Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 20

Sellele kõigele – meelevaldsetele, kitsastele, väljastpoolt võetud, oma huvidest dikteeritud, ajaloole pealesurutud skeemidele – sean ma vastu maailmasündmuste loomuliku, “kopernikliku”, nende olemusest lähtuva vormi, mis avaneb üksnes eelarvamusteta pilgule.

Meenutagem Goethet. See, mida tema nimetas elavaks looduseks, on just seesama, mida käesolevas teoses nimetatakse maailma-ajalooks kõige avaramas mõttes, maailmaks kui ajalooks. Goethe, kes kunstnikuna ikka ja jälle kujutas elu, oma tegelaste arengut, tekkimist, mitte tekkinut, nagu näitavad “Wilhelm Meister” ja “Dichtung und Wahrheit” – Goethe vihkas matemaatikat. Tema teostes vastandus maailmale kui mehhanismile maailm kui organism, surnud loodusele elav loodus, seadusele kuju.^* Iga rida, mille ta kirjutas looduseuurijana, pidi kajastama tekkivat, nõnda et vaimusilma ette kerkiks geprägte Form, die lebend sich entwickelt.^** Empaatia, vaatlemine, võrdlemine, vahetu seesmine tõsikindlus, täpne meeleline fantaasia – need olid tema vahendid muutliku nähtuse saladuse lähedale jõudmiseks. Ja need on ajaloouurimise vahendid üldse. Teisi ei ole. See jumalik vaatepunkt lubas tal Valmy lahingu õhtul laagrilõkke ääres öelda: “Täna algab siit uus ajastu maailma ajaloos, ja teie võite öelda, et olite selle tunnistajaks.” Ükski väejuht, ükski diplomaat, filosoofidest rääkimata, ei ole tundnud ajalugu nii vahetult sündimas. See on sügavaim otsus, mis kunagi langetatud pöördelise ajaloosündmuse kohta hetkel, mil see teostus.

Ja nii nagu Goethe jälgis taimevormi arengut idulehest alates, selgroogsete tüübi teket, geoloogiliste kihistuste muutusi – looduse saatust, mitte tema põhjuslikkust –, nii tuleb siinkohal ohtrate üksikasjade põhjal selgitada inimajaloo vormikeelt, selle perioodilist struktuuri, selle orgaanilist loogikat.

Seni on inimest ikka liigitatud maapinnal elavate organismide hulka, ja seda põhjusega. Tema kehaehitus, tema loomulikud funktsioonid, kogu ta nähtumuslik olek – kõik see on osa mingist hõlmavamast ühtsusest. Järgnevalt lähtutakse teistsugusest, ajaloolisest aspektist – hoolimata taimelise saatuse sügavana tuntud sugulusest inimsaatusega, kogu lüürika igavese teemaga; hoolimata kogu inimajaloo sarnasusest iga teise kõrgemate elusolendite rühma ajalooga, millest räägivad arvutud loomamuinasjutud, legendid ja valmid. Siin võrreldakse nii, et lastakse inimlikul kultuuride maailmal puhtalt ja sügavalt kujutlusvõimele mõju avaldada, ilma teda etteantud skeemi surumata; siin lõpuks nähakse sõnades nagu ‘noorus’, ‘edenemine’, ‘õitseng’, ‘langus’ – mis seni väljendasid reeglina (ja praegu rohkem kui kunagi enne) sotsiaalset, moraalset või esteetilist laadi subjektiivseid väärtushinnanguid ja kõige isiklikumaid huve – orgaaniliste olekute objektiivseid tähistusi; siin seatakse antiikkultuur kui eneses lõpetatud nähtus, antiikse hinge kehastus ja väljendus egiptuse, india, babüloonia, hiina, õhtumaise kultuuri kõrvale, otsides tüüpilist nende suurte entiteetide muutlikes saatustes, paratamatust juhuslikkuse meeletus külluses – ja nii nähakse lõpuks avanemas maailma-ajaloo pilti, mis on loomulik meile, Õhtumaa inimestele – ja ainult meile.

____________

* Inglise tõlkijal: ... law to form. ** elavalt arenev kindel vorm (sks.)