Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 15

Loodus on vorm, milles kõrgkultuuride inimene oma vahetud meeltemuljed kokku võtab ja millena ta neid tõlgendab. Ajalugu on vorm, mille abil tema mõttekujutus maailma elavat olu käsitada ja omaenese eluga seostada püüab, viimase reaalsust seeläbi süvendada soovides. Kogu inimeksistentsi ürgvana küsimus on, kas ollakse neiks mõttelisteks toiminguteks võimeline ja kumb neist kellegi virget teadvust valitseb.

Seega on meie ees kaks võimalikku viisi maailmast ettekujutuse saamiseks, millega on ühtlasi öeldud, et kumbki neist pole reaalsuse ainuvõimalik vaste. Kui me nüüd järgnevalt kogu ajaloo tähenduse järele pärime, siis tuleks enne vastata küsimusele, mida seni pole kunagi esitatud. Kelle jaoks on ajalugu? Paradoksaalne küsimus, nagu näib. Kahtlemata on ajalugu igaühe jaoks, niivõrd kui iga inimene kogu oma oleluse ja virge teadvusega on ajaloo lüli. Kuid on iseasi, kas keegi elab pidevalt tundes, et tema elu on osake kaugelt suuremast eluloost, mis hõlmab aastasadu ja aastatuhandeid, või tajub ta seda millegi eneses lõpetatu ja valmissaanuna. Ilmselt pole maailma-ajalugu, maailma kui ajalugu tolle teistlaadi teadvuse jaoks olemas. Aga mis siis, kui sellel eba-ajaloolisel vaimul rajaneb kogu rahva eneseteadvus, kogu kultuur? Millisena peaks talle paistma tegelikkus? Maailm? Elu? Kui mõtleme, et hellenite maailmateadvuses sai kõigest kogetust, mitte ainult omaenda isiklikust, vaid üldisest minevikust peagi igakordse hetkelise oleviku ajatult liikumatu, müütiliselt kujundatud tagapõhi, nõnda et antiikse tunde jaoks hakkas Aleksander Suure lugu juba enne tema surma ühte sulama Dionysose legendiga, Caesar aga ei tajunud oma päritolu Venusest vähemalt mitte absurdsena, siis peame tunnistama, et meile, õhtumaalastele, oma tugeva ajalise distantsi tundega, mis on teinud meile igapäevase arvutamise aastaarvudega enne ja pärast Kristuse sündi igati arusaadavaks, on selliste hingeseisundite tagantjärele tundmaõppimine peaaegu võimatu, aga et ajaloo probleemiga silmitsi seistes pole meil õigust seda tõsiasja lihtsalt ignoreerida.

Sedasama, mida päevikud ja autobiograafiad üksikisikule, tähendab iga kultuuri hingele ajaloouurimine kõige avaramas mahus – hõlmates ka võõraste rahvaste, aegade, kommete psühholoogiliselt võrdlevat analüüsi. Kuid antiikkultuuril polnud mälu, polnud ajaloolist organit selles erilises tähenduses. Antiikmaailma inimese “mälu” – kusjuures me muidugi vajutame võõrale hingele pikemata peale oma hingepildist laenatud mõiste – on midagi täiesti teistsugust, kuna selle puhul puuduvad virgest teadvusest minevik ja tulevik kui korrastavad perspektiivid, ning “puhas olevik”, mida Goethe antiigi kõigi eluväljenduste, iseäranis plastika juures nii sageli imetles, täidab selle meile täiesti tundmatu väega. See puhas olevik, mille iseloomulikem sümbol on dooria sammas, kujutab endast tõepoolest aja (suunduvuse) eitust. Herodotose ja Sophoklese nagu ka Themistoklese ja mõne Rooma konsuli jaoks haihtub minevik peagi ajatuks ja muutumatuks, polaarse, mitte perioodilise struktuuriga muljeks – sest just sellele taanduvad lõppeks kõik müüdid –, samal ajal kui see meie maailmatunde ja vaimusilma jaoks on kavakindel, selgesti perioodideks liigenduv, aastasadadest ja aastatuhandetest koosnev organism. Kummalgi juhul annab alles niisugune tagapõhi nii antiiksele kui ka õhtumaisele elule tema erilise värvi. See, mida kreeklane nimetas kosmoseks, oli ettekujutus maailmast, mis ei teki, vaid on. Järelikult oli kreeklane ise niisugune inimene, kes kunagi ei tekkinud, vaid alati oli.^*

Seepärast ei võtnud antiikaegne inimene, kuigi talle olid väga hästi teada range kronoloogia, kalender ning koos sellega tugev igaviku ja praeguse hetke tühisuse tunne, mis ilmutas end babüloonia ja ennekõike egiptuse kultuuri suurejoonelises tähtede vaatlemises ja vägevate ajavahemike täpses mõõtmises, sellest sisimas midagi omaks. Mida tema filosoofid puhuti mainivad, seda on nad ainult kuulnud, mitte ise järele katsunud. Ja selle, mida avastasid üksikud säravad mõtlejad nagu Hipparchos ja Aristarchos, eriti Väike-Aasia kreeka linnades, lükkasid nii stoa kui aristoteleslik vaimusuund tagasi, ega pööranud sellele väljaspool kitsaimat eriteadust üldse mingit tähelepanu. Ei Platonil ega Aristotelesel olnud tähetorni. Periklese valitsemise viimastel aastatel langetas Ateena rahvas otsuse, mis ähvardas raske avaliku süüdistusega igaühte, kes levitas astronoomilisi teooriaid. See oli sügavalt sümboolne akt, milles väljendus antiikse hinge tahe igasugune kaugus oma maailma-teadvusest pagendada.

Mis puutub toonasesse ajalookirjutusse, siis pööratagu pilk Thukydidesele. Selle mehe meisterlikkus seisneb ehtantiikses võimes oleviku-sündmusi omal nahal kogedes neid omaenese mõõdupuuga mõõta, millele lisandub too väärikas pilk tõsiasjadele, mis on sündinud riigimehel, kes on ise olnud väepealik ja ametnik. See praktiline kogemus, mida kahjuks aetakse segi ajaloomeelega, laseb tal, kes ta on lihtsalt üks ajalugu kirjutav õpetlane, vaieldamatult paista järgimist vääriva eeskujuna. Mis talle aga kättesaamatuks jääb, on too kaugenägelik pilk üle aastasadade ajaloo, mis meie arvates ajaloolase mõiste juurde kuulub. Kõik antiikse ajalookirjutuse saavutused piirduvad autori poliitilise kaasajaga, olles teravaimas vastuolus meieaegsega, mille ajaloolised meistriteosed eranditult käsitlevad kauget minevikku. Thukydides oleks jäänud jänni juba Pärsia sõdade käsitluse juures, rääkimata üldkreeka või koguni Egiptuse ajaloost. Nii tema kui Polybiose ja Tacituse, samuti tegelike poliitikute puhul kaob pilgu kindlus kohe, kui nad satuvad minevikus, sageli mõne aastakümne eest toiminud jõudude peale, mis on neile sel kujul omaenese praktikast tundmatud. Polybiosele on arusaamatu esimene Puunia sõda, Tacitusele Augustus;^** ning meie perspektiivitundelise ajaloouurimisega võrreldes saab Thukydidese täiesti mitteajalooline meelelaad selgeks ennekuulmatu väitega kohe ta teose esimesel leheküljel, et enne tema aega (ta sündis u. aastal 460 e.Kr.) polevat maailmas juhtunud tähtsaid sündmusi (ou megala genesthai).³

Nõnda siis on antiikmaailma ajalugu kuni Pärsia sõdadeni, aga ka veel palju hilisemate perioodide pärimuslik rekonstruktsioon olemuslikult müütilise mõtlemise produkt. Sparta seadusandluse ajalugu on hellenistliku aja luuleteos (Lykurgos, kelle elulugu jutustatakse kõigis üksikasjades, oli arvatavasti tähtsusetu metsajumalus Taygetose mägedes), ja Hannibalile eelnenud Rooma ajaloo väljamõtlemine polnud veel Caesarigi ajaks lõpule jõudnud. Lugu sellest, kuidas Brutus Tarquiniused minema kihutas, on jutustus, mille algkuju pärineb kelleltki tsensor Appius Claudiuse (310 e.Kr.) kaasaeglaselt. Rooma kuningate nimed tuletati toona rikastunud plebeisuguvõsade nimede järgi (väidab Neumann). Liciniuse kuulsat põlluseadust (367 e.Kr.), rääkimata nn. Servius Tulliuse põhiseadusest (6. saj. e.Kr.), polnud Hannibali ajal veel olemas (ütleb B. Niese). Kui Epameinondas oli messeenlased ja arkaadialased vabastanud ning neile riigi teinud, mõtlesid nad endale kohe välja algajaloo. Koletu pole mitte see, et midagi sellist esines, vaid et teistsugust ajalugu vaevalt oligi. Pole võimalik paremini näidata õhtumaise ja antiikse ajaloomeele vastandlikkust, kui öeldes, et roomlaste ajalugu enne 250. aastat e.Kr., nagu seda tunti Caesari päevil, oli olulises osas väljamõeldis, ning et see vähene, mille meie kindlaks tegime, oli hilisematele roomlastele täiesti tundmatu. Sõna ‘ajalugu’ antiiksele tähendusele on iseloomulik, et tõsisele poliitilisele ja religioossele ajaloouurimisele avaldas sisuliselt kõige tugevamat mõju nn. Aleksandri-romaan. Kellelgi ei tulnud mõttesse selle sisu dokumentaalselt fikseeritud andmetest põhimõtteliselt eristada. Kui Varro asus vabariigi lõpupäevil kirjeldama Rooma religiooni, mis rahva teadvusest kiiresti kadus, jaotas ta jumalused, kellega seotud kombetalitusi riik kõige täpsemini järgis, neiks, kellest veel midagi teati (di certi) ja neiks, kellest vaatamata jätkuvale avalikule teenistusele oli jäänud ainult nimi (di incerti). Tõepoolest oli Varro-aegse Rooma ühiskonna religioon – nagu selle rooma autorite teostes esineva kirjelduse põhjal võttis kahtlusteta teadmiseks mitte ainult Goethe, vaid isegi Nietzsche – enamjaolt helleniseeriva kirjanduse toode ning peaaegu kaotanud seose varasema kultusega, millest keegi enam aru ei saanud.

Lääne-euroopaliku seisukoha sõnastas selgesti Theodor Mommsen, kes nimetas Rooma ajaloolasi – pidades silmas ennekõike Tacitust – inimesteks, “kes ütlevad seda, mis vääris mahavaikimist, ja vaikivad sellest, mida oleks vaja olnud öelda”.

India kultuuril, mille brahmanistlik nirvaana-käsitus on täiesti eba-ajaloolise hinge kõige ilmsem võimalik väljendus, polnud kunagi vähimatki vaistu küsimuse “millal?” suhtes ükskõik millises valdkonnas. Pole olemas ehtsat india astronoomiat, india kalendrit, seega ei mingit India ajalugu, niivõrd kui mõelda selle all teadliku arengu vaimset kajastust. Selle kultuuri nähtavast kulgemisest, mille orgaaniline osa jõudis lõpule budismi sünniga, teame veel palju vähem kui kindlasti suurte sündmuste poolest rikka antiikaja omast 12. ja 8. sajandi vahel e.Kr. Need mõlemad jäädvustati üksnes muinasjutulisel, müütilisel kujul. Alles terve aastatuhat pärast Buddhat, 500. aasta paiku p.Kr. sugenes Tseilonil Mahavamsa näol midagi, mis mõnevõrra meenutab ajalookirjutust.

India inimese maailma-teadvus oli nii ajalootu sättumusega, et selle jaoks ei olnud isegi ühe kindla autori kirjutatud raamat ajaliselt fikseeritav sündmus. Kirjatööde isikuliselt piiritletud orgaanilise rea asemel kujunes aegamööda ebamäärane tekstimassiiv, millele igaüks kirjutas lisaks, mida tahtis, ilma et individuaalse vaimse omandi, mõne mõttearengu, vaimse ajastu mõisted selles mingitki rolli oleksid mänginud. Samasugusel anonüümsel kujul nagu kogu India ajalugu on esitatud ka kogu india filosoofia. Võrrelgem seda õhtumaise filosoofia ajalooga, milles on selgesti välja töötatud raamatute ja isikute füsiognoomia.

Indialane unustas kõik, egiptlane ei suutnud midagi unustada. India portreekunsti – biograafiat in nuce^*** – pole kunagi olemas olnud; egiptuse plastika tundis vaevalt muud teemat.

Egiptuse hing, väljapaistval määral ajalootundeline ja ürgse kirega lõpmatusse pürgiv, tajus kogu oma maailma koosnevat minevikust ja tulevikust; ning olevik, mis on identne ärksa teadvusega, paistis talle eelkõige kitsa eraldusjoonena kahe mõõtmatu kauguse vahel. Egiptuse kultuur on kehastunud hool ja mure^**** – kui kauguse hingeline ekvivalent –, hoolitsus eeloleva pärast, mida väljendavad graniidi ja basaldi valimine kunstiteoste materjaliks,⁴ kivisse raiutud ürikud, meisterlikult välja töötatud haldussüsteem ja niisutuskanalite võrk⁵ – ning sellega paratamatult seotud hoolitsus möödunu eest. Egiptuse muumia on kõrgeimat järku sümbol. Surnu keha igavikustati. Samuti määrati igavesti kestma tema isiksus (ka) – tihti paljudes eksemplarides teostatud portreekujude kaudu, millega ta oli seotud ülimalt tähendusrikkaks peetud sarnasuse kaudu.

On olemas sügav seos ajaloolisse minevikku suhtumise ja surma käsitamise vahel, nagu see väljendub matuste vormis. Egiptlane eitab mööduvust, antiikaegne inimene jaatab seda kogu oma kultuuri vormikeelega. Egiptlased konserveerisid ka oma ajaloo muumia: kronoloogiliste andmete ja arvudena. Sellal kui Soloni-eelsest kreeklaste ajast pole meieni kandunud ühtki aastaarvu, ühtki ehtsat nime, ühtki konkreetset sündmust – asjaolu, mis meile teadaolevatele vähestele pudemetele ülearu suure tähtsuse annab –, tunneme 3. aastatuhandest ja veelgi kaugemast ajast arvukate Egiptuse kuningate nimesid ja isegi täpseid valitsusaegu, mis näitab, et Uues riigis pidid nad kõik eranditult teada olema. Selle kestmistahte õõvastava sümbolina lebavad meie muuseumides veel praegugi äratuntavate näojoontega suurte vaaraode kehad. Amenemhet III püramiidi poleeritud graniittipul võib ikka veel lugeda sõnu: “Amenemhet vaatab päikese ilu”, ning teisel pool: “Amenemheti hing on kõrgemal Orionist ja ühendatud allilmaga”. See on kaduviku, olevikuga piirdumise ületamine, ning ülimal määral mitte-antiikne.

____________

* Was der Grieche Kosmos nannte, war das Bild einer Welt, die nicht wird, sondern ist. Folglich war der Grieche selbst ein Mensch, der niemals wurde, sondern immer war. Oleksime võinud tõlkida ka: “maailmast, mis ei saa olema, vaid alati on” ja “inimene, kes ei saanud olema, vaid alati oli”. Selle teose inglise keelde tõlkija väidab siinkohal, et täpne ümberpanemine on võimatu, ja kasutab väljendeid 1) world that is not continuous but complete; 2) Greek man himself was not a series but a term. ** Nagu näitavad aastaarvud – Polybios (200–120 e.Kr.); I Puunia sõda (264–241 e.Kr.); Tacitus (55–120); Augustus (63 e.Kr.–14 p.Kr.) – jäi kummalegi arusaamatuks see, mis jõudis lõpule ca 40 aastat enne tema sündi. *** eos, algpunktis (ld.) **** Eesti keele seisukohalt sisaldub sõnas Sorge kaks alget (‘mure’ ja ‘hool’), mida tuleb tihti korraga nimetada. Oletame, et neist ainult ühe valimine annaks autori mõtet ülearu “kallutatult” edasi.