Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 14

Taanlane Hans Roald Hanssen on täheldanud järgmist: „Meremärkide ajalugu koos uute märgitüüpide arengu, uudismaterjalide, energiaallikate jne katsetamisega on juba iseenesest põnev ja oluline. Mitte vähem tähtis pole seegi, et meremärkidega tähistatud faarvaatrite rajamine jutustab meile ajaloost juba märksa laiemalt. Navigatsioonimärgid annavad seega võimaluse vahetuks sissevaateks mereliikluse arengusse.

Meremärkides võime jälgida üleminekut purjelaevanduselt aurulaevandusele, puult rauale, päevaselt navigatsioonilt öisele meresõidule. Vanad alused on enamasti kadunud, kuid „tee“ on alles. Meremärgistamise kaudu võime samuti jälgida majanduse arengut ja linnade kujunemist. Samas annab see meile ettekujutuse sõjalis-strateegilistest mõttekäikudest nendel aegadel, kui vaenlane ähvardas meie maad.“^[12.]

Lihtsate lõkketulede kõrval kasutati valgusallika teise põhitüübina vahaküünlaid, mis oma tollase hinna tõttu osutusid kohutavalt kalliks. Mõnede navigatsioonimärkide puhul, nagu esimeses kolmes Eddystone’i tuletornis 1700. aastatel, tarvitati valgusallikana koguni kuni 60 rasvaküünalt, mis olid vahaküünaldest tunduvalt odavamad. Tuletornis paigaldati küünlad tavapäraselt ümmargusse kroonlühtrisse. Alates 1825. aastast võeti tuletornides kasutusele ka steariinküünlad.

Juba Rooma ajal leidus algelistes tuletornides erinevat tüüpi õlilampe. Enne kivisöe käitust 16. aastasajal ei olnud sugugi üllatuseks, et mõnes tuletornis olid samal ajal kasutuses üsna erinevat tüüpi õlilambid. Esmakordselt uudsete valgusallikatena ekspluatatsioonis olnud lampides põletati koos primitiivse tahiga nii taimseid kui ka loomseid õlisid, nagu oliivi-, rapsi- ja naeriõli ning vaalatraani.

Puudega köetav lõkketuli põles suhteliselt ruttu ära, seetõttu hakati 16. sajandil puitu kui senist põhilist tuletornikütust vähehaaval asendama puu- ja kivisöega. Enamasti läideti tuli avatud raudkorvidesse või -padadesse, mis pärast seda kivitornide tippu paigaldati või vinnati. Tuletornilugu nimetab seesugust tulega meremärgitüüpi lahtiseks söetuletorniks, söetuleks.

Lahtise söetulega tuletornitüübi konstruktori au kuulub vaieldamatult taanlasele Jens Pedersen Grovele 1625. aastast (teistel andmetel 1627. aastast). Nimetagem seda tornitüüpi tulekorviks. Ajaloost tuntakse veel nimetusi vibutuli, ripptuli või koguni kooguga tuli. Norralaste tuletorniloo autor Danckert Monrad-Krohn iseloomustab sealmail leiutatud vastset kiikmajakat, „mis toimis samal põhimõttel nagu kaevukook. Ämbri asemel rippus koogu otsas söepada, tegelikult paksudest raudlattidest tulekorv. Selle asemel, et sütt üles torni otsa tarida, võis tuletornivaht söepaja vajaliku põletusainega täitmiseks maapinnale lasta. Antud tuletornitüübi puudusena peab märkima seda, et tulekorvi puittarindid süttisid üsna tihti ja lihtsalt põlesid maha.“^[13.]

Saksa fregatikapten P. Klug on neid algelisi puittarindeid põhjalikumalt uurinud. Tulesid, mida algselt ka „papagoi-tuledeks“ kutsuti – selle nime päritolu ei ole täpselt meie aega ulatunud –, hakati alates 16. sajandist Wippenfeuer’iks (vippfyr’iks) kutsuma. Esimesed meie aega edasi antud lihtsad tulekorvid aastatest 1626 –1627 on pärit Taanist (Skagen, Anholt). Mõlemad tuled olid konstrueeritud nii, et neid sai nii vertikaalselt kiigutada kui ka horisontaalis keerata. Tulekorv asetses seega alati alla tuult, nii et leegid ja sädemed puhuti puittarindist eemale. Seetõttu oli tuld võimalik põletada kõrgel vee kohal (kuni 20 meetrit) ja teha tuli ka piisavalt suur. Vanade kroonikate järgi oli massiivseid vippfyr’e näha kuni kümne meremiili taha.^[14.]

Eesti tuletornilugu kinnitab, et algeliste meremärkidena töötasid tulekorvid toona meie meresõiduohutuse turvamisel ainuüksi kahes kohas – Ruhnul ja Sõrves. Vanad ürikud rõhutavad ikka ja jälle Sõrve tuletorni tähtsust. Selle korrasoleku põhiraskuse eest kandsid hoolt kroonutalupojad, keda ühtlasi tunti nime all Bakenbauer. Lõunanaabritel lätlastel toimis kõige varasemal ajajärgul seevastu ainult üksainus tulekorv Kuramaa põhjatipus Kolka neemel. Selleks oli lätikeelse nimetusega Kolkasragsi tuletorn, mida varem teati Domesnäsina. Primitiivsed tulekorvid olid äärmiselt populaarsed kogu Skandinaavias. Sama tööpõhimõtet kasutas Inglismaal ka brittide legendaarne tuletorniehitaja John Smeaton (1724–1792) Spur Pointi meremärgi ehitamisel.

Taanlase Jens Pedersen Grove 17. sajandi esimesel veerandil tarindatud tulekorv, ülesvinnatava tulenõuga algne tulemärk. Pildil tulekorvi makett Taanist.

Prantsusmaa rannavetes kõrguv Cordouani tuletorn.