Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 10

Igiaegadest alates on tuli meresõitjat ohtude eest hoiatanud ja olnud talle turvaliseks teenäitajaks. Just tule vaikivalt kõneka plinkimise järgi teab meremees, kus tema juhitav alus parajasti seilab. Nüüd siis sinna, aegade taha.

Aastal 290 eKr. lõi Charese Rhodose (Rhodese) saarele Rhodose tõrvikut hoidva Heliose pronkskuju. Sadamasuus kõrgunud 37-meetrise kuju hiigelmõõtmetest annab tõese ettekujutuse fakt, et kuju jalgade vahelt võisid vabalt sadamasse sisse sõita kõik tollased suured täispurjedes alused. Pole säilinud andmeid, et pronkskujul oleks põletatud ohutuld. Nii tuleks see iidne navigatsioonimärk liigitada päevaste tuletornide – päevamärkide – hulka. Seda arhitektuuriteost peeti üheks seitsmest maailmaimest nagu ka Niiluse suudmes antiikajal paiknenud hiiglaslikku tuletorni. Kuuekümne kolme aasta pärast hävis Rhodose kolossiks kutsutud kuju maavärina tagajärjel.

Egiptuse põhjaranniku lähistel asetseb tilluke Pharose saar. Umbes aastal 285 eKr usaldas Ptolemaios II Niiluse kanalite ehitusprojekti ja mitmete muude ettevõtmiste kuulsale algatajale Sōstratosele tähtsa ülesande rajada väikesaare idatippu maailma esimene tuletorn. Paarikümne aastaga valmiski valgetest marmorplokkidest gigantne meremärk, mis pidi juhtima laevu ohtlikest karidest ja madalikest ümbritsetud Aleksandria sadamasse. „Sōstratos Knídios Deksiphánēse poeg pühendab selle torni päästjatele jumalatele, mõeldes neile, kes purjetavad merel …“ See on katkend ammusest pühendusest, mille meistrikäsi raius Aleksandria tuletorni kivisesse jalamisse. Torni kõrguseks loeti kuni 440 jalga (134 meetrit). Kogu suurejooneline kompleks olevat ulatunud aga kuni 600 jalani (182,8 meetri kõrgusele). Pharose tuletorn sai 4.–14. sajandini aset leidnud arvukates maavärinates korduvalt kannatada, ent 1303. aasta jääb märkima aega, mil antiikmaailma majesteetlik meremärk hävis peaaegu täielikult. Ajahambast tugevasti puretud nüüdismajakate eellane Aleksandria tuletorn püsis 1480. aastani, siis purunes seegi iidne ehitis lõplikult.

Aleksander Suure asutatud sadamalinna sissesõiduteele püstitatud tuletorn paistis sil­ma väga heade proportsioonide poolest. Ehitise kolmest korrusest alumine – oma põhiplaanilt nelinurkne – oli laotud paekividest. Keskmise korruse moodustas marmorplaatidega kaetud kaheksatahuline torn, kus seisid mehhanismidega varustatud arvukad pronkskujud. Ümmargust ülakorrust kattis graniitsammastele toetuv kupliosa, millel kõrgus kreeka merejumala Poseidoni skulptuur. Tornitipust pisut madalamal lõõmas majakatulena lõke. Viimase valgusjõudu intensiivistas metallpeeglite süsteem, mistõttu pimedas paistis tuli merel 30 miili kaugusele. Päise päeva ajal abistas laevamehi kõrge suitsusammas. Oletatavasti toimis seal algeline pumbasüsteem, mis varustas oliiviõliga ülakorruse silindris põlevaid suuri õlilampe.

Aleksandria (ar Al Iskandarija) sadamalinn Egiptuses Niiluse delta lääneosas. Antiikaja tähtsaima kaubandus- ja kultuurikeskuse asutas 331. aastal eKr Aleksander Suur. Aleksandria sadama ees asuval Pharose saarel paiknes valgest marmorist tuletorn.

Pildil iidse Aleksandria linnaplaan, millel on märgistatud ka Pharose tuletorni asukoht.

Merendusringkondades hakati auväärse majakasaare nime järgi ka suursugust tuletorni ennast Pharoseks hüüdma. Nii saigi kunagise tuletornisaare pärisnimest üldnimetus. Tuletorni sünonüümina on pharos veel õige mitmes keeles käibel tänaseni. Sõna ise on levinud ka romaani keeltesse: ladina keeles – phare, prantsuse keeles – phare, hispaania, itaalia ja portugali keeles – faro.^[2.]

Hiljaaegu õnnestus Vene merendusloolastel leida kindralleitnant Spafarjevi materjalid antiikmaailmas ja keskajal käibel olnud oskussõnavara kohta. Spafarjevi märkmete kohaselt oli muistsele Aleksandria majakatulele omistatud nimetus phanus, saarekesele aga pharos. 15. sajandil püstitati Paniumi poolsaarele tuletorn. Meresõitjaile oli see phanos (hiilgav, sätendav), siit ka paikkonnale antud nimetus – phanarion. Niimoodi tuletati ühtlasi prantsuskeelsed oskussõnad fanal – latern, lamp või pisituletorn ja phare – tuletorn. Nähtavasti pärineb samast allikast ka venekeelne sõna фонарь (latern).^[3.]

Kirjanik Veijo Meri etümoloogilisest sõnaraamatust „Sõnade sünd“ saame teada, et meie kõnekeeles laialt kasutatav nimetus „majakas“ pärineb tegelikult venekeelsest nimisõnast маяк – see on ritv või teivas, mille otsa on kinnitatud õletuust ilutulestiku süütamiseks, teisisõnu tuletorn.^[4.] Venekeelse sõna маяк päritolu tuvastamine on aga tunduvalt keerukam ülesanne. Mitte alati pole muistsel Venemaal nimisõna маяк pruugitud selle nüüdistähenduses. See on tähistanud nii maas lõõmavat tuleriita kui ka rannikunõlval või veepinnal paiknevat igasugust ohutähist, mis märkis turvalist laevasõiduteed. Valge mere ranniku põlisasukate jaoks täitsid tunnusmärkide aset mere äärde paigaldatud ristid või kõrgendikele kuhjatud kivikasad. Pomoorid kutsusid noid rajatisi гурнями.^[5.] Vankumatute õigeusklikena kasutasid pomoorid sakraalse sümbolina vene risti. Selle kõige alumise, kaldasendis paiknenud risti kolmanda rõhtpuu ülaots märgistas aga alati põhjasuunda.

Praegu pole enam uudiseks seegi, et tule abil märguandmist kasutati sõnumite edastamise vahendina ammuilma enne tuletornide rajamist, näiteks 2. aastatuhande alguses eKr kirja pandud Eufrati-äärse Mari riigi muistsed tekstid pajatavad tulemärkidega edasi antavatest signaalidest, millega teatati röövnomaadide sissetungist.^[6.]

Merendusalastesse keelenditesse „majakas“ ja „tuletorn“ on suhtutud erinevalt. Mõnede väitlejate arvates olevat esimene pelgalt russitsism meie keelekasutuses. Samas aga tuleks Leonid Parašini hinnangul soosida siiski neid, kes oskavad merendusterminis „majakas“ näha „soome-ugri algsõna „maa-akk, maa-hakk“ (maa hakatust või neeme otsa tähistav, esmaselt võib-olla hoopiski mitte inimeste püstitatud, kuid igal juhul meresõitja pilgule pidet pakkunud tunnusmärk) arengut ja levikut.^[7.]

Kildtehnikas valmistatud ajalooline keraamiline mosaiikpilt Ostia majakast.