Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 20

Ühtäkki need valendavad purjed sealt voogude tagant riburidamisi välja ilmusid. Siiski ei olnud need inimesed rannas esimesed. Ammuilma enne neid põlesid siin lõkked. Ometi teadsid nad Maarjamaale teed, meritsi üle karmi Läänemere.

Kui tullakse avamerelt ja nähtavale ilmuvad Riia kirikutornid, mida on kokku kolm, neist kaks võrdse kõrgusega ja kolmas natuke madalam, siis tuleb purjetada sedaviisi, et madalam torn jääks mõlema kõrge vahele. Seda kurssi tuleb hoida seni, kuni jõutakse reidile, kus ankrusse jäämiseks on 8, 10 või 12 jalga vett.

Sadamalinn Tallinna eluolu kirjeldused on jõudnud ka eesti rahvalauludesse. Purjelaev on alles kaugel lahe suudmes ja rumal linnarahvas peab seda rikkaks hansalaevaks:

„… mõtliv kalli kaubalaeva,

mõtliv suure soolalaeva.“

Oleviste torn seevastu paistab kiprile ja merilistele nii selgelt, et laevas hakkavad levima kodused lõhnad ja hoopiski mitte vagad igatsused:

„See oli Olesti torni,

oli velle vihusanna,

kus me poolpä pulmen käüme

lauba vaevast loputame […]“^[1.]

Eesti meremuuseumi omaaegne juhataja Madis Mei on Tallinna sadama ajaloo uuri­misega seoses rõhutanud ka Oleviste kiriku tähtsust. Eelkõige merekaubanduse otstarbest lähtudes olevat kirikutorn ehitatud just sedavõrd kõrgena, et see paistaks kaugele ja oleks juhiks Tallinnasse sissesõidul.^[2.]

Läinud sajandi esimesel veerandil trükitud sisutihe linna reisijuht teavitab külalisi, et kõige vanemad kirjalikud teated pühakojast pärinevad juba 1267. aastast, mil esialgne arvatav puukirik Püha Miikaeli nunnakloostri haldusse kuulus. Aukartustäratav kivihoone valmis 1329. aastal. Olevistet loeti tollal kõige kõrgemaks kogu Euroopas ja kirikutorn näitas meremeestele teed. Ühel 1459. aastast pärineval kaardil on Läänemere kohta tehtud järgmine ääremärkus: „Sellel merel ei sõideta mitte kompassi ja merekaardi, vaid hoopis loodi järgi.“^[3.]

Admiraliteedi basseini talvekorterisse seilavate aluste tüürimehed rehkendasid õiget laevasõidusuunda Oleviste kiriku järgi. Oleviste kirik 20. sajandi esikümnendi värvipostkaardil.

Läänemere rannikud on veel tänaseni ääristatud tähelepanuväärsete ehitistega, mis kerkisid selleks, et laevnikele õiget teed juhatada. Looduslike maamärkide kõrval on eriti kõrgeks ehitatud kirikud kõige olulisemad teeviidad. „Nii võis Rostocki Peetri kiriku 132 meetri kõrgust torni selge ilmaga näha merelt enam kui 16 meremiili kauguselt. Sama funktsiooni täitsid ka Wismari ja Stralsundi ning Fischlandil paikneva Wustrowi kiriku tornid, samuti Falsterbo valge torn, mis kujutab endast veel tänapäevalgi olulist meresõidumärki. 13. sajandil rajasid paljud hansalinnad, mis enamasti asusid küll laevatatavate jõgede ääres, aga mitte otse suudmes, mitmeid tuletorne ning panid välja meremärke.“^[4.]

Tuletornidena on tuntud-teatud samuti Bad Frankenhauseni kiriku torn Tüüringis, Suurhuseni kiriku torn Ida-Friisimaal ja Pisa kellatorn Toscanas.

Olulise meremärgina saavutas Oleviste tornikiiver oma tänaseni püsinud suuruse ja hiliskeskaegse ilme 15. sajandi ja sellele järgnenud aastasaja alguse ümberehitustööde käigus. Soomemaa teadlased söandavad olla veelgi konkreetsemad, väites, et arvatavalt olnud kõnealune sakraalehitis oma tornikiivriga kuni 1625. aastani keskaegsete väljapaistvamate kõrghoonete esikolmikus, kõrvuti Kirde-Prantsusmaa Stras­bourgi linna sümbolina tuntud gooti stiilis peakiriku ja Rooma Püha Peetri katedraaliga. Merendusloo uurijate sõnutsi ei piisanud aga sadamasse sissesõiduks üksi sellest napist tornitähisest, meremehed vajasid pisut täpsemaid meresõidusuuniseid.^[5.] Seetõttu kerkiski 19. sajandi algukümnendil Admiraliteedi Departemangu juhistes päevakorrale Lasnamäe nõlvale Jekaterinenthali majaka püstitamise tarve. Insener Armas Luige kirjeldab lähemalt: „Umbes samal ajal, 16. sajandi algul, kasutati Tallinna sadamasse sõiduks ja reidil orienteerumiseks Oleviste kiriku torni, kus selleks ka valvurit peeti. 1532. aastal oli sadamas juba signaaltorn ja kellelegi Adrian von Deventerile maksti vahiteenistuse eest jüripäevast mihklipäevani 21 marka ja 1 ferding.“^[6.]

Suomenlinna merekindluse Aleksander Nevski katedraali torn on juba 1850. aastast alates juhatanud turvalist mereteed kõigile Helsingi sissesõidufaarvaatrisse saabuvaile alustele.

Tallinna ja Soome lahel liikuvatele laevadele oli Oleviste kiriku torn niisiis ühtlasi meremärgiks. Seda nähes teadsid laevnikud, millal on õige aeg võtta kurss Tallinna sadamale. Meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat „Eesti loots“ kinnitas juba kolmveerandsaja aasta eest, et laeva navigeerimist hõlbustavad tähtsad maamärgid. Hea nähtavuse korral saab laevamees nende abil meresõiduks hädavajalikku lisateavet. Selge ilmaga paistab linna põhjaküljelt ühe mandripoolse sihvakalt iseloomuliku maamärgina Oleviste kiriku tornikiiver juba veerandsaja miili taha merele.^[7.]

Pühavaimu kiriku abipastor Georg (Jürgen) Mülleri (u 1570–1608) eestkeelsete jutluste 1891. aastal trükitud tekst: ühe laevuri lubadus ehk tõotus.

Oma reisiraamatus „Hõbevalge“ juhib kirjanik Lennart Meri tähelepanu sellele, et keskajal hoiti Tallinna Oleviste kiriku võlvide peal laevade purjesid ja taglast: Olevistel säilisid kunagise kaubakiriku tunnused.^[8.] Ida-Euroopa ühes rikkaimas keskaegses ürikute hoidlas Tallinna Linnaarhiivis töötas taani päritolu ajaloolane Paul Wulff Johansen (1901–1965). Kauase arhivaari ja hilisema linnaarhiivi direktori ajalookäsitluses integreerusid keskaegne Tallinn ja Liivimaa tervikuna Hansa- ehk Läänemereruumiga. Tõepoolest, lubas ju Oleviste kirik toona oma ruume kasutada meresõitjate purjede ja muu laevavarustuse ning omanikuta vara hoidmiseks. Kaupade jätmine siinsesse pühakotta, nagu see oli lubatud näiteks Novgorodi kaupmehekirikus, oli siiski keelatud. Oleviste omanduses ei ole hiljem teatavasti enam ka niitusid. Neid väljalaenutatud maatükke nimetati fitte’deks. Selle vanapõhjala sõna ligikaudne tähendus on ‘aasariba mererannas’.^[9.] Seevastu olid aga Oleviste kaupmehekirikul ometigi kirik­likud pretensioonid aladele, mis asusid kaugel väljaspool linna, kaugkaupmeeste faarvaatris olevatel saartel ja rannikul.^[10.]

„Laevnik jäi merel tormi kätte ning … mõtlis, et tema oma laiva ning kõikidega koos, kes laiva sees olid, pidi hukka minema, langes maha oma põlvedele, hüüdis püha Nigula poole ning palus, – ah sina jumal Niglas, kui sina mind seesinatse laiva, hüvide ning kõigi nendesamadega, kes minuga koos laiva sees on, hästi ning tervesti välja avitad, – nii pea kui mina maa peale tulen, siis tahan mina sinu auks seesarnase meheva küünla lasta teha, kui seesinane mastipuu on.

Kui seda ta poeg, kes ta taga põlvitas, kuulis, pajatas tema haleda südame häälega: „Tohoo, armas isa, kust võtame meie küll nii palju vaha?“

Talle vastas isa: „Ole rahul, mu poeg, kui me vaid maale tuleme, siis teeme vahaküünla küllalt väikese.““^[11.] Eesti kirjandus- ja kirikulugu tunnevad nende ridade autorit Georg Mülleri, ka Jör­gen Mölleri nime all. See naljakas episood on leidnud korduskasutust ligikaudu kolm sajandit hiljem Juhan Liivi lühijutus „Peipsi pääl“. Meisterliku proosapala ainena on kirjanik siin kasutanud oma isa mälestusi järve idakaldalt, Oudova linna lähedalt alanud hädaohtlikust märtsikuisest koduteekonnast üle laguneva Peipsi järvejää. „Pool versta … Ühe jäätüki pealt teise peale hüppavad mehed, enam kui üks kord on teine teist veest välja tõmmanud, veel on elu ja surm teineteisega võitlemas. Veel? „Aa, kurat, maa!” hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jäätüki pealt kukkunud, – „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” [...] „Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala.“^[12.] Veel ühe samalaadse näite pakub rootsi naturalistliku kirjanduse alusepanija Johan August Strindbergi (1849–1912) novell „Tõotus merehädas“. Ja tõesti, meenutamaks omaaegse kroonulootsi Erik Vestmani tavatut üle noatera pääsemist tormise avamere surmahaardest ja tema mehetõotust, ripubki kauge ulgusaare väikese kiriku oreli kooripealse all ehtne küünlalühter. Ainult et hiiglasliku seitsmeharulise hõbedase kandelaabri asemel kaunistab rannakabelit sootuks tagasihoidlik tinakroon.^[13.] Hoolsad kirikulised võisid selles veenduda juba 1859. aastal.

19. sajandi algul märgati vana hansalinna traditsioonilise silueti saatuslikku muutust – iidse sadamapaiga merepanoraamilt puudus terasele silmale nii harjumuslik Oleviste tornikiiver. Samal ajal valmistuti merelinnas aga millekski eriliseks – just nüüdsama oli tsaaririigi tähtsat sõjasadamat lubanud oma külaskäiguga austada tema kõrgeausus mereminister isiklikult. Admirali luksusjaht Torneo polnud ju kaugeltki mitte see alus, mille päevakava ja kurssi niisama asja eest, teist taga paugupealt keegi oleks söandanud muutma hakata. Jahtlaev oli ammuilma jätnud seljataha Soome lahe idapoolsemad kaljusaared ning seilanud mööda Kokšeri majakasaarest. Ees ootas aga Reveli faarvaater, kust avanes vaade linna muutunud siluetile. Selle põhjusest, 1820. aasta juunikuu 15. ööl vastu järgmise päeva hakku aset leidnud kohutavast sündmusest püüdis ministrihärrale võimalikult tõepärasema ülevaate anda teda siinsel külaskäigul saatnud admiral Spiridonov.

Järeltulevate põlvede jaoks on seda sündmust kirjeldanud A. Miljukov oma Revelis trükitud raamatus „По родному краю. Сборник статей по отечествоведению“ („Koduloo artiklite kogumik“): „Pikselöök tabas kiriku tornitippu. Torn ise näis olevat otsekui tõeline vulkaan: selle sisemusest väljunud lõõskavad tuletunglad lendasid laiali üle terve linna. Hiiglaslik koonuskatus varises kokku ümberkaudsete majade peale. Seejärel pahvatas põlema ka kogu kirikuhoone: klaas sulas just nagu vaha ja äikesevihma valingud lennutasid kõikjale pühakoja katuselt pudenenud sulatinapritsmeid. Pelgalt kolm nappi tundi ja polnud enam iidset katedraali, mis laevamehi seni majakana teeninud, oli aga imetlusobjektiks kohalikele eestlastele, kes nimetavad seda oma kodupaiga uhkuseks (linna au ja illo). Tules hävis täielikult kogu kiriku kultuurivara – orelid, antiiksed pühapildid jne.“^[14.]

Siit paepealselt maalt on mitmeidki tuuli üle tuhisenud. „Krimmi sõja ajal, 1854. aasta suvel lähenes Tallinnale suur Inglise-Prantsuse ühendatud laevastik. Tallinna kaitsevägede juhataja krahv Berg andis kõva käsu, et laevastiku ilmumisel tuld ei avataks, enne kui selleks märku pidi antama – päeval punase lipuga ja öösi punase laternaga Oleviste kiriku tornist.“^[15.]

„Oleviste torn, linna „au ja uhkus“, nagu prantslane Léouzon le Duc teda oma reisiraamatus eesti keeles tutvustab, oli enne eelviimast põlemist kõrgeim kirikutorn maailmas. Kokkuhoidlike tallinlaste silmis polnud sellel asjaolul rekordi väärtust, vaid praktiline tähtsus: Oleviste oli Tallinna sadama tunnusehitis, kaugele ulgumerele ja Soome saarteni ulatuv orientiir. See ei ole oletus, vaid järeldub 18. juuni 1596. aasta raeprotokollist, milles Oleviste torni nimetatakse meremärgiks, ning veelgi varasemast 1379. aasta dokumendist, mis kõneleb kirikust kui lahinguvara hoiupaigast.

Oleviste kirik oli 1549–1625 kõrgeim hoone maailmas. Fotol kirik reisisadama poolt vaadatuna.

Eespool toodu sisuliseks kinnituseks sobib ka Vene emigrandist kirjaniku ja ajakirjaniku Pjotr Pilski 1926. aastal kirjutatud kommentaar karmi mere paesel rannal kõrguva suursuguse meremärgi kohta: „Ma astun mööda tühja puiesteed ja pöördun mere poole. Siit kaldalt armastan ma vaadata imelist Püha Oleviste kirikut. Ja ma mõistan, tunnen kogu südamega ning elan kogu olemusega läbi seda kiindumust ja noid lootusi, mis täitsid hinge kõigil meremeestel, kes märkasid vetevälja tühjuses Oleviste ebaselgeid kontuure, sest kirik oli neile vapratele meestele heaks ja kindlaks majakaks.“^[16.]