakond teeb Leningradi ülikooliga koostööd ega ole natsionalistlikult meelestatud.

Veel enne seda oli mul Paalmaga juba olnud ka hoopis tõsisem kohtumine. Ta helistas ja ütles, et tahab kokku saada. See kõlas salapäraselt nagu luurefilmis: „Saame kokku Hirvepargis”. Mitte keskkomitees, nn valges majas, seal kuulatakse pealt. Salakohtumisel oli Paalma tõelises paanikas, näost valge, käed värisesid. Ütles, et keskkomiteesse on tulnud julgeolekust teated, et kirja originaalallkirjadega versioon on saadetud Madridi, kus kohe algab Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamise järjekordne voor. Moskva arvab, et Madridi nõupidamine oligi kirja tegelik siht, et originaal saadeti sinna, kuna toimetustesse ei läinud ju allkirjade originaale, sinna läks trükitud tekst ja trükitud nimed.

Mina vastasin, et see on luul, et kirja pole Madridi saadetud. Aga ma nägin Paalma käitumisest, et valges majas ollakse suures paanikas. Tallinnas pidi tulema keskkomitee pleenum mingi tähtsa Moskva mehe osavõtul, kes pidi Madridi saadetud poliitilise diversiooni avalikult välja ütlema ja sõimama Eesti ülemusi. See tekitas minus tõsist muret, mingil hetkel tekkis tunne, et nad otsivad tõsiselt allkirju ja kui nad peaksid need kätte saama, eraldi lehtedel ilma tekstita, siis nad võivad ju sinna ükskõik millise teksti juurde teha.

Läksin Andres Tarandi juurde, kuna tema hoidis allkirju, mõni inimene oli veel seal. Rääkisin oma kartusest, et käimas on mingi aktsioon, leitakse poliitiline paragrahv ja tekitataksegi protsess. Kuna sinna olid tõesti alla kirjutanud sellised nimed nagu Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Juhan Viiding, Arvo Valton, Tõnu Kaljuste ja veel mitmed kunstiinimesed, keda me kõik väga hoidsime, siis võeti vastu otsus, et originaalid tuleb enne pleenumi algust keskkomiteesse toimetada, et neil ei oleks võimalik seal seda süüdistust arendada, nagu oleks originaal kuskile mujale saatmiseks mõeldud. Mina olin tolles seltskonnas üks vähestest partei liikmetest ja nõukogude süsteemis oli nii, et parteipiletiga saadi keskkomiteesse sisse ka siis, kui sul polnud kutset või sind sinna ei oodatud. Lihtsalt näitasid parteipiletit ja pääsesid turvast läbi. Seetõttu ütlesid poisid mulle, et paar päeva on veel aega, me toome allkirjad ära, need on Lahemaal, Ojaveskil, siis saad sina need ära viia. Oli ka nii, et mõni inimene ei olnud alla kirjutada saanud, küll aga andnud suusõnalise nõusoleku. Tarand arvas, et kõik allkirjad peaks kindlasti koos olema.

RISTLAANE JUURES

Paar päeva hiljem läksin varahommikul Tarandite ja Viidingute korterisse Harju 1. Mulle anti pakk, läksin sellega kell 9 nn valgesse majja, EKP keskkomiteesse. Tähtis pleenum pidi algama kell 10. Sain sisse, sõitsin liftiga üles EKP ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane kabineti juurde, sekretär küsis, milles asi. Ütlesin, et seoses 40 kirjaga, ma pean Ristlaanega kohe kokku saama. Sekretär helistas ja mind lasti kabinetti. Ristlaan tõusis püsti, ta oli suur pikk mees. Ja sellise näoga, et ei tea, mis asjus ma olen tulnud, ma ei öelnud ju seda ka, ütlesin ainult, et „seoses…”. Võtsin siis oma kotist kirjapaki välja, ümbriku sees, ja ütlesin, et otsustasime teile need originaalallkirjad tuua, sest kuulsime Madridi nõupidamisega seotud kahtlustustest. Otsustasime, et on parem, kui need allkirjad on siin, et ei saaks teha Eesti vastu mingit poliitilist aktsiooni. Ristlaan oli muidugi ülimas hämmingus. Aga peab ütlema, et ta tundis ilmset kergendust. Nad olid kõik paanikas, sest „Madridi diversiooni” tagajärjed oleks ju kõigepealt neile kaela sadanud. Nad ilmselt kartsid kõik, et neid lastakse lahti. Meid pannakse kinni, aga neid lastakse lahti. Ja siis hakkas ka tema rääkima, kuidas ta on ka sisuliselt kõige selle poolt, mis kirjas on, kuidas ta hindab eesti keelt ja eesti kultuuri jne.

Seletasin, et meil ei ole olnud välispoliitilise aktsiooni kava, et me tõepoolest tahame, et venestamise üle tekiks avalik arutelu, et me ei ole venestamisega nõus ja mõtlesimegi täpselt nii, et kiri on avaldamiseks. „Aga teil on see Ameerika Hääles ja igal pool mujal…” Ütlesin, et kõik asjad levivad, kust me teame, kuidas ja kelle kaudu. Seepeale rääkis Ristlaan pikalt, kuidas rahvusküsimus on tähtis ja kas ma ei tahaks neid seisukohti, mis seal kirjas, põhjendada teoreetiliselt ja marksistlikult ajakirjas Eesti Kommunist. Seda kindlasti ei olnud, et ta oleks mulle teinud isegi ettepaneku kirjast lahti ütelda, rääkimata sellest, et ma oleksin kahetsenud kirjale alla kirjutamist, nagu Ristlaan hiljem väitis oma ettekandes18. Ma kirjutasin meie jutuajamise täpselt üles, sest teadsin, mis mänge seal mängitakse. Ristlaane ettepaneku üle kirjutada teoreetiline põhjendus lubasin mõelda. Hiljem ma isegi proovisin kirjutada, aga artikkel tuli välja selline, et Eesti Kommunist ei oleks seda kunagi avaldanud. Pealegi nägin, et see on mõttetu.

Tulin keskkomiteest tulema, neil algas kohe pleenum. Ristlaane olemine oli selline, et ta ilmselt jooksis kohe ütlema seltsimehele Moskvast, et näete, ei ole midagi Madridi saadetud. Läksin Tarandite juurde, kus oli ka Juhan Viiding. Mind võeti vastu, nagu oleksin vaenlase leerist luurelt tulnud. Juhan tegi kohvi. Tema tavapärane irooniliselt mänglev hoiak oli kadunud. Ta kohtles mind hellalt nagu raskest ohust pääsenut.

PARTEILINE KOHUS

Keskkomitee ülesandel hakati levitama kuulujutte, kuidas üks või teine oli allkirjast lahti öelnud. Mul oli ka niisugune episood, et Mart Kadastik tuli Tallinnast, ta oli Edasi peatoimetaja ja käis sageli pealinnas valges majas. Kadastik tuli Edasi toimetuses välja jutuga „Räägiti, et sa oled allkirjast lahti öelnud”, kusjuures mulle tundus, et ta oli seda juba ka toimetuses levitanud. Ma vihastasin hirmsasti ja küsisin, kust ta seda võtab. „Oi, mulle keskkomitees öeldi!”

Varsti järgnesid igasugused muud aktsioonid ja ülekuulamised, igaühel vastavalt tema töökohale. Tallinnas oldi eriti jälgid. Rein Ruutsoo rääkis, kuidas tema peale karjuti EKP Tallinna linnakomitees: „Palju ameeriklased teile selle eest maksid?” Tartus oli natuke teistmoodi, Tartus oli linna parteikomitee esimene sekretär Indrek Toome, kes üldiselt püüdis käituda väga liberaalselt. Kuid käsk parteiliseks jälitustööks oli Tallinnast antud. Ülikooli parteikomitees loodi minu süüasja uurimise komisjon, mis koosnes kolmest isikust: Johannes Kalits, partei ajaloo kateedri juhataja; Vilma Kelder, õigusteaduskonna professor, kelle põhiteema oli kolhoosiõigus, ja kolmas oli arstiteaduskonna professor Akivo Lenzner. See kolmik töötles mind umbes kuu aega, kusjuures sümpaatsel professor Lenzneril oli paha selles osaleda, tal oli õudselt piinlik, veel aastaid hiljem oli ta minuga kohtudes süüdlasliku moega. Oli hirmus näha, kuidas inimesele pandi ülesanne, mis oli talle sügavalt vastumeelne.

Kolmik valmistas ette minu personaalasja. Mind pidi karistatama ja nemad pidid ette panema, kuidas mind karistada. Kelder ründas mind ühelt poolt sellise raudse naiskomissari stiilis ja Kalits vestles minuga teoreetiliselt Leninist ja rahvusküsimusest. Jõuti ka päritoluni – leiti, et minu natsionalismi üle pole põhjust imestada, sest ega Allik asjata vangis ei istunud.

Ülikooli parteikomitee koosolek oli väga dramaatiline, pandi ette mind parteist välja visata, mis oleks tähendanud ka õppejõu kohalt lahtilaskmist ja üldse õpetamiskeeldu, nagu oli tehtud viis aastat varem Vooglaiuga. Mõned karjusid lausa hüsteeriliselt. Näiteks üks füüsika õppejõud, ma ei mäleta ta nime, sõimas mind fašistiks. Tal oli suu vahus ja mul oli tunne, et ta kukub kohe langetõvehoos maha. Üks osa nõudis, et mind välja visataks, ja teine osa seda ei tahtnud. Tavaliselt räägin ma peast, aga seekord olin oma esinemise paberi peal ette valmistanud. Teadsin, et iga sõna on tähtis, lausa lugesin maha. Ma pidin kuidagi selgitama oma tegevust. Minuga oli enne juba palju vesteldud, sealhulgas linna parteijuhid Toome ja Jaak Kaarma, keda mõlemat tundsin juba tudengiajast. Kaarma pahandas minuga, et kõik on ju õige, aga pidite te siis niiviisi tegema, oleks ju võinud mõne Lenini tsitaadi sisse panna, miks te kirjutasite sellises stiilis ja keeles. Kuna mul olid kõik need vestlused juba toimunud, siis valmistasin end ka vastavalt ette. Minu käest nõuti, et tunnistaksin, mida mina kui kommunist oleks võinud teisiti teha. Vastasin, et oleksin pidanud olema rohkem toimetamise juures ja tagama, et teksti oleks pandud mõni tsitaat Leninilt, kes teatavasti suurvene šovinismi väga teravalt kritiseeris. See oli kogu minu patukahetsus, aga sellest piisas, et need, kes väljaviskamist tahtsid, jäid vähemusse. Sain valju noomituse arvestuskaardile kandmisega, mis oli raskuselt teine karistus peale väljaviskamise. Praktiliselt ei tähendanud see palju muud, kui et jäi ära minu elu esimene sõit väliskonverentsile Soome, kuhu mul olid juba ettekande teesid saadetud.

Natuke hiljem saabus Tartusse julgeoleku uurija. Temast oli mulle rääkinud Krista Aru (tollal Muldma), kellel oli mingi teise asja pärast pahandusi, ja temalt oli pinnitud ka minu kohta – kas ma olen tudengite hulgas kirja levitanud, kas ma olen sellest rääkinud jms. Ja siis helistati, et ma pean minema uurija Otsa juurde. Mina olin selline nahaal, ütlesin, et ei lähe ilma kirjaliku kutseta, mida mulle kuidagi ei tahetud anda, mulle helistati ülikooli parteikomiteest. Jäin kindlaks, et mul ei ole aega ja ma ei lähe ilma kirjaliku kutseta, mispeale saadetigi kirjalik kutse. Siis ma läksin, hakati uurima, et kuidas ikkagi organisatsioon loodi. Ütlesin, et pole olemas mingit organisatsiooni. „Aga kuidas see oli võimalik? Teid oli 40. Kuidas see niiviisi võimalik oli?” Seletasin, et kõik olid tuttavad, inimesed on ju Eestis sageli tuttavad, suhtlevad omavahel ning selleks ei ole vaja mingit organisatsiooni. Siis hakkas julgeolekumees uurima, mis ikka oli kirja põhjus, mille peale rääkisin venestamisest ja rahutustest Tallinnas. Äkki ütles ta: aga te rääkisite Ristlaanele veel seda ja seda. „Ah soo, väga huvitav, kust teie teate, mida mina Ristlaanele rääkisin?” – „No meil on oma võimalused.” Meie jutt lõppes eimillegagi. Mina ei tunnistanud seda, mida ta teada tahtis, ja nii asi jäigi. Siis ta nõudis, et kirjutaksin alla sellele, mis ta meie jutuajamisest oli üles kirjutanud, aga ma keeldusin. „No kirjutage siis ise!” Eks siis panin paari reaga meie jutuajamise kirja. Nii see jäi ja midagi rohkem ei järgnenud.

Loo lõpp oli 1988. aasta mais või juunis, kui rahvaliikumised olid juba sündimas, toimusid rahvakoosolekud. Vanemuise ringauditooriumis oli tudengite kokkusaamine Ristlaanega, nad tahtsid teda silmast silma näha ja küsitleda. Keegi kohaolijatest küsis, et kas ta tegi ka KGBga koostööd, ja tema ütles, et ei, ei teinud. Olin ka seal, tõstsin käe püsti ja küsisin, et seltsimees Ristlaan, kui te koostööd ei teinud, kuidas siis on võimalik, et kui KGB mind 40 kirja pärast üle kuulas, oli neil see, mis me teiega rääkisime, sõna-sõnalt teada, nad tsiteerisid seda? Ei mäleta täpselt, mida ta vastas, midagi ebamäärast vist. Kui koosolek läbi sai, sattusime kohakuti, ta vaatas mulle otsa ja ütles sisinal: „Ah nüüd on siis TEIE AEG käes!”

Pärast on olnud 40 kirja ümber igasuguseid heietusi, nagu see Runneli seisukohtki, et kiri oli kole leebe, et kirjas ei olnud ju midagi tõsist nõutud. Siiski on nii kirja massiline levik kui ka hilisemad hinnangud näidanud: omas ajas oli see väga oluline, et kiri levis ja inimesed arutlesid selle üle. Kiri andis inimestele inimese tunde, selle tunde, et kõik ei ole vait ja ei pea vait olema, asjadest tuleb avalikult rääkida nii, nagu nad on. See oli nagu esimene linnukene enne kevadet, kes annab märku, et kevad tuleb; midagi, mis äratas inimestes lootust ja väärikust.

Repressioonid ei olnud kuigi tõsised, näitasid seda, et süsteem oli tegelikult juba roostes. Muidugi me ei tea, mis siis oleks juhtunud, kui oleks käivitunud stsenaarium, mille pärast Paalma nii paanikas oli. See tunne, mis oli pärast allakirjutamist, väärika ja vaba inimese tunne, sellest said paljud osa. See on minu meelest tõend, et seesama süsteem, mis totaalselt kõike lämmatas, tekitas väga paljudes ja ühekorraga ka vastupanu. Kui vedru surutakse kokku, surub ta end ikka lahti. Ja kui ei ole enam otsest repressiooni, kui kinni ei panda ja lahti ei lasta, siis hakkavad loomuliku arengu kasvud süsteemist läbi tungima, kogu masinavärk roostetab läbi ja kukub kokku.