Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 17

Jah, mis on maailma-ajalugu? Kahtlemata on ta korrastatud kujutlus minevikust, sisim postulaat, vormitunde väljendus. Ent kuigi tunne on selge, pole ta ise vorm, ja niisama kindlasti kui me kõik maailma-ajalugu omal nahal tunneme, kogeme, ning täiesti tõsikindlalt tema palgejooni nägevat arvame, niisama kindel on seegi, et kuigi me praegu tunneme tema vorme, ei tunne me veel seda ühte vormi, mis on vastavuses meie hingeeluga.

Ilmselt usuvad kõik, kellelt küsida, et nad selgesti märkavad ajaloo sisevormi. See illusioon rajaneb asjaolul, et keegi pole ajaloo üle korralikult järele mõelnud, ja veelgi vähem kaheldakse oma teadmistes, kuna keegi ei aima, milles kõiges siin kahelda võiks. Tõepoolest on maailma-ajaloo üldilme sedasorti kontrollimata vaimne omandus, mis ka elukutseliste ajaloolaste hulgas puutumatult ühelt põlvkonnalt teisele pärandub, ja mis vajaks pisutki tollest skepsisest, milline alates Galileist on aidanud eritleda ja süvendada meile sündides kaasa antud loodusepilti.

Vana-aeg – keskaeg – uusaeg: see on uskumatult kehv ja kasutu skeem, mille ainuvalitsus meie ajalooteadvuse üle on ikka ja jälle takistanud meid õigesti nägemast selle väikese osamaailma, mis esimeste Saksa keisrite ajast alates Lääne-Euroopa pinnal areneb, tegelikku asetust kõrgema inimsuse üldises ajaloos, selleks et tema tähtsust, omapära ja eluiga õigesti hinnata. Tulevastele kultuuridele näib üsna uskumatu, et selle lihtsameelselt sirgjoonelise, sajandist sajandisse võimatumaks muutuvate proportsioonidega põhiplaani kehtivust (mis ei võimalda meie ajaloolise teadvuse valgusse ilmuvate alade loomulikku kaasaarvamist) kunagi tõsiselt vaidlustatud pole. See ei loe, et ajaloouurijate hulgas on ammugi harjumuseks saanud antud skeemi vastu protestida. Nii on nad ainukest olemasolevat põhiplaani üksnes hägustanud, ilma seda asendamata. Võib kuipalju tahes rääkida kreeka keskajast ja germaani muinasajast, ent selget ja sisimas paratamatut ettekujutust, kus Hiina ja Mehhiko, Aksumi ja Sassaniidide riik orgaanilise koha leiaksid, sellest ei sugene. Ka “uusaja” alguspunkti nihutamine ristisõdadelt renessansile ja sealt 19. sajandi algusse tõestab, et skeemi ennast on peetud vankumatuks.

See piirab ajaloo mahtu, kuid halvem on, et piirab ka ajaloo toimumispaika. Mingil põhjusel saab Lääne-Euroopa⁹ maastikust paigalseisev poolus (matemaatiliselt väljendudes ainuke punkt kerapinnal) – ilmselt sellepärast, et meie, selle ajaloopildi autorid, oleme kodus just siin –, mille ümber tagasihoidlikult keerlevad kõige vägevama ajaloo aastatuhanded ja meist kauged tohutu suured kultuurid. See on väga iseäralik planeedisüsteem. Ajaloolise süsteemi loomulikuks keskpunktiks valitakse üksainus maastik. Siin asub keskpäike. Siit vaadates asetuvad ajaloosündmused õigesse valgusse. Nende tähendust mõõdetakse siit lähtuvas perspektiivis. Kuid tegelikult kõneleb siin lääneeurooplase edevus, mida ei ohjelda mingi skepsis, ja mille vaimus niisugune “maailma-ajaloo” fantoom end laiali laotab. Sellele skeemile võlgneme meile ammugi harjumuseks saanud tohutu optilise illusiooni, mille tagajärjel aastatuhandete ajalooline sisu, näiteks Vana-Egiptuse ja Hiina ajalugu, teatava kauguse taga kõrvaliseks kahaneb, samal ajal kui meile lähemad aastakümned Lutherist ja eriti Napoleonist alates tontlikult paisuvad. Me teame, et pilv vaid näiliselt liigub seda aeglasemalt, mida kõrgemal ta on, ja et rong vaid näiliselt läbi kauge maastiku venib, kuid usume, et koiduaegse India, Babüloonia, Egiptuse ajalugu kulges tõesti aeglasemalt kui meie lähiminevik. Ja me peame selle ajaloo substantsi hõredamaks, tema vorme ähmasemaks ja iseloomutumaks, sest me pole õppinud võtma arvesse kaugust – nii sisemist kui välimist.

On loomulik, et Õhtumaa kultuurile on tähtsam Ateena või Firenze või Pariisi, mitte Luoyangi või Pataliputra olemasolu. Aga kas neile väärtushinnangutele tohib rajada maailma-ajaloo skeemi? See annaks hiina ajaloolasele õiguse visandada omalt poolt niisugune maailma-ajalugu, kus minnakse vaikides mööda ristisõdadest ja renessansist, Caesarist ja Friedrich Suurest – kui millestki tähtsusetust. Morfoloogiliselt lähenedes: miks peaks 18. sajand olema tähtsam kui mõni kuuekümnest talle eelnenust? Kas pole naeruväärne vastandada mõne sajandi pikkust ja peamiselt Lääne-Euroopat puudutavat “uusaega” “vana-ajale”, mis hõlmab samal arvul aastatuhandeid, ja millele kõigi vanakreeka kultuurile eelnenud kultuuride massiiv lihtsalt sappa haagitakse, tegemata katsetki seda täpsemalt liigendada? Kas pole mitte nii, et aegunud skeemi päästmiseks liigitati Egiptus ja Babüloonia, millest kummagi ajalugu omaette võetult kaalub üksinda üles “maailma-ajaloo” Karl Suurest Maailmasõjani, antiikaja eelmänguks; et India ja Hiina vägevatele kultuurikompleksidele näidati kohmetul ilmel koht kätte joonealuses; ning et suured Ameerika kultuurid, mil puudub “seos” (millega?), jäeti täiesti tähelepanuta? Seda nüüdse lääneeurooplase jaoks nii mugavat skeemi, kus kõrged kultuurid tiirlevad meie kui kõige maailmas toimuva arvatava keskpunkti ümber, nimetan ma ajaloo ptolemaioslikuks süsteemiks; ning ma pean koperniklikuks avastuseks ajaloo vallas, et käesolevas raamatus astub selle asemele uus süsteem, milles antiigile ja Õhtumaale ei saa osaks mingit eelisasendit india, babüloonia, hiina, egiptuse, araabia ja mehhiko kultuuri kõrval – millest igaüks on omaette maailm, mil ajaloo kogupildis on niisama suur kaal, ja mis oma suurejoonelise psüühilise eostumise ning jõulise esilekerkimise poolest antiigi paljukordselt ületavad.