Читать книгу Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER) - Oswald Spengler - Страница 25

Kes oma mõtisklustes sinnamaani on jõudnud, sellele langevad kõik viljad ise sülle. Selle ühe mõttega lõppevad, selle valguses lahenevad sundimatult kõik üksikprobleemid, mis tänapäeva vaimule religiooniuuringute, kunstiajaloo, tunnetuskriitika, eetika, poliitika või majandusteaduse valdkonnas juba aastakümneid ja kirglikult tegevust on andnud, ilma et selle tegevusega oleks kaasnenud lõplikku edu.

See mõte on üks nendest, mille üle enam ei vaielda, kui ta kord täie selgusega välja on öeldud. Ta on üks LääneEuroopa kultuuris ja maailmatundes kätkevaid möödapääsmatuid tõdemusi, ning sobib põhjalikult muutma nende eluvaadet, kes on temast täielikult aru saanud, see tähendab, ta sisimas omaks võtnud. Võimalus maailma ajaloolist arengut (mille keskel me viibime ja mida me siiamaani oleme õppinud vaatlema orgaanilise tervikuna mineviku osas) nüüd suurtes joontes ka ettepoole jälgida tähendab meile loomuliku ja vältimatu maailmapildi olulist süvendamist. Millestki sellisest võis seni unistada ainult füüsik oma arvutusi tehes. Ma rõhutan veel kord, et ka ajaloo valdkonnas tähendab see ptolemaiosliku vaatenurga asendamist koperniklikuga, millega kaasneb eluhorisondi mõõtmatu avardumine.

Siiani olime vabad lootma tulevikult seda, mida tahtsime. Kus pole tõsiasju, seal valitseb tunne. Edaspidi on igaühe kohuseks tulevikult teada saada, mis sündida võib ja seega saatusliku paratamatusega ka sünnib, ning mis on järelikult täiesti sõltumatu meie isiklikest ideaalidest, lootustest ja soovidest. Kui ikkagi kasutada kahtlast sõna ‘vabadus’, siis pole me enam vabad teostama seda või teist, vaid paratamatust või ei midagi. Selle tajumine “heana” iseloomustab fakti-inimest. Selle kahetsemine või laitmine ei tähenda aga, et me saaksime seda muuta. Sünd kuulub kokku surmaga, noorus vanadusega, elule on omane teatud kindel vorm ja ettemääratud piiridega kestus. Meie olevik pole kultiveeritud, vaid tsiviliseeritud aeg. Sellega langeb võimatuna ära terve rida elusisusid. Seda võib kahetseda ning oma kahetsust pessimistlikku filosoofiasse ja luulesse rüütada – ja edaspidi nii tehaksegi –, aga seda ei saa muuta. Pole enam lubatud enesekindlalt oletada tänases ja homses selle sündi või õitsengut, mida parasjagu soovitakse, kui ajalooline kogemuski üsna valjusti selle vastu kõneleb.

Ma olen valmis kuulma vastuväidet, et selline vaateviis maailma ajaloole, mis annab tõsikindluse tuleviku üldiste kontuuride ja arengusuuna osas ning lõikab ära kaugeleminevad lootused, saab olema eluvaenulik ja paljudele hukatuseks, kui see ükskord lakkab olemast puht-teoreetiline ja sellest saab tegevuse lähtekoht isiksuste rühmale, kes tuleviku kujundamisel tõesti arvesse tulevad. Mina nii ei arva. Me ei ela gootikas ja rokokoos, vaid oleme tsiviliseeritud inimesed; me peame arvestama hilise elu kalkide ja külmade faktidega – elu, mille paralleeli ei leita Periklese Ateenast, vaid keiserlikust Roomast. Lääneeurooplaste puhul ei saa enam olla juttu suurest maalikunstist ja muusikast. Meie arhitektoonilised võimalused on juba sada aastat ammendunud. Meile on jäänud üksnes ekstensiivsed võimalused. Kuid ma ei näe kahju, mis võiks sündida, kui tubli ja piiramatutest lootustest innustatud põlvkond saab õigel ajal teada, et üks osa neist lootustest – olgu või kõige kallimatest – on määratud nurjuma. Kes midagi väärt on, saab pettumusest jagu. Tõepoolest, üksikute jaoks võib see lõppeda traagiliselt, kui nad oma otsustavatel aastatel tõsikindlalt taipavad, et arhitektuuri, draama, maalikunsti alal pole neil enam midagi vallutada jäänud. Las nad hukkuvad. Seni oldi üksmeelel selles, et siin piire mitte tunnistada: usuti, et igal ajajärgul on igas valdkonnas ka mingi ülesanne; kuna see pidi nii olema, siis leiti see ülesanne kas või vägisi ja südametunnistusega pahuksisse minnes. Igatahes selgus alles pärast kellegi surma, kas sel usul oli alust ja kas tema elutöö oli olnud vajalik või ülearune. Kuid igaüks, kes pole puhas romantik, lükkab niisuguse lahenduse tagasi. See, mis roomlasi iseloomustas, polnud uhkus. Mis võiks oleneda neist, kes eelistavad ammendatud kaevanduse ees kuulda, et siin satutakse homme uue maagisoone peale – nagu seda teeb praegushetke kunst oma läbinisti petliku stiiliõpetusega –, selle asemel, et olla juhatatud rikkaliku savilademe juurde, mis ootab kaevamist kohe samas kõrval?

Mina pean niisugust juhatust heateoks tulevaste põlvkondade vastu, kuna see näitab neile, mis on võimalik – ja seega paratamatu –, ning mis, vastupidi, ei kuulu ajas leiduvate võimaluste hulka. Seni on raisatud arutul hulgal vaimu ja jõudu valedel radadel. Nii ajalooliselt kui lääneeurooplane ka mõtleb ja tunneb, pole ta teatud elueas kunagi teadlik oma tõelisest suundumusest. Ta kobab ja otsib ja eksib ära, kui välised asjaolud talle soodsad pole. Siin lõpuks on aastasadade töö andnud talle võimaluse näha oma elu seoses kogu kultuuriga, ning järele proovida, mida ta suudab ja peab. Kui selle raamatu mulje mõjul uue põlvkonna inimesed pöörduvad lüürika asemel tehnika, maalikunsti asemel mereväe, tunnetuskriitika asemel poliitika poole, siis teevad nad seda, mida ma loodan, ja neile ei saa midagi paremat soovida.