Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 23

Nõnda vaadates ei tähenda Õhtumaa loojang midagi vähemat kui tsivilisatsiooni probleemi. Siin on tegemist ühega igasuguse kõrgema ajaloo põhiküsimustest. Mis on tsivilisatsioon, kui mõelda selle all mõne kultuuri orgaanilis-loogilist tulevikku, täiusele jõudmist ja lõppu?

Sest igal kultuuril on omaenda tsivilisatsioon. Neid kahte sõna, mis seni märkisid ebamäärast eetilist laadi erinevust, käsitatakse siin esmakordselt perioodi tähenduses, ranget ja paratamatut orgaanilist järgnevust iseloomustavate väljenditena. Tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saatus. Selles jõutakse kõrgpunkti, mille põhjal muutuvad lahendatavaks ajaloolise morfoloogia viimased ja raskeimad küsimused. Tsivilisatsioon on ülim ja kunstlikem seisund, mille kõrgemat liiki inimene võib saavutada. Ta on lõpetuseks; ta järgneb tekkimisele kui tekkinu, elule kui surm, arengule kui tardumus, maale ja hingelisele lapsepõlvele, mida kehastavad dooria stiil ja gootika, kui vaimne rauklus ja kivine, kivistav maailmalinn. Ta on lõplik lõpp, kuid sisima paratamatusega jõutakse ikka jälle temani välja.

Alles tänu sellele peetakse roomlast helleni järeltulijaks. Alles nii jõuab hilisantiik valguse kätte, mis toob välja tema sügavaimad saladused. Sest kuidas saada aru väitest – mis on eitatav üksnes tühjade sõnade abil –, et roomlased olid barbarid, kes ei eelne suurele tõusule, vaid ühe niisuguse lõpetavad? Hingetud, ebafilosoofilised, kunstita, brutaalsuseni tõulised, hoolimatult reaalse edu kannul – nii seisavad nad helleenilise kultuuri ja eimiski vahel. Nende üksnes praktilist taotlev kujutlusvõime – neil oli sakraalne jurisprudents, mis korrastas suhteid jumalate ja inimeste nagu eraisikute vahel, aga mitte ainsatki puht-rooma müüti jumalate kohta – on midagi niisugust, mida Ateenas üldse ette ei tule. Kreeka hing ja rooma intellekt – see’p see on. Nii erinevad kultuur ja tsivilisatsioon. Ja see ei maksa ainult antiikmaailma suhtes. Ikka ja jälle kerkib esile see tugeva vaimuga, täiesti mitte-metafüüsiline inimtüüp. Tema kätes on iga hilisaja vaimne ja materiaalne saatus. Tema tegi teoks Babüloonia, Egiptuse, India, Hiina ja Rooma imperialismi. Sellistel ajajärkudel küpsesid lõplikuks maailma-meeleoluks budism, stoa ja sotsialism, mis nõrkevat inimsust kogu tema olemuses veel kord haarata ja ümber kujundada suutsid. Puhas tsivilisatsioon ajaloolise protsessina seisneb anorgaaniliseks muutunud, väljasurnud vormide astmelises ärakaotamises.

Kultuuri üleminek tsivilisatsiooniks toimub antiigis neljandal (e.Kr.), Õhtumaal 19. sajandil. Sealt alates ei langetata suuri vaimseid otsuseid enam “kogu maailmas”, nagu see toimus orfilise liikumise ja reformatsiooni ajal, mil polnud päris tähtsusetu ükski küla, vaid kolmes või neljas maailmalinnas, mis on endasse imenud kogu ajaloo sisu, ja millega võrreldes kogu kultuurimaastik langeb provintsi tasemele, mis omalt poolt peab veel üksnes toitma maailmalinnu oma kõrgema inimsuse jääkidega. Maailmalinn ja provints^* – koos nende, igasuguse tsivilisatsiooni põhimõistetega, tuleb esile ajaloo täiesti uus vormiprobleem, mida meie, nüüdisaegsed, parajasti läbi elame, olemata seda kogu tema kaugeleulatuvas tähenduses kas või osaliselt hoomanud. Maailma asemel linn, punkt, kuhu koondub kogu laialdaste maapiirkondade elu, samal ajal kui ülejääk närbub; vormiküllase, maaga kokku kasvanud rahva asemel uus nomaad, parasiit, suurlinnaelanik – traditsioonivaba, vormitult voogava massina esinev puhas fakti-inimene, irreligioosne, intelligentne, viljatu, sügava vastumeelsusega talupoegkonna (ja selle kõrgeima vormi, maa-aadli) vastu, seega tohutu samm anorgaanilise poole, lõpu suunas – mida see tähendab? Prantsusmaa ja Inglismaa on selle sammu astunud ja Saksamaa seda tegema hakkamas. Sürakuusale, Ateenale, Aleksandriale järgneb Rooma. Madridile, Pariisile, Londonile järgnevad Berliin ja New York. Maade saatus, mis mõne sellise linna kiirtepärja sisse ei jää, on muutuda provintsiks – nii toona Kreeta ja Makedoonia, praegu aga Skandinaavia Põhjala.¹⁹

Võitlus ajastu arusaamade formuleerimise nimel metafüüsilises, kultuslikus või dogmaatilises vormis esinevate maailmaprobleemide kohta toimus kunagi maalähedase talupoegliku meelsuse (aadli ja preesterkonna) ning varase dooria ja gooti ajastu vanade väikeste kuulsate linnade “ilmaliku” patriitsliku vaimu vahel. Sellised olid kokkupõrked Dionysose religiooni pärast – näiteks Sikyoni türanni Kleisthenese²⁰ päevil – ning reformatsiooni pooldajate ja vastaste vahel Saksa riigilinnades ja hugenottide sõdades. Aga nii nagu need linnad said lõpuks võitu maast – puht-linlikku maailma-teadvust kohtame juba Parmenidesel ja Descartes’il –, nii saab maailmalinn jagu neist. Selline on kõigi hilisaegade, nii joonia stiili kui baroki vaimne arengukäik. Praeguseks, nagu ka hellenismiperioodil, mille künnisele jäi kunstliku, seega maale võõra suurlinna Aleksandria rajamine, on senised kultuurilinnad – Firenze, Nürnberg, Salamanca, Brügge, Praha – muutunud provintsilinnadeks, mis avaldavad sisimas lootusetut vastupanu maailmalinnade vaimule. Maailmalinn tähendab kosmopolitismi kodumaa²¹ asemel, jahedat faktimeelt traditsiooni ja orgaaniliselt kasvanu vastu tuntava aukartuse asemel, teaduslikku irreligiooni kui eelnenud südamereligiooni kivistist, “ühiskonda” riigi asemel, loomuõigust kätte võideldud õiguste asemel.

Raha kui anorgaaniline, abstraktne suurus, lahutatud kõigist sidemetest viljaka maapinna tähenduse ning loomuliku eluviisi väärtustega – selle rakendamises on roomlased kreeklastest ette jõudnud. Siit alates on kõrgema seisuse maailmavaade ühtlasi ka rahaküsimus. Chrysippose kreeka stoitsism varanduse olemasolu ei eelda, küll aga Cato ja Seneca hilisrooma stoa,²² ning erinevalt 18. sajandi sotsiaaleetilisest mõtteviisist on 20. sajandi oma, juhul kui see tahab olla midagi enamat elukutselisest – tulutoovast – agitatsioonist, miljonäride pärusmaa. Maailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid. Nende taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu); nende terav ja jahe intelligents, mis on üle talupoeglikust kavalusest; nende naturalism täiesti uues tähenduses, mis – Sokratesest ja Rousseau’st kaugemale minnes – seostub kõige seksuaalse ja sotsiaalse osas alginimlike vaistude ja olekutega; see panem et circenses, mis täna ilmub uuesti lagedale palgavõitluse ja spordiväljaku tähe all – kõik see tähistab lõplikult valmissaanud kultuuri maailmalinlikku astet, mis provintslikuga võrreldes on inimeksistentsi täiesti uus, hiline ja tulevikuta, kuid vältimatu vorm.

See’p see on, mis tahab, et teda nähtaks, kuid mitte mõne parteimehe, ideoloogi, ajakohase moralisti silmade läbi, mingisugusest “seisukohast”, vaid ajatust kõrgusest, olles pööranud pilgu aastatuhandete ajaloolisele vormimaailmale – kui käesolevast suurest kriisist tõepoolest aru tahetakse saada.

Ma näen esmajärgulisi sümboleid selles, et Roomas, kus triumvir Crassus oli kõikvõimas kinnisvaraspekulant, elas Rooma rahvas – kelle nime võidi näha toretsemas kõigil raidkirjadel, ning kelle ees kaugel värisesid gallialased, kreeklased, partlased ja süürlased – pimedate eeslinnade paljukorruselistes üürikasarmutes²³ tohutus viletsuses, võttes sõjalise ekspansiooni edusamme teadmiseks ükskõikselt või omalaadi sportliku huviga; et mõnigi suur põlisaadlike suguvõsa – keltide, samniitide ja Hannibali võitjate järeltulijad –, kes ei osalenud pöörases spekulatsioonis, pidi loobuma oma päritud majadest ja kolima kehvadesse üürikorteritesse; et samal ajal, kui piki Via Appiat kerkisid Rooma finantssuuruste veel praegugi imetletud hauaehitised, visati lihtrahva laibad koos loomaraibete ja suurlinnaprügiga jubedasse massihauda, kuni see paik Augustuse ajal epideemiate ärahoidmiseks kinni aeti (misjärel Maecenas rajas sellele oma kuulsa pargi); et rahvast tühjaks jäänud Ateenas, mis elas võõraste külaskäikudest ja rikaste välismaalaste (näiteks Juuda kuninga Herodese) annetustest, vahtis liiga ruttu rikkaks saanud roomlaste reisiv pööbel ammulisui Periklese-aegseid teoseid (millest ta taipas niisama vähe nagu ameeriklastest külastajad Michelangelo Sixtuse kabelist) – misjärel veeti minema või müüdi fantastiliste moehindade eest maha kõik liikuvad kunstiteosed, ning saadud tulu eest rajati vanemate läbimõeldud ja tagasihoidlike hoonete kõrvale kolossaalsed ja ülbed roomapärased ehitised. Neis asjades, mida ajaloolane ei pea kiitma ega laitma, vaid morfoloogiliselt vaagima, jääb selle jaoks, kes on vaatama õppinud, vahetult nähtavale üks idee.

Sest tuleb välja, et sellest hetkest alates seisavad kõik maailmavaate, poliitika, kunsti, teadmuse, tunde suured konfliktid selle ühe vastanduse märgi all. Mis on homne tsiviliseeritud poliitika vastandina eilsele kultiveeritule? Antiigis retoorika, Õhtumaal žurnalism, ja seda tolle abstraktumi – raha – teenistuses, mis esindab tsivilisatsiooni võimu.^** Raha lummutis on see, mis märkamatult rahvaste eksistentsi ajaloolistesse vormidesse tungib, kusjuures ta sageli neid üldse ei muuda ega hävita. Rooma riigivorm jäi alates Scipio Africanus Vanemast kuni Augustuseni palju suuremal määral muutumatuks kui seda tavaliselt arvatakse. Kuid suured parteid on üksnes veel näiliselt otsustavate aktsioonide keskpunktiks. Tegelikult otsustab kõike väike rühm teistest targemaid päid, kelle nimed ei ole sel hetkel võibolla kõige tuntumad, sellal kui suur hulk teisejärgulisi poliitikuid, reetoreid ja tribuune, saadikuid ja ajakirjanikke – provintsi silmapiire arvestades tehtud valik – rahva enesemääramise illusioone säilitada aitab. Ja kunst? Filosoofia? Platoonilised ja kantiaanlikud ideaalid kehtisid kõrgema inimsuse suhtes, samal ajal kui hellenismi ja nüüdisaegsed ideaalid – ennekõike sotsialism, talle seesmiselt üsna lähedane darvinism oma (nii ebagoethelike) vormelitega (olelusvõitlus ja looduslik valik), sellega omakorda suguluses olevad naiste- ja abieluprobleemid, nagu neid esitavad Ibsen, Strindberg ja Shaw, anarhilise meelelisuse impressionistlikud tungid, kogu see moodsate igatsuste, ahvatluste ja valude segadik, mida väljendavad Baudelaire’i luule ja Wagneri muusika – pole külainimese ja üldse loomuliku inimese maailmatunde jaoks, vaid eranditult maailmalinnade ajuinimese tarbeks. Mida väiksem linn, seda mõttetum on tegeleda sealse maalikunsti või muusikaga. Kultuuri juurde kuulub gümnastika, turniir, agoon, tsivilisatsiooni juurde sport. Seegi eristab helleni palestrat^*** Rooma tsirkusest.²⁴ Kunst ise muutub spordiks – seda tähendab l’art pour l’art – asjatundjate ja ostjate üliintelligentse publiku ees, ükskõik kas parajasti on käsil absurdsetest instrumentaalsetest helimassiividest või harmooniatakistustest jagusaamine või mõne värviprobleemi lahendamine. Ilmuvad uus faktifilosoofia, mis metafüüsilistesse spekulatsioonidesse suhtub vaid muigamisi, ning uus kirjandus, mida vajavad suurlinlase intellekt, maitse ja närvid, kuid mis on provintslase jaoks vastik ja arusaamatu. “Rahvale” ei lähe korda ei aleksandristlik luule ega vabaõhumaal. Üleminekule oli tookord ja on ka praegu iseloomulik rida vaid sel ajajärgul ettetulevaid skandaale. Ateenlaste nördimus Euripidese loomingu puhul või näiteks Apollodorose pöörettekitava maalimisviisi suhtes kordub mässuna Wagneri, Manet’, Ibseni ja Nietzsche vastu.

Kreeklasi võib käsitada ka nende majanduslikest suhetest rääkimata. Roomlastest saab aru ainult selle kaudu. Chaironeia^**** ja Leipzigi all võideldi viimast korda mõne idee pärast. Esimeses Puunia sõjas ja Sedani all ei saa majanduslikke momente enam märkamata jätta. Alles roomlased oma praktilise energiaga tegid orjapidamisest suurejoonelise elustiili, mis paljude jaoks on antiikse majanduse, õiguse ja elulaadi peamine tunnus, ja igatahes kõvasti alandab selle kõrval esineva vaba palgatöö väärtust ja sisemist väärikust. Samamoodi arendasid alles germaani, mitte romaani rahvad Lääne-Euroopas ja Ameerikas aurumasina põhjal välja maastikupilti muutva suurtööstuse. Ei saa jätta märkamata kummagi sügavalt sümboolse nähtuse suhet stoitsismi ja sotsialismiga. Alles Gaius Flaminiuse poolt välja kuulutatud ja Mariuses esimest korda kehastunud Rooma tsesarism õpetas antiikmaailma tundma üleolekut, mille annab raha tugeva vaimuga ja ambitsioonikate fakti-inimeste kätes. Ilma selleta jäävad Caesar ning roomlus täiesti käsitamatuks. Igas kreeklases on midagi don Quijote’ist, igas roomlases Sancho Panzast – mida nad veel olid, jääb selle varju.

____________

* Vrd. II kd., lk. 133 jj.

** Vrd. II kd., lk. 603 jj.

*** agoon – võistlus (spordi, luule, muusika alal) jumalate auks korraldatud Vana-Kreeka pidustustel; palestra – väljak (maadlus)võistluste ja -harjutuste jaoks

**** Chaironeia linna all peeti 338. aastal e.Kr. lahing Makedoonia Philippose ja Kreeka linnade vahel, kus võitjaks jäi Philippos.