Читать книгу Punane ja sinine - Marju Lauristin - Страница 8

Ülikooli aspirantuuri tulles ei tahtnud ma tegelikult tegeleda mitte nii palju filosoofia kui sotsioloogiaga, sest kui hakkasin kaugõppes ülikooli lõpetama, sattusin kokku Ülo Vooglaiuga, see juhtus 1965. aasta sügisel. Vooglaid oli just saanud psühholoogia aspirandiks, töötas samal ajal Edasi toimetuses ja oli suures vaimustuses esimestest salaja kopeeritud raamatutest Ameerika sotsioloogia kohta, põhiliselt jõudsid need meieni Leningradi sotsioloogide kaudu. Ilmusid ka esimesed venekeelsed tõlked, ülevaateraamat „Sociology Today” („Kaasaegne sotsioloogia”), ka Beckeri ja Boskowi ülevaade sotsioloogilistest teooriatest oli vene keelde tõlgitud. Üle kogu Nõukogude Liidu oldi vaimustuses sotsioloogiast, mõne aasta jooksul leidis see toetust ka parteijuhtidelt.

Kui mõtleme tagasi sula ja lootuste ajale, siis tavaliselt mäletatakse seda kui Hruštšovi aega. Tegelikult kõrvaldati Hruštšov juhtimisest juba 1964. aastal, sulaaeg aga jätkus, mõnes valdkonnas alles võttis hoogu, sealhulgas sotsioloogiliste uuringute alal. Brežnev ja eriti peaministriks saanud Kossõgin alustasid püüetega elavdada nõukogude majandussüsteemi. Moskvas ja seejärel igal pool mujal hakati sotsioloogilistes uuringutes nägema võimalust saada tagasisidet ja leida nn inimfaktori uurimise kaudu lisavõimalusi majanduslikuks arenguks. Igatahes nähti sotsioloogias peaaegu et imerelva, kõrged parteitegelased muutusid äkki uuendusmeelseks ja asusid sotsioloogilisi uuringuid korraldavate komisjonide etteotsa. Isegi sedavõrd panetunud parteibürokraat nagu Leonid Lentsman oli kaasa haaratud ja juhtis vastavat vabariiklikku komisjoni.

Uuendustest tegelikult huvitatud inimesed, eriti noorem põlvkond suhtus uutesse võimalustesse entusiastlikult ja püüdis vabadust igati ära kasutada.

Ülo Vooglaid oli Leningradist saanud minu edasise akadeemilise käekäigu jaoks pöördeliseks osutunud raamatu koopia, Joseph Klapperi „Effects of Mass Communication” („Massikommunikatsiooni efektid”). Vooglaiu juurde suunas mind Juhan Peegel, ajakirjanduse eriharu looja, kes oli uudishimulik selles suhtes, mis toimus ajakirjanduse teoorias mujal maailmas, ja soodustas igati ajakirjandussotsioloogia väljakujunemist. Kui me Vooglaiuga tuttavaks saime, näitas ta mulle seda Klapperi raamatu fotokoopiat ja lausus, nii nagu tal kombeks, väga otsustavalt: „Kuni sa seda läbi ei ole lugenud, ei ole meil sinuga millestki rääkida.”

Võtsingi diplomitöö teemaks „Kaasaegsed massikommunikatsiooni teooriad”. Klapperi raamat oli selles mõttes suurepärane, omal ajal väga pöördeline, et vaatas üle kõik senitehtu ja mõtestas selle ümber. Pean ütlema, et mu Tallinna 7. keskkoolist saadud inglise keel oli põhiliselt grammatika. Meil oli väga hea inglise keele õpetaja, Tiiu Kelder, ja me harjutasime temaga neid aegade muundumisi, aktiivist passiivi muutmisi ja kõike muud edaspidi ja tagurpidi, see oli meil vesiselge. Aga lugeda ei olnud ju midagi peale mingite nõukogude kooli jaoks tehtud adaptatsioonide ja siis mõne juhusliku ingliskeelse raamatu, mis kuidagi meieni jõudis. Nii et grammar oli kõva, aga sõnavara väga, väga kehv. Klapperi koopia oli väikeses formaadis, aga oma 300–400 lehekülge. Võtsin siis ette inglise keele sõnastiku ja hakkasin pihta. Algus läks ikka väga vaevaliselt.

Mäletan, et esimestel lehekülgedel oli 60 võõrast sõna leheküljel. Jube vaev, aga jällegi, kui esimesed paarkümmend lehte oli läbi loetud ja konspekteeritud, läks kergemini. Siis oli ju väga moodne perfokaartidele konspekteerimine, kaarte sai rühmadesse jagada teemade, kategooriate, sõnade jms järgi. Mul on need Klapperi perfokad siiamaani kuskil alles. Nende järgi kirjutasin kunagi hiljem õpiku „Massikommunikatsiooni teooria”.

1966. aasta lõpus otsustasin, et järgmisest aastast astun aspirantuuri. Mul oli kaks väikest tütart, Kati oli viiene ja Mann alles kahene. Kateedrijuhataja Makarov küsis: „Lapsi on?”. Ütlesin, et kaks. „Nu tore, siis enam ei tule!” Ja võttis mu aspirantuuri. Muidugi pidin tegema ka eksamid, oli vaja filosoofiast referaat teha, aga see ei olnud mulle raske. Nii olin ma 1. jaanuarist 1967 uuesti TRÜ üliõpilane, filosoofia aspirant. Teemaks valisin väärtuste uurimise. Praegugi on see sotsioloogias ülimalt populaarne teema, mille kohta ilmub väga palju kirjandust. Siis olin just värskelt lugenud vene keelde tõlgitud ülevaadet kaasaegsest sotsioloogiast, kus oli suur peatükk väärtuste teooriatest ja uurimustest. See mulle väga meeldis. Nii sündiski mõte ajakirjanduse analüüsi kaudu uurida väärtusi, iseendast üsna klassikaline idee. Muidugi ei hakanud ma kohe tegelema empiirilise uuringuga, hakatuseks tuli ikkagi väga kõvasti teha filosoofia eksameid, vähemasti pool filosoofia aspirantuurist tähendas eksamite tegemist ja klassikaliste autorite lugemist, mis oli iseendast ju väga põnev. Tollal hakkas rohkem ilmuma tõlkeid just vene keelde, sai juba ligi ka eksistentsialistidele, muidugi oli vene keeles olemas ka kogu klassikaline filosoofia. Ja kuna vene keelt valdasin ma vabalt, sain lugeda ka üsna keerulisi tekste. Mäletan, et nägin küll suurt vaeva saksa klassikutega, eriti Hegeliga. Aga kõik see oli huvitav ja meeldis mulle väga. Nüüd, kui olin uuesti Tartus, pühendusin täielikult lugemisele, mõtlemisele ja õppimisele.