Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 7

Sinu lugemislauale jõudnud raamat püüab anda ajaloolise, etnograafilise ja kultuuriloolise läbilõike imepärasest tuletornide maailmast tuttaval Läänemerel. Meie kodumerel, mis ajavahemikul 31. detsembrist 1940. aastast kuni 1. oktoobrini 1993. aastal seisis ametlikult suletuna ning merelt ja rannalt karmkindlate püssilukkude-keeldude taga valvatuna. Ometi on Eestimaa ju alati olnud mereriik. NAVIGARE NECESSE EST!

Aastasadade vältel on inimesed aina igatsenud sõita kaugete merede taha, et tingimata teada saada, mis õigupoolest peitub sealpool sinerdavat silmapiiri. Samas on meresõit olnud meestele karmiks elukooliks ning meresõiduohutus läbi sajandite kõige olulisemaks nõudeks kõigile neile julgeile, kes merega oma igapäevatöös kokku puutuvad. Seetõttu on ka tuletornilugu meresõiduajaloo üks oluline osis, meie merekultuuriloo vääramatult lahutamatu komponent.

See raamat püüab anda ülevaate rannamaisest ja mereäärsest Eestist ohutu meresõidu tagamisel omaaegsete lihtsate vahendite ja algelise tehnika juures. Raamat peaks aitama siduda nüüdisaega sadade nähtamatute lõngadega oma kodukoha ja selle mineviku külge. Ühtlasi peaks see andma ka võimaluse meenutada kõiki neid, kellele oleme suuresti tänu võlgu senitehtu eest, et me meresõitjate, saaremeeste ja rannarahvana siin Eestimaal üldse olemas oleme. Ja teisalt selle praeguseni säilinud hindamatu arhitektuuri-, ehitus- ja kultuuripärandi eest, mis meil tuletornide-paakide ja muude meremärkide näol õnneks veel tänaseni olemas on.

Järgnevatel lehekülgedel heidame pilgu meie tuulistel randadel, saartel-laidudel ja kiviklibuste poolsaarekaelte tipus kõrguvatele tähtsamatele tuletornidele; nende meremärkide omanäolisusele, ajaloole, pisut ka ühiskondlikele oludele, mis on tinginud nende tuletornide-paakide püstitamise, töökorras hoidmise-säilitamise või hävingu.

Ajalookäsitlusega koos pakutav kultuuritaust peaks aitama lugejal paremini mõista aega, kuhu meresõiduohutust tagavate tuletornide ja nendega seotud inimsaatuste kirev maailm õigupoolest kunagi kuulus.

Kõik tuletornidega seonduv on omamoodi ainulaadne ja köitev, rikas ning mitmekesine, kuid taas võime veenduda selles, kuivõrd napid on meie teadmised asjadest, mis on lausa siinsamas, lähinaabruses. Käesolev raamat pole sugugi lõplik käsitlus meie tuletornide märkimisväärselt pikast arenguloost, vaid tagasivaade aegade taha. Alustagem siis ajaloo ja arhiiviürikute, mälestuste-meenutuste ja talletatud kirjasõna abil tollest kaugest ajast, mil kõik oli hoopis teisiti kui täna. Aeg peabki asju muutma, ometi ei tohiks aeg tähendada unustamist!

Põline majakatee. Ammune paagivahirada. Kuhugi neemikunuka taha see ühtäkki ära pudeneb, kadakate-kivide keskele. Kunagi vonkles kord hüva-, kord kurakätt, siis jälle rannajändrike ja rändrahnude rüppe, tuiskas edasi mööda kitsukest kaldanõlva ja kadus sinna künka alla.

Taamal helgib kodune mõrramaa ja tukuvad rannaküla vabeaiad. Paagivahirada. Tuletornitee. Tuntud-teatud vähemasti omakandirahvale, rannameestele kindlasti. Hommikuhaku virges tulijale, küllap ööhõlmas tasahilju lahkujalegi.

Seda rada on astutud kaua. Suvedel ja talvedel, kevade kirkuses ja sügise sumus. Ka ajal, mil meie oma kodumeri nii kiivalt lukkude-keeldude taga suletuna püsis. Ajal, mil merede vahuse silmapiiri taha vaid valgetiivulise kajaka lend ja unistuste puukoorevene vahest ehk vaevu-vaevu ulatusid.

Vana tuletornitee on püsinud ajast aega. See tasub kõndimist ja uurimisvaeva. Vähemasti selles olen kindel.

Tere tulemast kaasa astuma meie merendusloo radadele …

Peeter Peetsalu