Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 16

Egiptuse elusümbolite vägeva rühma kõrvale ilmub antiikkultuuri künnisel, kooskõlas unustusega, millega see kultuur katab kinni iga raasu oma välisest ja sisemisest möödanikust, surnute põletamine. Mükeene perioodile oli selle matusevormi sakraalne esiletõstmine nende seast, mida kiviaja algelised rahvad läbisegi kasutada tavatsesid, täiesti võõras. Kuningahauad räägivad isegi hauamatuste eelistamisest. Kuid Homerose, nagu ka veedade ajal tehakse järsk ja üksnes hingeliselt põhjendatav samm matustelt põletamise juurde, mis, nagu näitab “Ilias”, sooritati sümboolse akti täie paatosega – pidulikult hävitades, igasuguse ajaloolise kestmise eitamise kaudu.

Sellest hetkest alates lõpeb ka individuaalse hingelise arengu plastilisus. Niisama vähe kui antiikne draama lubab ehtsaid ajaloolisi motiive, võimaldab ta ka sisemise arengu teemat, ja on teada, kui otsustavalt tõstis hellenite vaist mässu portree vastu kujutavas kunstis. Kuni keisririigi ajani tunneb antiikne kunst vaid ühte tema jaoks enam-vähem loomulikku ainet, ja see on müüt.⁶ Hellenistliku plastika ideaalkujutised on samamoodi müütilised nagu plutarchoslikus stiilis kirjutatud tüüpilised elulood. Ükski suur kreeklane ei pannud kunagi kirja oma mälestusi, mis oleksid tema vaimusilmas fikseerinud mõne läbielatud ajalõigu. Isegi Sokrates ei öelnud oma sise-elu kohta midagi niisugust, mis oleks meie meelest oluline. Tekib küsimus, kas see – nagu ju loomuliku kalduvusena eeldab Parzivali, Hamleti, Wertheri esiletulek – oli mõnes toonases hinges üldse võimalik. Platoni õpetuse puhul ei märka me mingit teadlikku arenemist. Tema üksikud kirjatööd lihtsalt sõnastavad väga erinevaid seisukohti, millel ta eri aegadel oli. Nende geneetilisest seosest ta ei mõelnud. Õhtumaise vaimuloo puhul aga seisab juba selle alguses tükk sügavaimat eneseuurimist, Dante “Vita nuova”. Ainuüksi sellestki nähtub, kui vähe antiikset, s.t. puht-olevikulist leidus Goethes, kes midagi ei unustanud, kelle teosed olid tema enese sõnul vaid ühe suure pihtimuse fragmendid.

Pärast seda, kui pärslased olid hävitanud Ateena, heideti kõik vanema kultuuri teosed prügi hulka – kust me neid tänapäeval välja toome –, ja pole kuulda olnud, et keegi Hellases oleks kunagi tegelenud Mükeene või Phaistose varemetega ajalooliste tõsiasjade väljaselgitamise otstarbel. Loeti oma Homerost, aga ei tuldud selle peale, et Schliemanni kombel Trooja künkal kaevamisi korraldada. Taheti müüti, mitte ajalugu. Juba hellenismiperioodil polnud enam alles kõiki Aischylose ja eelsokraatiliste filosoofide teoseid. Seevastu Õhtumaal avaldus vaid selles kultuuris kätkev ja talle iseloomulik pieteeditunne juba viis sajandit enne Schliemanni – nimelt Petrarcas, kes ajalootundelise, kaugete maailmade poole tagasi vaatava ning kauguste järele igatseva inimesena juba tookord muistiseid, münte ja käsikirju kogus. (Tegelikult jäi ta omas ajas siiski võõraks; tema oli seegi, kes võttis esimesena sihiks alpimäe harjale ronida.) Koguja hingest saadakse aru üksnes ta vahekorra põhjal ajaga. Vahest veelgi kirglikum, kuid teise värvinguga on hiina kogumiskalduvus. Kui hiinlane reisib, järgneb ta “vanadele jälgedele” (guji), ning hiina olemuse tõlkimatut põhimõistet dao saab lahti seletada ainult sügava ajaloolise tunde põhjal.^* Hellenismiperioodil koguti ja näidati kõikjal mütoloogilises suhtes erutavaid kummalisi esemeid, nagu neid kirjeldab Pausanias, mille juures ajalooliselt täpne miks ja millal üldse arvesse ei tulnud. Egiptus aga meenutas juba suure Thutmosise päevil ühtainukest hiiglaslikku range traditsiooni muuseumi.

Õhtumaa rahvaste hulgas olid sakslased need, kes leiutasid mehaanilise kella, kaduva aja hirmuäratava võrdkuju. Selle Lääne-Euroopa arvututest tornidest ööl ja päeval kaikuvad löögid osutuvad võib-olla tohutuimaks sümboliks, milleks ajalooline maailmatunne üldse võimeline on.⁷ Antiiksetes ajatuis maastikes ja linnades me midagi sellist ei kohta. Kuni Perikleseni mõõdeti päeva-aega ainult varju pikkuse järgi, ning alles Aristotelesest saadik omandas sõna hōra babüloonia tähenduse ‘tund’. Enne seda ei tuntud üldse mingit täpset päevajaotust. Kaugeimas minevikus leiutati Babüloonias ja Egiptuses vee- ja päikesekellad, kuid Ateenas tõi alles Platon käibele klepsüdra, mida võis tõesti kasutada kellana, ja veelgi hiljem võeti üle päikesekellad kui väheolulised argipäevariistad, ilma et nad antiikset elutunnet vähimalgi määral oleksid muutnud.

Siinkohal tuleb mainida ka eelkirjeldatuga kooskõlas olevat, väga sügavat ja mitte kunagi piisavalt vaadeldud erinevust antiikse ja õhtumaise matemaatika vahel. Antiikne arvmõtlemine (Zahlendenken) käsitas asju nii, nagu nad on, suurustena, ajatult, lihtsalt kohalviibivana. See viis välja Eukleidese geomeetriani, matemaatilise statistikani ja vaimse süsteemi lõpetuseni koonuselõigete teooria abil. Meie käsitame asju vastavalt sellele, kuidas nad muutuvad ja suhtuvad – funktsioonidena. See on viinud meid dünaamika ja analüütilise geomeetriani ning sealt edasi diferentsiaalarvutuseni.⁸ Tänapäeva funktsiooniteooria on kogu selle mõttemassiivi hiiglaslik korrastus. On kummaline, kuid hingeliselt igati põhjendatud tõsiasi, et kreeka füüsika – kui dünaamikale vastanduv staatika – ei oska kasutada kella ega tunne sellest puudust, ning ignoreerib ajamõõtmist täielikult, samal ajal kui meie arvestame sekundi tuhandikosadega. Aristotelese entelecheia on ainus ajatu – eba-ajalooline – arengumõiste, mis üldse olemas.

Sellega on meie ülesanne kindlaks määratud. Meie, Lääne-Euroopa kultuuri inimesed, oleme oma ajaloomeelega erand ja mitte reegel. “Maailma-ajalugu” on meie, mitte “inimkonna” maailmapilt. India ja antiigi inimesel polnud mingit ettekujutust muutuvast maailmast, ning kui Õhtumaa tsivilisatsioon on ükskord kustunud, ei ole võib-olla enam iial mingit kultuuri ja seega ka mitte inimtüüpi, kelle jaoks “maailma-ajalugu” on nii jõuline virge teadvuse vorm.

____________

* Vrd. II kd., lk. 376 j.