Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 21

Kui pöördume tagasi kitsama ülesande juurde, tuleb meil eelneva avara vaate põhjal morfoloogiliselt määratleda Lääne-Euroopa–Ameerika olukorda eeskätt aastate 1800 ja 2000 vahel. Kindlaks tuleb määrata selle perioodi osakaal kogu õhtumaise kultuuri kontekstis, tema tähtsus biograafilise perioodina, millist mingil kujul võib paratamatult kohata igas kultuuris, tema poliitilise, kunstilise, vaimse, sotsiaalse vormikeele orgaaniline ja sümboolne tähendus.

Võrdlev vaatlus näitab meile selle perioodi “sünkroonsust” hellenismiga ja iseäranis tema hetkel kätte jõudnud kõrgpunkti – mida tähistab Maailmasõda – sünkroonsust hellenismi üleminekuga roomlaste ajajärguks. Roomlus, kõige rangema faktimeelega, kunstiliselt andetu, barbaarne, distsiplineeritud, praktiline, protestantlik, preisilik, pakub meile, kes me sõltume võrdlustest, alati võtit meie eneste tulevikust arusaamiseks. Kreeklased ja roomlased – samamoodi lahkneb ka saatus, mis meie jaoks on juba teostunud, sellest, mis meil ees seisab. Sest “antiikaja” näol oleks ammugi olnud võimalik (ja tulnuks) leida areng, mis on mingis mõttes äärmiselt sarnane meie eneste lääneeuroopaliku arenguga, olles küll erinev pealispinna detailide osas, kuid täiesti võrdne sisemise tungi poolest, mis kannab suurt organismi valmissaamise poole. Joon-joonelt, kõrvutades järgemööda nn. Trooja sõda ja ristiretki, Homerost ja “Nibelungide laulu”, dooria stiili ja gootikat, dionüüslikku liikumist ja renessanssi, Polykleitost ja Johann Sebastian Bachi, Ateenat ja Pariisi, Aristotelest ja Kanti, Aleksandrit ja Napoleoni kuni mõlema kultuuri maailmalinna staadiumi ja imperialismini välja oleksime leidnud siit alalise alter ego omaenda tegelikkusele.

Kuid antiikse ajaloopildi tõlgendus, mis siin eeltingimuseks osutub – kui ühekülgselt see alati ette võeti! Kui välispidiselt! Kui erapoolikult! Kui vähehõlmavalt! Kuna tundsime end “muistsetega” liigagi suures suguluses olevat, tegime selle ülesande endale liiga kergeks. Oht, millele on jäänud alla kogu antiikaja uurimine, niipea kui see läks leidude meisterliku liigitamise ja määratlemise juurest üle nende hingelisele tõlgendamisele, kätkeb pealiskaudses sarnastamises. Meil tuleks lõpuks ületada auväärne eelarvamus, et antiik on meile lähedane, kuna me arvatavasti oleme tema õpilased ja järeltulijad, samal ajal kui me oleme tegelikult olnud vaid tema kummardajad. 19. sajandi religioonifilosoofilist, kunstiajaloolist, sotsiaalkriitilist tööd polnud vaja mitte selleks, et õpetada meid viimaks aru saama Aischylose draamadest, Platoni õpetusest, Apollonist ja Dionysosest, Ateena riigist, tsesarismist – kõik see jääb meile endiselt kaugeks –, vaid et lasta meil lõpuks tunda, kui mõõtmatult võõras see kõik meile sisimas on, vahest võõramgi kui mehhiko jumalad ja india arhitektuur.

Meie arvamused kreeka-rooma kultuurist liikusid ikka kahe äärmuse vahel, kusjuures kõigi “seisukohtade” perspektiivi määras juba algusest peale eranditult kindlaks skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”. Ühe leeri, eeskätt avaliku elu tegelaste – majandusmeeste, poliitikute ja juristide meelest on “nüüdisaegne inimkond” parimas arenguhoos, nad hindavad teda väga kõrgelt ja mõõdavad tema järgi kõike varasemat. Tänapäeval pole ühtegi parteid, mille põhimõtete alusel poleks juba “hinnatud” Kleoni, Mariust, Themistoklest, Catilinat ja Gracchuseid. Teised – kunstnikud, kirjanikud, filoloogid ja filosoofid – ei tunne end olevat mainitud oleviku osas asjatundjad, seepärast võtavad nad mingi möödaläinud ajastu suhtes niisama absoluutse seisukoha ja mõistavad kaasaja sellest lähtudes niisama dogmaatiliselt hukka. Ühed näevad antiigis “veel mittet”, teised uusajas “enam mittet”, kummagi poole viibides sellise ajaloopildi lummuses, mis mõlemad nähtused omavahel joonjalt ühendab.

Selles vastandlikkuses on teostunud Fausti kaks hinge. Neist esimest ohustab arukas pealiskaudsus. Kõigest sellest, mis oli antiikkultuur, antiikse psüühe peegeldus, ei jää talle lõpuks kätte muud kui pundar sotsiaalseid, majanduslikke, õiguslikke, poliitilisi, füsioloogilisi “tõsiasju”. Mis üle selle, omandab “sekundaarsete tagajärgede”, “vastuhelkide”, “kaasnähtuste” iseloomu. Sedasorti raamatuis pole enam tunda Aischylose kooride müüdipärast või vanima plastika ja dooria samba maalähedast jõudu, Apolloni kultuste hõõgust, isegi mitte Rooma keisrikultuse sügavust. Faustlik vastandpoolus, ennekõike hilinenud romantikud, nagu veel hiljuti kolm Baseli professorit (Bachofen, Burckhardt ja Nietzsche), jääb alla igasugusest ideoloogiast lähtuvale hädaohule. Nad kaotavad end sellise muinsuse pilvedesse, mis on üksnes nende filoloogiliselt reguleeritud sentimentaalsuse peegelpilt. Nad usaldavad seda, mis on alles jäänud vanast kirjandusest – ainsaid tunnistähti, mis on neile küllalt õilsad. Kuid ühelgi teisel ajastul pole vastava kultuuri suured kirjanikud seda kultuuri puudulikumalt esindanud.¹⁸ Mõned neist toetuvad peaasjalikult õigusürikutest, raidkirjadest ja müntidest koosnevale proosalisele allikmaterjalile, mille eriti Burckhardt ja Nietzsche omaenese kahjuks ära põlgasid, ning allutavad sellele ka säilinud kirjanduse koos tema sageli väga minimaalse tõe- ja faktimeelega. Nii ei võetud üksteist tõsiselt juba kriitiliste alusmaterjalide tõttu. Ma ei tea, et Nietzsche ja Mommsen oleksid teineteisele vähimatki tähelepanu pööranud.

Kuid kumbki neist ei jõudnud oma vaatlustes kõrgusele, kust nähtuna see vastuolu hajub eimillekski – mis oleks siiski võimalik olnud. Siin maksis kätte põhjuslikkuse ülekandmine loodusteadusest ajaloouurimisse. Vaistlikult jõuti välja füüsika maailmapilti pealiskaudselt jäljendava pragmatismini, mis ajaloo hoopis teistlaadi vormikeelt varjutab ja ähmastab, mitte ei ava. Selleks, et ajaloolist materjali süvendatult ja korrastavalt käsitada, ei osatud teha midagi paremat kui pidada mingit nähtuste kompleksi primaarseks, põhjuslikuks, ja ülejäänut sekundaarseks, tolle esimese tagajärjeks või mõjuks. Lisaks praktikutele rakendasid seda ka romantikud, sest nendegi unistav pilk plnud tabanud ajaloo enese loogikat, ja vajadus nentida immanentset paratamatust, mille olemasolu tunti, oli liiga tugev, kui just ei tahetud ajaloole Schopenhaueri kombel üldse tusaselt selga pöörata.