Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 12

See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas täiusele on jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides.

Võimalust nii tohutu tähendusega ülesannet lahendada pole ilmselt tänini tõsiselt arvesse võetud, või kui ometi, siis ei ole leitud vahendeid selle käsitlemiseks või on neid vahendeid kehvasti kasutatud.

Kas on olemas ajaloo loogika? Kas teispool ainuliste sündmuste kogu juhuslikkust ja ettearvamatust on olemas ajaloolise inimkonna nii-öelda metafüüsiline struktuur, mis on oluliselt sõltumatu kaugelenähtavatest, kõigile arusaadavatest, vaimlis-poliitilistest pinnamoodustistest? Kas pole äkki nii, et viimased kujutavad endast sekundaarset, madalama astme tegelikkust, mille kutsub esile just nimetatud struktuur? Võib-olla paistavad maailma-ajaloo suurjooned taipliku vaataja jaoks ikka ja jälle sellisel kujul, mis lubab järeldusi teha? Ja kui see on nii, siis kus on selliste järelduste piirid? Kas on võimalik elust enesest – sest inimsoo ajalugu on arvutute elukäikude kogum või üldistus, millesse juba keelepruuk tahtmatult sisse toob “mina” ja isikuna mõeldud ja toimivaid kõrgema järgu entiteete nagu “antiikaeg”, “hiina kultuur” või “tänapäeva tsivilisatsioon” – leida astmeid, mis tuleb läbida, ja nimelt niisuguses järjestuses, mis ei luba erandeid? Järsku on kõige orgaanilise jaoks fundamentaalsetel mõistetel, nagu ‘sünd’, ‘surm’, ‘noorus’, ‘vanadus’, ‘eluiga’ ka ajaloo puhul oma kindel tähendus, mida siiamaani veel keegi pole esile toonud? Ühesõnaga, kas kõige ajaloolise aluseks on üldised eluloolised põhivormid?

Õhtumaa loojang, eeskätt paikselt ja ajaliselt piiratud nähtus, nagu ka talle eelnev antiikaja loojang, on, nagu näha, filosoofiline teema, mis juhul, kui teda kogu ta raskuses hoomatakse, sisaldab kõiki suuri olemise küsimusi.

Kui tahame teada saada, millisel kujul läheb täide õhtumaise kultuuri saatus, siis peame endale selgeks tegema, mis on kultuur, millises vahekorras on ta nähtava ajalooga, elu, hinge, looduse, vaimuga; millistes vormides ta nähtavale ilmub ja mil määral neid vorme – rahvaid, keeli ja ajastuid, lahinguid ja ideid, riike ja jumalaid, kunste ja kunstiteoseid, teadusi, õiguslikke norme, majandusvorme ja maailmavaateid, suuri inimesi ja suuri sündmusi – tuleb võtta sümbolitena.