Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 24

Rooma ülemvõim toonases maailmas on negatiivne nähtus, mida ei tinginud jõu üleküllus ühel pool – sest jõudu roomlastel pärast Zamat^* enam polnud –, vaid vähene vastupanu teisel pool. Roomlased ei vallutanud maailma.^** Nad ainult võtsid enda valdusse selle, mis lebas saagina maas igaühe jaoks. Imperium Romanum ei sündinud tänu kõigi sõjaliste ja rahaliste vahendite koondamisele, nagu kunagi varem Kartaago, vaid põhjusel, et vana Idamaa loobus välisest enesemääramisest. Ärgu lastagu end petta näiliselt hiilgavatest sõjalistest edusammudest. Paari halvasti treenitud, halvasti juhitud, halvatujulise leegioniga heitsid Lucullus ja Gnaeus Pompeius alla terveid riike, mis poleks tulnud kõne allagi Ipsose lahingu ajal.^*** Ohtu Mithridatese poolt, tõelist ohtu sellele mitte kunagi tõsiselt proovile pandud materiaalsete jõudude süsteemile, poleks Hannibalist võitusaanute jaoks kunagi olnud. Pärast Zamat ei pidanud roomlased enam ühtki sõda mõne suure sõjalise jõu vastu ega oleks seda suutnudki.²⁵ Nende klassikalisteks sõdadeks olid sõjad samniitide, Pyrrhose ja Kartaago vastu. Nende suur tund oli Cannae^**** all. Pole ühtki rahvast, kes mitusada aastat järjest koturnidel seisaks. Saksa-Preisi rahval, kelle vägevad hetked olid 1813., 1870. ja 1914. aastal, on neid teistest rohkem.

Ma õpetan siin nägema lõpuaja tüüpilise sümbolina imperialismi, mille kivististena võivad veel aastasadadeks ja aastatuhandeteks püsima jääda ja ühest vallutajarusikast teise käia riigid nagu Egiptus, Hiina ja Rooma, samuti India ja islami maailm – surnud kehad, vormi ja hingeta inimmass, suure ajaloo ärapruugitud aines. Imperialism on puhas tsivilisatsioon. Selles vormis ilmub lõplikult Õhtumaa saatus. Kultiveeritud inimese energia on suunatud sissepoole, tsiviliseeritul väljapoole. Seoses sellega on minu jaoks uue ajajärgu esimene kehastaja Cecil Rhodes. Tema esindab eeloleva õhtumaise germaani, eriti Saksa tuleviku poliitilist stiili. Tema ütluse “ulatus on kõik” napoleonlikus formuleeringus kätkeb iga küpseks saanud tsivilisatsiooni kõige tõelisem suundumus. See on olnud nõnda roomlaste, araablaste ja hiinlaste puhul. Siin pole valikut. Siin ei ole otsustav ka üksikisiku ega isegi tervete klasside ja rahvaste teadlik tahe. Ekspansiivne arengutendents on hukatuslik saatus, midagi deemonlikku ja kohutavat, mis maailmalinna-staadiumi hilist inimest haarab, ta oma teenistusse sunnib ja ära kulutab, tahab too seda või ei, teab ta seda või mitte.²⁶ Elu on võimaliku teostamine, ja ajuinimese jaoks on olemas ainult ekstensiivsed võimalused.²⁷ Nii väga kui praegune, veel vähearenenud sotsialism ka ekspansioonile vastu hakkab, on ta ühel päeval saatusliku hooga selle esimene kandja. Siin puudutab poliitika vormikeel – teatavat laadi inimsuse vahetu intellektuaalse väljendusena – sügavat metafüüsilist probleemi: põhjuslikkuse printsiibi tingimatu kehtivuse kaudu kinnitatud tõsiasja, et vaim ja ulatuvus (Ausdehnung) kuuluvad kokku.

Siis, kui Hiina riikide maailmas aastate 480 ja 230 e.Kr. vahel (antiigis umbes 300–50) imperialismi suunas triiviti, oli täiesti perspektiivitu võidelda imperialismi (lianheng) põhimõtte vastu – mida praktikas esindas Qini²⁸ “Rooma riik” ja teoorias filosoof Zhang Yi – rahvasteliidu (hezong) idee abil.^***** Viimane toetus nii mõnelegi Wang Xu mõttele – too oli sügav skeptik, kes tundis inimesi ning selle hilisaja poliitilisi võimalusi. Mõlemad mainitud mehed vastandusid Laozi ideoloogiale ja tema soovile poliitika ära kaotada, kuid lianheng’i kasuks rääkis ekspansiivse tsivilisatsiooni loomulik arengutee.^******

Rhodes näib olevat õhtumaise tseesaritüübi, kelle aeg pole veel kaugeltki tulnud, esimene eelkäija, paiknedes poolel teel Napoleonist eelolevate aastasadade vägivallainimesteni, nii nagu Gaius Flaminius, kes alates aastast 232 e.Kr. sisendas roomlastele vajadust Alpidest Itaalia pool elavate gallialaste allaheitmiseks ja sellega koloniaalse ekspansioonipoliitika alustamiseks, paiknes poolel teel Aleksandrist Caesarini. Sisuliselt²⁹ oli Flaminius, riikivalitseva mõjuga eraisik ajal, mil riigimõte jäi alla majanduslike tegurite väele, Roomas kindlasti esimene mees, kes kuulus tseesarlikku opositsioonitüüpi. Temaga lõpeb riigi teenimise idee ja algab võimutahe, mis arvestab üksnes jõuga, mitte traditsioonidega. Aleksander ja Napoleon olid romantikud tsivilisatsiooni künnisel, ning juba tundus nende ümber selle külma ja kirgast õhku; kuid ühele meeldis esineda Achilleuse rollis ja teine luges Wertherit. Caesar polnud muud kui ülimalt arukas tegudeinimene.

Aga juba Rhodes pidas edukaks poliitikaks üksnes territoriaalset ja finantsilist edu. See on see roomlaslik tema juures, millest ta oli vägagi teadlik. Nii energiliselt ja ehedalt polnud Lääne-Euroopa tsivilisatsioon seni veel kehastunud. Tema, kes ta puritaanliku pastori pojana rahatult LõunaAafrikasse oli tulnud ja seal hiigelvaranduse omandanud – võimuvahendi oma poliitiliste sihtide saavutamiseks – võis langeda iselaadi luulelisse ekstaasi vaid oma maakaartide ees. Tema idee rajada Kaplinnast Kaironi kulgev transaafrika raudtee, ta kava Lõuna-Aafrika riigi loomiseks, ta vaimne võim kaevandusmagnaatide, raudsete rahainimeste üle, kelle varandused ta sunniviisil oma plaanide teenistusse värbas, pealinn Buluwayo, mille tema kui kõikvõimas riigimees (kel puudus riigiga defineeritav vahekord) kuninglikus mõõtkavas tulevase residentsina rajas, tema sõjad, diplomaatilised sammud, teedesüsteemid, sündikaadid, sõjaväed, tema arusaam “ajuinimeste suurest kohusest tsivilisatsiooni ees” – kõik see suur ja suursugune on eelmäng meile reserveeritud tulevikule, millega lõpeb õhtumaise, Lääne-Euroopa inimese ajalugu.

Kes ei taipa, et selles suhtes ei saa midagi muuta, et tuleb tahta seda või üldse mitte midagi, et tuleb armastada oma saatust või langeda ahastusse elu ja tuleviku pärast; kes ei taju selleski võimuka mõistuse tegevuses, nende teraskõvade loomuste energias ja distsipliinis, nende kõige külmemate ja abstraktsemate vahendite abil peetavas võitluses kätkevat suurejoonelisust; kes käib ringi provintslase idealismis ja otsib kadunud aegade elulaadi, see peab loobuma soovist ajaloost aru saada, ajalugu läbi elamast, tahtmisest ajalugu teha.

Nii ei paista Imperium Romanum enam ainukordse ilminguna, vaid range ja energilise, maailmalinliku, silmapaistvalt praktilise vaimsuse normaalse saaduse ja tüüpilise lõppseisundina, mis on juba mitu korda olnud, kuid mida pole seni tuvastatud. Taibakem lõpuks, et ajaloolise vormi saladus ei asu pealispinnal ega ole arusaadav kostüümi või stseeni sarnasuste põhjal, et nii inimsoo kui ka taime- ja loomariigi ajaloos leidub eksitavalt sarnaseid nähtusi, millel pole mingit sisimat sugulust – Karl Suur ja Harun ar-Rašid, Aleksander ja Caesar, germaanlaste sõjad Rooma vastu ja mongolite ründed Lääne-Euroopale – ning teisi, mis suurima välise erinevuse juures väljendavad identset, nagu Traianus ja Ramses II, Bourbonid ja Atika deemos, Muhamed^******* ja Pythagoras. Saagem aru, et midagi niisugust nagu 19. ja 20. sajand, meie arvates sirgjoonselt tõusva maailma-ajaloo kõrgtase, on vanuseastmena tegelikult tõendatav igas lõpuni küpsenud kultuuris, ja seda mitte sotsialistide, impressionistide, elektriraudtee, torpeedode ja diferentsiaalvõrrandite näol, mis kuuluvad üksnes aja keha juurde, vaid oma tsiviliseeritud vaimsusega, millel on ka hoopis teisi välise kuju võtmise võimalusi; et seega kujutab olevik endast vahestaadiumi, mis teatud tingimustel kindlasti saabub; et liiatigi on olemas ka täiesti kindlaid hilisemaid seisundeid peale tänapäeva Lääne-Euroopa omade; et möödunud ajaloos on need juba rohkem kui korra olnud, ja et seega pole Õhtumaa tulevik lõputu üles- ja edasiminek meie hetkeliste ideaalide suunas ja fantastiliste ajavahemike jooksul, vaid täpselt piiritletud vormi ja kestusega, vältimatult ettemääratud, mõne sajandi pikkune ajaloonähtus, millest võib saada ettekujutuse ja mille oluliste joontega on võimalik ette arvestada olemasolevate pretsedentide põhjal.

____________

* Zama lahing 202. aastal e.Kr. lõpetas Teise Puunia sõja: Publius Cornelius Scipio Africanus Vanem sai võitu Hannibali kartaagolastest.

** Vrd. II kd., lk. 558.

*** Tähtis lahing Früügias 301. aastal e.Kr. diadohhide sõjas.

**** Cannae all lõi Hannibal Teises Puunia sõjas 216. aastal e.Kr. roomlasi, kuid ei osanud oma võitu ära kasutada.

***** Mõiste lianheng (Spengleril Imperialism) tõlgitakse tavaliselt “horisontaalliiduks” ja mõiste hezong (Spengleril Völkerbund) “vertikaalliiduks”. ****** Vrd. II kd., lk. 551 j., 566 j. ******* Kasutame prohveti nime eestipärast kuju. Korrektne oleks Muhammad.