Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 14

Ja nii avardub ülesanne, mis algselt hõlmas tänapäeva tsivilisatsiooni piiratud probleemi, uueks filosoofiaks, ainuvõimalikuks tuleviku-filosoofiaks,^* niivõrd kui Õhtumaa metafüüsika osas ammendatud pinnasest üldse veel seesugune tärgata võiks – ainsaks, mis kuulub vähemalt lääneeuroopa vaimu võimaluste hulka tema eelolevates staadiumides. Sellest saab idee maailma-ajaloo, maailma kui ajaloo morfoloogiast, mis vastandina looduse morfoloogiale, filosoofia senini peaaegu ainsale teemale, võtab veel kord kokku kõik maailma vormid ja arengud nende viimses ja sügavaimas tähenduses – kuid täiesti teistsuguses korrastuses –, mitte kõige tunnetatu kogupildina, vaid elu enese pildina, ettekujutusena mitte saanust, tekkinust (Gewordene), vaid saamisest, tekkimisest (Werden).^**

Maailm kui ajalugu – mida on taibatud, nähtud ja kujundatud tema vastandist, maailmast kui loodusest lähtudes – on uus vaateviis inimsoo eksistentsile siinilmas, mille väljatöötamise ülesannet selle tohutus praktilises ja teoreetilises tähenduses pole tänini ära tuntud; mida on küll võibolla ähmaselt aimatud, sageli kauguses märgatud, kuid mitte kunagi kõigis tema järeldustes ette võtta juletud. On kaks võimalikku moodust, kuidas ümbritsevat maailma kogeda ja sisimas omaks võtta. Täie teravusega ja mitte substantsi, vaid vormi alusel eristan ma orgaanilist maailma-muljet mehaanilisest, kujude kogumit seaduste kogumist,^*** pilti ja sümbolit vormelist ja süsteemist, ainukordselt tegelikku pidevalt võimalikust, kavakindlalt korrastava kujutlusvõime saadust otstarbekalt analüüsiva kogemuse omast, või siis – et etteruttavalt nimetada senini märkamatuks jäänud väga olulist vastandust – kronoloogilise arvu toimevalda matemaatilise omast.¹

Niisiis ei saa käesolev uurimus piirduda sellega, et päeva pealispinnal nähtavale tulevaid vaimlis-poliitilist laadi sündmusi kui niisuguseid fikseerida, neid “põhjuse” ja “tagajärje” alusel korrastada ning nende näilisi, arupäraselt käsitatavaid suundumusi jälgida. Seesugune – “pragmaatiline” – ajalookäsitlus poleks muud kui varjatud loodusteadus, mida materialistliku ajalootõlgenduse poolehoidjad ei salgagi. Nende vastased aga pole seda metoodilist ühtelangevust lihtsalt veel täielikult teadvustanud. Siin ei tegeleta sellega, mis ajaloo ilmsed tõsiasjad iseenesest, millalgi esinenud nähtustena on, vaid sellega, mida nende ilmumine tähendab, millele osutab. Nüüdisaegsed ajaloolased arvavad, et kui nad mõne ajastu poliitilist meelsust “illustreerides” lisavad talle religioosseid, sotsiaalseid ja äärmisel juhul kunstiajaloolisi üksikasju, on nad teinud enamgi kui tarvis. Kuid nad unustavad selle, mis on otsustav – otsustav nimelt sedavõrd, kuivõrd nähtav ajalugu on väljendus, märk, vormiks saanud hingelaad. Ma pole leidnud veel kedagi, kes oleks võtnud tõsiselt uurida morfoloogilist sugulust, mis kõigi kultuurivaldkondade vormikeelt seesmiselt seob, kes lisaks poliitiliste tõikade toimevallale oleks üksikasjaliselt tundnud hellenite, araablaste, indialaste, lääne eurooplaste matemaatika viimseid ja kõige sügavamaid mõttekäike, nende varase ornamentika, nende arhitektooniliste, metafüüsiliste, dramaatiliste, lüüriliste põhivormide tähendust, nende suurte kunstide paremikku ja arengusuunda, nende kunstilise tehnika ja ainevaliku üksikasju, rääkimata selle kõige otsustava tähtsuse tunnetamisest ajalookäigu vormiprobleemide jaoks. Ons keegi märganud sügavat vormilist seost, mis ühendab diferentsiaalarvutust ja Louis XIV aegset dünastilist riigipõhimõtet, antiikset polist kui riigivormi ja eukleidilist geomeetriat, õhtumaise õlimaali ruumiperspektiivi ja avarilma alistamist raudteede, telefonide ning kauglaskerelvade abil, kontrapunktilist instrumentaalmuusikat ja majanduse krediidisüsteemi? Sel viisil vaadelduna omandavad ka kõige kainemad poliitikafaktid sümboolse ja otse metafüüsilise iseloomu, ning võib-olla esimest korda nähakse ja tõlgendatakse sümbolitena nähtusi nagu Egiptuse haldussüsteem, antiikne mündiasjandus, analüütiline geomeetria, maksetšekk, Suessi kanal, hiina trükikunst, Preisi sõjavägi ja Rooma teedeehitustehnika.

Siinkohal selgub, et teoreetiliselt läbivalgustatud ajaloolise vaatluse kunsti pole veel olemaski. See, mida nõnda nimetatakse, laenab oma meetodid peaaegu eranditult teadmuse vallast, kus tunnetusmeetodid ainsana rangelt välja on töötatud – selleks on füüsika. Arvatakse, et põhjuse ja tagajärje objektiivse seose jälgimine ongi ajaloouurimine. On kummaline tõsiasi, et vana kooli filosoofia ei tulnud kunagi selle peale, et virge teadvuse suhe ümbritseva maailmaga võiks olla ka teistsugune. Kant, kelle peateoses on sõnastatud tunnetuse formaalsed reeglid, võttis arupärase lähenemise objektina arvesse üksnes loodust, ilma et tema või keegi teine seda märganud oleks. Tema jaoks on teadmine matemaatiline teadmine. Kui ta räägib kaemuse kaasasündinud vormidest ja aru kategooriatest, siis ei mõtle ta kunagi sellele, et ajaloolisi muljeid võetakse vastu täiesti teisiti; ning Schopenhauer, kes talle omasel viisil jätab Kanti kategooriatest kehtima ainult põhjuslikkuse, räägib ajaloost vaid põlgusega.² Veel pole teoreetilist formuleerimist leidnud asjaolu, et lisaks põhjuse ja tagajärje paratamatusele – tahaksin nimetada seda ruumi loogikaks – toimib elusa valdkonnas ka orgaaniline, saatuslik paratamatus – aja loogika –, sügavaima seesmise tõsikindlusega olm,^**** mis täidab kogu mütoloogilist, religioosset ja kunstilist mõtlemist ning on igasuguse ajaloo olemus ja tuum, kuid jääb ligipääsmatuks neile tunnetusvormidele, mida vaatleb Kanti “Kritik der reinen Vernunft” (“Puhta mõistuse kriitika”). Nagu kõlab üks Galilei “Saggiatore” tuntud ütlus, on filosoofia looduse suures raamatus scritta in lingua matematica. Kuid tänapäeval ootame filosoofilt vastust küsimusele, mis keeles on kirjutatud ajalugu ja kuidas seda lugeda.

Matemaatika ja põhjuslikkuse printsiip valitsevad nähtuste looduslikku korraldust, kronoloogia ja saatuse-idee ajaloolist. Kumbki korraldus omaette hõlmab kogu maailma. Vaid silm, milles ja mille kaudu see maailm tõelistub, on erinev.

____________

* Siin ja mitmes muuski kohas kasutab autor võimalust lisada sõnale või mõistele tähendust sellega, et rõhutab kirjapildis saksa sõna määravat artiklit. Kirjutatud on: der Philosophie der Zukunft, tõlgitud: ‘ainuvõimalikuks tuleviku-filosoofiaks’. ** Spengleri Werden, tavapäraselt tõlgitud ‘saama’-verbi ja selle vormide abil, lubab vastena kasutada ‘tekkima’-verbi juhul, kui jaksame meeles pidada, et selle all on mõeldud elavat arenemist, uuenemist, kujunemist, mitte ainult ühekordset sündi. *** Spengleril: den Inbegriff der Gestalten von dem der Gesetze; ingliskeelses autoriseeritud tõlkes (tlk. C. F. Atkinson) the content of images from that of laws, mida võiks eesti keelde tõlkida ka: kujundite sisu seaduste sisust. **** olm – tõsiasi