Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 18

Skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” on oma algupärasel kujul maagilise maailmatunde looming, mis tuli esile kõigepealt pärsia ja juudi religioonis pärast Kyrose aega,^* omandas apokalüptilise tähenduse Taanieli raamatu õpetuses neljast maailma-ajastust, ja kujundati Idamaa kristlusejärgsetes religioonides, ennekõike gnostilistes süsteemides,¹⁰ mõnesuguseks maailma-ajalooks.

Neis väga kitsastes piirides, mis moodustavad selle tähelepanuväärse käsituse vaimse eelduse, oli see täiesti õigustatud. Siin ei võeta vaatluse alla ei India ega isegi Egiptuse ajalugu. Mõiste ‘maailma-ajalugu’ tähistab tolleaegsete mõtlejate suus ainulaadset, ülimalt dramaatilist vaatust näidendis, mille toimumispaigaks oli maastik Pärsia ja Hellase vahel. Selles leiab väljenduse hommikumaalase rangelt dualistlik maailmatunne – väljenduse, mis pole polaarne nagu samaaegses metafüüsikas, kus vastandati hinge ja vaimu, head ja kurja, vaid perioodiline.¹¹ Siin nähakse katastroofi, kahe ajastu vahetumist maailma loomise ja hukkumise vahel, ning jäetakse kõrvale kõik elemendid, mida pole fikseeritud ei antiikkirjanduses ega Piiblis või mõne teise süsteemi samasuguses pühas raamatus. Toona täiesti ilmne paganliku ja juutliku või paganliku ja kristliku, antiikse ja orientaalse, skulptuuri ja õpetuslause, looduse ja vaimu vastasseis heiastub selles maailmapildis “ennemuistse” ja “uue ajana” – ajalises vormis, näitemänguna, milles üks neist teisest jagu sai. Ajastute vahetumisel on religioosseid tunnuseid, lunastuse iseloom. See on kahtlemata kitsal, täiesti provintslikul suhtumisel rajanev, kuid loogiline ja iseendas täiuslik vaatenurk, mis kuulus selle maastiku ja selle inimsuse juurde ega võinud avarduda mingil loomulikul teel.

Alles siis, kui lisati kolmas, õhtumaistel sündmustel põhinev ajastu – meie “uusaeg” –, sugenes pildisse dünaamiline suundumus. Orientaalne maailmapilt oli liikumatu, lõpetatud, tasakaalus püsiv antitees, mille keskmes asus ainukordne jumalik tegu. Ilma et oleks teadlikuks saadud taolise muutuse veidrusest, jätkus too pilt, mille võttis vastu ja mida asus kandma täiesti uutliiki inimene, nüüd äkki arengujoone kujul, mis viis Homerosest või Aadamast – praegu on võimalusi rikastanud indogermaanlased, kiviaeg ja ahvinimesed – Jeruusalemma, Rooma, Firenze ja Pariisi kaudu üles või alla, vastavalt ajaloolase, mõtleja või kunstniku isiklikule maitsele, kes seda kolmeosalist kujutist piiritu vabadusega tõlgendas.

Niisiis lisati paganlust ja kristlust tähistavaile kompleentaarseile mõisteile lõpetav mõiste ‘uusaeg’, mille tähendus takistab samas laadis lisanduste tegemist, ja millesse nüüd, mil seda ristisõdadest saadik on korduvalt pikemaks “venitatud”, ei paista olevat võimalik enam rohkem mahutada.¹² Seda välja ütlemata oldi arvamusel, et teispool vana-aega ja keskaega algab midagi lõplikku, Kolmas riik, kus kätkeb mingi täideminek, kõrgpunkt, eesmärk, mille äratundmise kirjutas enda arvele igaüks alates skolastikutest kuni meie päevade sotsialistideni. See oli ühtaegu mugav ning oma väljamõtlejale meelitav arusaamine asjade käigust. Üsna lihtsalt võrdsustati Õhtumaa vaim, nii nagu see kellegi peas vastu peegeldus, kogu maailma meelsusega (Sinn der Welt). Niisiis tegid suured mõtlejad vaimsest vajakajäämisest metafüüsilise vooruse: nad võtsid filosoofia aluseks consensus omnium’ist^** pühitsetud skeemi, ilma seda tõsisele kriitikale allutamata, ning kutsusid oma igakordse “maailmaplaani” autoriks Jumala enda. Maailmaajastute müstiline triaad oli metafüüsilise maitse jaoks ahvatlev selletagi. Herder kirjeldas ajalugu inimsoo kasvatamisena, Kant vabaduse idee arenemisena, Hegel maailmavaimu laialilaotumisena, veel teised kuidagi teisiti. Igaüks, kes ajastute lihtviisil antud kolmikjaotusele abstraktse tähenduse omistas, arvas, et on ajaloo põhivormide üle piisavalt järele mõelnud.

Kohe õhtumaise kultuuri künnisel näeme suurt Florise (Fiore) Joachimit¹³ (surn. 1202), esimest Hegeli mõõtu mõtlejat, kes purustas Augustinuse dualistliku maailmapildi ning asetas Vana ja Uue Testamendi usu kõrvale ehtsa gootiliku täistundega oma aja uue kristluse kui midagi kolmandat: need on Isa, Poja ja Püha Vaimu ajastud. Seeläbi vapustas ta hingepõhjani parimaid frantsisklasi ja dominikaane, Dantet ja Aquino Thomast, ning näitas maailma sellises valguses, mis aegamisi kandus üle kogu meie kultuuri ajalookäsitusele. Lessing, kes (antiikajale mõeldes) nimetab oma kaasaega mõnikord lausa järelilmaks,¹⁴ võttis selle idee oma teosesse “Erziehung des Menschengeschlechts” (“Inimsoo kasvatamine”) – kus ta kõneleb inimsoo kolmeastmelisest arengust: läbi lapse, nooruki ja mehe astmete – 14. sajandi müstikute õpetustest, ning Ibsen, kes käsitles seda põhjalikult draamas “Keiser ja Kalilealane” (kuhu võlur Maximose kujul tungib vahetult sisse gnostiline vaateviis), ei jõudnud oma kuulsas Stockholmi kõnes (1887) sellest sammugi kaugemale. Ilmselt nõuab lääneeurooplase enesetunne, et ise esile astudes tuleb kindlaks määrata mingi lõpp-punkt.

Kuid Florise abti looming tähendas müstilist sissevaadet jumaliku maailmakorra saladustesse. See pidi muutuma mõttetuks kohe, kui seda hakati võtma arupäraselt ja kui sellest tehti teadusliku mõtlemise eeltingimus. Just seda ongi alates 17. sajandist üha enam märgata. Aga maailma-ajaloo tõlgendamisel ei ole abi meetodist, mis annab vaba voli kellegi poliitilisele, religioossele või sotsiaalsele veendumusele, ning omistab kolmele faasile, mille kehtivust vaidlustada ei juleta, arengusuuna, mis viib välja täpselt sinna, kus paikneb vaatleja ise, rakendades aastatuhandete suhtes absoluutse mõõdupuuna aru ülemvõimu, humaansust, enamiku õnne, majanduslikku arengut, valgustust, rahvaste vabadust, looduse alistamist, üleilmset rahupõlve ja muud sellist – ning tõendades, et nood ei taibanud või saavutanud seda, mis on õige, kuigi nad tegelikult tahtsid vaid midagi muud kui meie. “Ilmselt on elus tähtis elu ja mitte selle tulemus” – need Goethe sõnad tuleks vastandada kõigile sõgedaile katseile murda ajaloolise vormi mõistatus lahti mingi programmi abil.

Sellesama pildi joonistavad iga üksiku kunsti ja teaduse ajaloolased, majandusõpetusest ja filosoofiast rääkimata. Siis näeme, kuidas “ühte ja sedasama” maalikunsti egiptlastest (või koopainimestest) kuni impressionistideni, “ühte ja sama” muusikat pimedast laulikust Homerosest Bayreuthi festivalini, “sama” ühiskonnakorraldust vaiehitise elanikest sotsialismini on peetud sirgjooneliseks edenemiseks mingis muutumatus suunas, võtmata arvesse võimalust, et kunstidel on omaenese eluiga, et nad on seotud maastiku ja inimtüübiga, mida nad väljendavad, ja et seega kujutavad need terviklood endast vaid paljude erinevate arengute, erinevate vilumuste – mida ühendavad omavahel vaid üldine nimetus ja mõned tehnilised võtted – mehaanilist summeerimist.

Me teame iga organismi kohta, et tema elu ja iga üksiku eluavalduse tempo, üldilme ja kestuse määravad kindlaks selle liigi omadused, millesse ta kuulub. Keegi ei arva, et tuhandeaastane tammepuu just nüüd oma tegeliku arenguga alustaks. Keegi ei oota röövikult, keda ta näeb iga päev kasvamas, et too teeb seda ehk veel paar aastat. Sellisel juhul on igaühel täiesti tõsikindel piiri tunne, mis on identne sisevormi tundega. Kõrgema inimsuse ajaloo puhul seevastu valitseb tuleviku suhtes igasugust ajaloolist, seega orgaanilist kogemust ignoreeriv ohjeldamatu optimism, nii et igaüks märkab juhuslikus praegushetkes eriliselt suurepärase sirgjoonelise “edasiarenemise algeid” – mitte sellepärast, et see on teaduslikult tõestatud, vaid kuna ta seda soovib. Siin arvestatakse piiritute võimalustega – aga mitte kunagi loomuliku lõpuga –, ning visandatakse iga hetkeolukorra põhjal ülimalt naiivne jätkumise konstruktsioon.

Aga “inimkonnal” pole eesmärki, ideed, plaani, niisamuti nagu seda pole ka liblikatel või orhideedel. “Inimkond” on kas zooloogiline mõiste või tühi sõnakõlks.¹⁵ Kui lasta sel fantoomil kaduda ajalooliste vormiprobleemide ringist, tuleb nähtavale tõeliste vormide üllatav rikkus, elava mõõtmatu küllus, sügavus ja liikuvus, mida seni varjutasid fraas, aher skeem, isiklikud “ideaalid”. Üksluise pildi asemel sirgjooneliselt kulgevast maailma-ajaloost, millele on võimalik kindlaks jääda vaid juhul, kui sulgeda silmad tõsiasjade ülekaaluka hulga ees, näen ma paljude võimsate kultuuride näitemängu – mis ürgse jõuga puhkevad õitsele emaliku maastiku rüpest, mille külge igaüks neist on kindlalt seotud kogu oma olemasolu vältel; millest igaüks vajutab oma ainele, inimsusele, omaenese vormi; millest igaühel on omaenese idee, kired, elu, tahe, tunded, surm. Selles on värve, valgust, liigutusi, mida pole avastanud veel ükski vaimusilm. On olemas õitsele löövaid ja vananevaid kultuure, rahvaid, keeli, tõdesid, jumalaid, maastikke, nagu on noori ja vanu tammepuid ja piiniaid, õisi, oksi, lehti, aga ei ole vananevat “inimkonda”. Igal kultuuril on uued väljendusvõimalused, mis ilmuvad, küpsevad, närbuvad ega tule kunagi tagasi. Leidub palju oma sügavaimas olemuses üksteisest täiesti erinevaid skulptuure, maale, matemaatikaid, füüsikaid, millest igaühel on piiratud eluiga, mis kõik on iseeneses lõpetatud, nii nagu igal taimeliigil on omaenese õied ja viljad, omaenese tüüpi kasvamine ja otsasaamine. Need kultuurid, kõrgeimat järku elusolendid, kasvavad üles üllas eesmärgituses nagu lilled aasal. Nagu taimed ja loomad kuuluvad nad Goethe elusa looduse juurde, mitte aga Newtoni surnud loodusse. Ma näen maailma-ajalugu kui igavese kujunemise ja ümberkujunemise pilti, orgaaniliste vormide imelist tekkimist ja kadumist. Tsunftiajaloolane aga vaatleb neid kui paelussi, kes väsimatult ajastuid “otsa kasvatab”.

Kummatigi on rea “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” mõju lõpuks ammendunud. Nii piiratud ja pealiskaudne kui ta teadusliku alusena oligi, kujutas ta endast ometi ainsat mitte päris ebafilosoofilist raamistikku meie järelduste liigitamiseks, ning see, mida seni korrastati maailma-ajaloona, võlgneb talle kogu oma säilinud sisu, kuid aastasadade arv, mida see skeem parimal juhul suutis koos hoida, on ammugi saavutatud. Sedamööda, kuidas senisest korrastusest väljapoole jääv ajalooline aines kiiresti kasvab, hakkab kogupilt lagunema haaramatuks kaoseks. Seda teab ja tunneb iga mitte päris pime ajaloolane, ning selleks, et mitte lõplikult uppuda, hoiab ta iga hinna eest kinni ainsast talle tuntud skeemist. Sõna ‘keskaeg’,¹⁶ mille 1667. aastal vermis professor Horn Leydenis, peab tänapäeval katma vormitut ja pidevalt paisuvat massiivi, mida puht negatiivselt piirab vaid see, mida mitte kuidagi ei saa kirjutada kummagi teise, enam-vähem korrastatud kompleksi arvele. Näideteks sobivad uuspärsia, araabia ja Vene ajaloo ebakindel käsitlemine ja hindamine. Ennekõike ei ole enam võimalik varjata asjaolu, et see väidetav üldajalugu piirdub algul tõepoolest idapoolse Vahemere regiooniga ja hiljem, rahvasterändamisest alates, üksnes meile tähtsa ja seetõttu tugevasti ülehinnatud sündmusega, millel on puht-õhtumaine tähendus ja mis ei lähe sugugi korda juba ainuüksi araabia kultuurile – tegevuspaiga järsu kandumisega Lääne-Euroopa keskossa. Täies naiivsuses teatas Hegel, et ta kavatseb ignoreerida rahvaid, kes ei sobi tema ajaloosüsteemi. Aga see oli üksnes aus tunnistus metoodilise lähenemise kohta, milleta ükski ajaloolane sihile ei jõudnud. Selles suhtes võib kontrollida kõigi ajalooteoste eelhoiakut. Tänapäeval on teadusliku taktitunde küsimus, milliseid ajaloolisi nähtusi tõsiselt arvesse võetakse ja milliseid mitte. Siin on heaks näiteks Ranke.

____________

* Vrd. II kd., lk. 312 j.

** kõikide nõusolek (ld.)